Palju õnne, Tartu ülikool!

Transkript

1 Nr 39 Kolmapäev, 10. oktoober 2007 Hind 10 krooni Asutatud aastal ISSN Vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette. Pauluse kiri roomlastele 12:10 Palju õnne, Tartu ülikool! Eelmisel nädalal võis Tartus näha palju teklikandjaid: akadeemiliste organisatsioonide värviteklite kõrval oli uusi valgeid tekleid, aga ka mitu aastakümmet Tartu ülikooli õppurite sinisepõhjalisi peakatteid. Tähistati Tartu sümboli, meie ülikooli Academia Gustaviana 375. aastapäeva. Ülikool ja kirik on institutsioonid, mis aegadele kõige paremini vastu on pidanud, ütles endine rektor prof Peeter Tulviste ülikooli aastapäeva puhuks vändatud dokumentaalfilmis. President Toomas Hendrik Ilves toonitas reedel ülikooli aulas peetud kõnes ülikooli tähtsust omariikluse kujunemisele: «Siin Tartus, ülikooli ümber koondunud maarahva haritlaste ringides sündiski Eesti idee. Ilma ülikoolita, ilma ülikoolis vermit vaimlise täiuslikkuseta poleks me saanud kultuurrahvaks. Kui meil poleks juba 19. sajandi lõpus olnud olemas oma haritlaskonda arste, ajakirjanikke, vaimulikke ja juriste, siis poleks me aastal olnud küpsed looma oma riiki.» Ülikooli ajaloost, tähendusest ja tänasest päevast räägiti konverentsidel, ausammaste ja näituste avamisel, raamatute ja maalide esitlustel. Raamat rektor Kõpust Aastapäevapidustustel esitleti uut raamatusarja. Ülikooli rektoreid tutvustava sarja esikraamatu «Rektor Johan Kõpp» on kirjutanud usuteaduse doktorant Priit Rohtmets, toimetanud Mart Orav. Autor ütles esitlusel, et loodab tulevikus rohkem Kõpuga tegelevaid uurimusi, sest Kõpu pärand on väga rikkalik. Praktilise usuteaduse prof Johan Kõpp valiti rektoriks kolmeks ametiajaks: Raamat sisaldab inglis-, vene- ja saksakeelset kokkuvõtet. Johan Kõpp lõpetas ülikooli usuteaduskonna aastal kandidaadikraadiga, oli Eesti Asutava Kogu liige, piiskopina ex officio ka Riigikogu esimese koja ja Riiginõukogu liige. Ülikooli kirjastusel on veel sel aastal kavas avaldada raamat rektor Hendrik Koppelist ning ootel on käsikiri Alfred Koortist. Jumalateenistus Sõna jõust Pidulik jumalateenistus on ülikooli aastapäeva tähistamise traditsiooniline osa. Reedel Jaani kirikus teenisid peapiiskop Andres Põder, koguduse õpetaja Urmas Petti, jutlustas praost Joel Luhamets, orelil saatis Kristel Neitsov. Laulusõnad rääkisid alandlikkusest teenimises, kiitust Jumalale ja Tema toetatud ülikoolile rõhutas vaikne pidulikkus. Johann Skytte monumendi Toomemäel avas Rootsi kuninganna Silvia. Rektor Alar Karis (fotol keskel) avaldas oma kõnes lootust, et Skytte ei peaks tänases ülikoolis pettuma. Foto: Ove Maidla / Tartu ülikool Praost Luhametsa jutlus kõneles Sõna jõust. Tänupalves ühinesid kõik, kes seda Jumalale ülikooli olemasolu ja tegevuse eest olid tulnud avaldama. Tartu eriline omadus on leida ühel pingil üliõpilast ja õppejõudu, akadeemikut ja tavalist linnakodanikku. Hariduseaustus seob paljusid, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest, alma mater i idee seob meid armastuses. Ülikooli sünd ja kestmine kahtlemata on ime, mille eest tuleb tänada Teda, see tunne ja mõte hõljusid Tartu Jaani kiriku altariruumist üle pinkide. Academia Gustaviana le mõeldes Aastapäevaüritustel keskenduti ülikooli, Academia Gustaviana rajajate meenutamisele. Neljapäeva pärastlõunal tähistati mälestusplaatidega ülikooli esimesed asukohad Jakobi ja Jaani tänaval. Jaani kirikus etendati hilisõhtul ülikooli asutamise lugu «Kuninga viimne lahing ja ülikooli algus», möödanikku ja tänapäeva sidus öine müsteerium-etendus toomkiriku varemetes; mõlemad stsenaariumid kirjutas Mart Kivastik. Neljapäeva õhtul tõrvikutega rongkäigus peahoone eest Toomemäele kohtus kogu üliõpilaspere: kunagised kursusekaaslased, üliõpilased ja õppejõud. Küünlasäraline Lossi tänav ja Toomemägi meenutasid laulupidu. Pidustused kulmineerusid reedel, mil ülikooli taha kuningaplatsile istutati üritustele oodatud Rootsi kuninganna Silvia auks tamm. Suursündmuseks sai ülikooli rajaja ja kantsleri, Liivimaa kindralkuberneri Johann Skytte mälestusmärgi (autor skulptor Tiiu Kirsipuu) avamine Toomemäel. Ehkki pidulik avamistseremoonia viibis akadeemilise veerandtunni jagu, ootas väga suur hulk sõbralikke tartlasi kannatlikult uue monumendi avamist, et veidi hiljem selle taustal pilti teha ja kuningannat tervitada. Tseremoonial said sõna ülikooli ajaloo muuseumi direktor Reet Mägi, peaminister Andrus Ansip ja rektor Alar Karis ning mõistagi Rootsi kuninganna Silvia, kel oli au mälestusmärgilt kate eemaldada. Nii mälestusmärki avades kui ka aulas meenutas kuninganna Silvia eelmist, 15 aasta tagust külaskäiku ülikoolilinna, andes mõista Tartu erilisest tähendusest kuningapere jaoks. Lisaks ülikooli aastapäeva üritustel osalemisele jõudis kuninganna Silvia panna nurgakivi Tartu lähistel Tammistus erivajadustega laste perekeskusele ning kohtuda Tartus kristliku noortekodu kasvandikega. Reedeõhtusel kontsertetendusel «Kuningas Gustavi gala» said pidustuste külalised kuulata nii akadeemilist klassikalist muusikat kui ka rahvuslikku helikeelt. Kedagi pole unustatud Sombusel laupäevahommikul tuli kümneid inimesi Raadi kalmistule mälestama armastatud õppejõude, tänu kellele võime uhked olla oma kõrgkooli üle. Kalmistu keskväljakule oli põlevatest küünaldest moodustatud number 375. Usuteaduskonna kirikuloo õppetooli dotsent, Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Urmas Petti ütles, et traditsiooni pikkust koguneda kalmistule igavikku lahkunud õppejõude mälestama, tema enam ei mäleta. Ta rääkis traditsiooni olulisusest ja universitas e tähendusest. Heade sõnadega saatis küünlamere mööda kalmistut laiali kandma rektor Alar Karis, meenutades, et ülikooli õppejõude puhkab teistelgi kalmistutel ja ka piiri taga. Meenutushetke saatis meeskoori laul, mis kõlas surnuaial veel hiljemgi. Küünlaid jagus paljudele kalmudele, enamik neist olid hooldatud; nukraks tegi, et ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi rajaja professor Johann Morgensterni ( ) hauamonument kalmistu peavärava lähedal on katki. Ei unustatud ka ülikooli taastajat rektor Georg Friedrich Parrot d ( ): 3. oktoobril käisid Peterburi Eesti kultuuri seltsi ja Eesti konsulaadi töötajad ning ülikooli eesti keele lektor koos Eestist tulnud külalistega Vassili saarel luterlikul kalmistul rektori haual, mälestati ka samale kalmistule maetud akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni ( ). Meie kõigi alma mater Tartlased ehk ei tunnetagi alma mater i tähendust linna igapäevaelus, Tartu ülikool Põhja- ja Ida-Euroopas üks vanemaid ja tuntumaid ülikoole, on meie linnas ehk liigagi harjumuspärane. Äsjased pidustused, mida mõnel pool juubelikski nimetati, liitsid oluliselt praegusi õppureid, vilistlasi ja akadeemilist peret, linnarahvast. Vahest üldse meie rahvast, sest vaevalt on Eestis peret, keda ülikool kuidagi ei puudutaks. Vivat academia, vivant professores! Lea Jürgenstein Juune Holvandus Rita Puidet Uude aastasse uue kalendriga Eesti Kiriku aasta kalendrisse «Eestimaa kirikud» on mahtunud Pärnu maakonna kümne ajaloolise luterliku ja kahe õigeusukiriku pildid. Lisaks pilte kirikute sisemusest, tutvustav tekst eesti ja inglise keeles. Kalendri koostaja on Sirje Simson, fotod Tõnis Nurgalt, küljendus Külli Nidermannilt. Pärnu maakonna kirikuid tutvustav kalender on selles sarjas kümnes. Kalendri müügihind on 35 krooni.toimetus võtab vastu tellimusi, hulgitellimuse puhul on hind soodsam. Tellimused esitada e-postiga: sirje.kasemaa@eelk.ee, tel Porvoo osaduskonna kirikupead kohtuvad Dublinis Peapiiskop Andres Põder osales nädala alguses Porvoo kirikute osaduskonna kirikupeade kohtumisel Iirimaal Dublinis. Kohtumisel arutati nii teoloogilisi, oikumeenilisi ja osadust puudutavaid küsimusi kui ka religioonide ning kiriku ja riigi vahelisi suhteid laiemalt oktoobrini Dublinis toimuvast Porvoo kontaktgrupi koosolekust võtab osa praost Veiko Vihuri. Porvoo lepinguga ühinenud kirikute juhid kohtuvad regulaarselt iga kahe aasta tagant. Eelmine kohtumine leidis aset aasta oktoobris Norras Trondheimis. Porvoo kirikute osaduskond loodi aastal. Tegemist on Euroopa ühe suurema protestantlikke kirikuid hõlmava ühendusega. EK Lõikustänupüha oktoobri teisel pühapäeval Igal aastal mõtlen, et see sügis on kaunim eelmistest ning et teist sellist õieti ei mäletagi. Igal hommikul tervitab mind päike all orus veiklevate uduvarjude ning kargusega. Jumalik tunne on minna trepile kohvi jooma ja ühtlasi kaema seda Looja lummavat meistriteost. Hommik ongi hommik vaid siis, kui see rullub kohviaurudes ja Jumala imelise loomingu väljendustes. On lõikustänupühaeelne aeg. Ja järsku näib iga looduses toimuv muutus tähendusrikkana. Üks aeg sulandub teise, üleminekutekeerises andume lootustele, unistustele, Looja rikkusele, söandamata kõigest sellest hingesoppe täitvast ometi õieti märkugi anda. On kummaline, kuidas me mõnikord seisame Temagi armastuses nagu kohmakad lapsed. Nagu ei teaks me, miks, või mida õieti tähendab see ootamatu magusalt valus sähvatus kusagil hinge varjudemaailmas. Ööd on mahlakad sügishõngudest, mida kannavad äsja nopitud viljad. Ning kõige selle keskel seisab inimene, paludes oma kätetööle Jumala õnnistust. Anna-Liisa Vaher Foto: Vera Kikas

2 2 UUDISED Kolmkümmend aastat Jumalat teeninud Asutatud aastal Vaesusest ja rikkusest Andres Põder, peapiiskop Eelmisel nädalal räägiti Viljandi Jaani kirikus frantsiskusepäeva konverentsil vaesusest ja rikkusest. Püha Franciscus suutis oma elus teostada kristlikku ideaali, olla «kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad» (2 Kr 6:10). Küllap on see võimalik tänu ususilmale, mis suudab näha rikkust, mida Jumal meie kätte on andnud. Ka Viljandi konverentsil jäi kõlama mõte, kui palju ilusat ja väärtuslikku on Eestimaal olgu puhast loodust, liigirikkust, hea tahtega inimesi või ka teadmisi ja ideid, mida tuleb aina enam tutvustada ja esile tõsta. Eelmisel nädalal võisime tähistada Tartu ülikooli 375. aastapäeva ja rõõmustada, et usuteaduskonnal seal taas väärikas koht on. Rääkides aastapäevakõnes universitas est, ütles president Toomas Hendrik Ilves: «Ilma kõigi kolme loodusteaduse, filosoofia ja kaunite kunstideta, õiges proportsioonis vastavalt erialale, matemaatikule, teoloogile või kunstiajaloolasele ei ole inimene täiuslik.» Universaalsus puudutab samuti teoloogiat ja kirikut. Kiriku suur rikkus on tema inimesed, kes vastavalt oma erialale, huvidele ja ideedele on pühendunud Kristuse tunnistamisele ja tema kiriku teenimisele. Vahel on ajaleheväitlustes jäänud kõlama vastandamine: kes on fundamentalist, kes liberaal, kes kõrg-, kes madalkiriklik, kes krüptokalvinist, kes krüptokatoliiklane. Aeg on kõrvale heita nõukogudeaegne mõtteviis ja terminoloogia: krüpto Miks peaks keegi täna tegutsema salaja või põranda all? Luterlastena vabas Eestis on meil südametunnistusevabadus ja õigus pühakirja alusel ise otsustada. Luterlasena võime pidada end nii protestandiks kui ka üldise kiriku liikmeks teisisõnu katoliiklaseks, olla traditsionaalsemad või modernsemad, arendada liturgiat või kuulutada äratuskoosolekuil. Konfessionaalset eripära ei tohi monopoliseerida ja endale silmaklapiks seada. Vastupidi, olgem tänulikud, et võime näha nii mitmesuguseid viljastavaid otsinguid, et kiriku võra sirutub laiali ja ühendab erinevaid inimesi tüvega Kristusega. Just siin tuleb nähtavale kiriku ühtsus ja seda meil on! Kuningas Kristuse armastus ehitab kirikut. Meie kirik on ka demokraatlik. Seegi on meie eesõigus ja rikkus. Seda tuleb kasutada ja siis ka aktsepteerida. Me ei tohi olla kõrval otsuste tegemise protsessist, kui meil on võimalik selles osaleda, ja tagantjärele kritiseerida tulemust. Me ei tohi loobuda kaas- ja koostööst, kui oleme oma arvamusega vähemuses. Kiriku teevad rikkaks nii eriarvamused kui suutlikkus neist üle olla. Vaimuavarus, koostöövõime ja haritus käivad enamasti käsikäes. Armastada Kristust ja kirikut tähendab armastada ka haridust. Ilmaaegu ei jõudnud meie kirikukogu kindlale seisukohale, et õpetaja haridustasemeks kirikus peab olema vähemalt magistrikraad. See ei ole kerge ülesanne. Olgem tänulikud, et Eestis on nii mitmeid usuteaduskondi. Eriti tänulikud olgem selle eest, et meie kirik on suutnud säilitada ja kõrgtasemel üles ehitada Usuteaduse Instituudi. Instituudi pere on selle heaks ennastsalgavalt töötanud. Ükski teine kool ei täida päris seda ülesannet, mida meie oma õppeasutus. Ometi on probleemid eelarve ümber tekitanud siingi arusaamatust ja vastandumist. Võib-olla pole ajaleht eelarvevaidluste koht? Arvan, et selle teema väljumine kabinetiseinte vahelt on hea ja vajalik. Liialt vähe on sellest avalikkuses kõneldud. Nüüd, kus Eesti elatustaseme kasvades välistoetused järk-järgult vähenevad, tekib küsimus, kust tuleb raha. Kirikuvalitsus saab jagada ainult seda, mis kuskilt laekub. Jah, erinevate projektide kaudu hangivad allasutused ja organisatsioonid ise märkimisväärse summa. Ometi on minu arvates vaid üks mõistlik vastus: keskasutuste, sealhulgas Usuteaduse Instituudi töö peaks võimalikuks tegema üldkirik tervikuna. Tähendab, iga kogudus ja koguduseliige. Kui meie ootused on suured, tuleb nende nimel ka panustada. Samas on iga koguduse ja kihelkonna rikkuseks ka haritud vaimulik, kirikumuusik või pühapäevakooliõpetaja. On aeg neid seoseid kirikus selgitada ja inimestele mõistetavaks teha. Aastal, mil tähistame vaba rahvakiriku 90. sünnipäeva, on ilus ja vajalik üles otsida kõik koguduseliikmed, tänada neid ustavuse ja toetuse eest, kõnelda kiriku ülesannetest ja võimalusest nende täitmises osaleda. Tohime olla tänulikud Jumalale, et meie elu on läinud järjest paremaks. Me pole vaesed. Ka mitte inimeste ja usu poolest. Jumala õnnistused pole lõppenud! Vaja on neid näha ja näidata. Siis liigutab usk mägesid, siis teeb vaene paljusid rikkaks! Rõõmsat ja õnnistusrikast lõikustänupüha! Laupäeval, 6. oktoobril peeti Kullamaa kirikus tänujumalateenistust koguduse õpetaja Ants Leedjärve ja organist Tooni Leedjärve 30 aastat kestnud teenimise puhul. Tiiu Pikkur Tänujumalateenistusel pidas kõne peapiiskop Andres Põder, kaasa teenisid õpetaja Ants Leedjärv, Lääne praost Tiit Salumäe, abipraost Leevi Reinaru, õpetajad Kari Antero Tynkkynen ja Illimar Toomet, kaitseväe peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik ning vanemkaplan Gustav Kutsar. Laulis koguduse segakoor Tooni Leedjärve juhatusel, trompetit puhus Kullamaa kultuurimaja juhataja Loit Lepalaan, organist oli Lia Salumäe. Peapiiskop Andres Põder tänas kõnes Ants ja Tooni Leedjärve pikaajalise ustava kirikuteenimise eest ja tuletas meelde, et Leedjärvede peres on viimase aasta jooksul mitu erilist sündmust olnud: Toonit oli põhjust juubeli puhul õnnitleda, Ants pälvis sel aastal esimest korda välja antud aasta õpetaja tiitli ja pärjati EELK Teeneteristi III järgu ordeniga. Peapiiskop tänas Toonit ja Antsu nende koguduste Kullamaa, Piirsalu ja Varbla rahva ja kõigi kirikusse tulnute nimel. Ülikooli 1, Tartu, tel , faks , e-post Kodulehekülg Internetis: Väljaandja: SA Ajaleht Eesti Kirik, registrikood Sihtasutuse nõukogu esimees: Jüri Ehasalu Foto: Tooni ja Ants Leedjärv Kullamaa kirikus oma tööjuubelil õnnitlusi vastu võtmas. Foto: Tiiu Pikkur See oli Jumala tahe «Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti,» ütles õpetaja Leedjärv. «Ka tänasel päeval tahame meie tänulikud olla nende kolmekümne aasta eest, mil me oleme võinud teenida Kullamaa ja Piirsalu kogudust. See, et me sattusime just siia, oli üsna juhuslik. Kuid teisalt peame tunnistama, et see oli Jumala tahe.» Esiti pidid Ants ja Tooni Leedjärv minema teenima hoopis Rõuge kogudust. Kuid siis küsis peapiiskop Alfred Tooming, kas nad ei tahaks hoopis Kullamaale minna. Noored Leedjärved olid valmis minema ükskõik millisesse kogudusse ja nii määratigi neid alates 5. oktoobrist 1977 teenima Kullamaa ja Piirsalu kogudust. Õpetaja Leedjärv meenutab: «Sel samal päeval sooritasin ka oma ametieksami konsistooriumis. See päev oli tähelepanuväärne, sest paar tundi pärast eksamit kutsuti igavikku peapiiskop Tooming.» 7. oktoobril tuli noor õpetaja organistist abikaasaga Kullamaale, kust tollane õpetaja Armand Leimann siirdus Rõugesse oma kodukogudust teenima. Ants Leedjärv ordineeriti õpetajaks 19. oktoobril 1977 Tallinna Toomkirikus. Temaga koos ordineeris peapiiskopi asetäitja Edgar Hark õpetajaks ka Vivian Raudsepa, kes on tänaseks meie hulgast lahkunud. Õpetajal on Kullamaa kodakondsus Vahepealsetel aastatel on teenitud ka Noarootsi ja Kirbla kogudust ja praegu kolmandana Varbla kogudust. «Vaimulikena maitseme paljuski oma eelkäijate töö vilja ja küllap see on ka üks põhjus, miks meid siin nii hästi vastu võeti.» Hea läbisaamine on olnud kogu aeg, rahvas on alati koguduse töösse hästi suhtunud. Kolleegiumi esimees: Mihkel Kukk Peatoimetaja: Sirje Semm, Tegevtoimetaja: Lea Jürgenstein, ee, Teoloogiline konsultant: Urmas Petti, Toimetajad: Rita Puidet, , Merje Mänd, , Juune Holvandus, Kunagine vennastekoguduse liikumine on selleks ka tugeva aluse loonud. Olgu siinjuures nimetatud, et Kullamaa kogudus on Lääne praostkonna suurim. Kolmekümne aasta jooksul on üle elatud igasuguseid aegu, riigikordki on muutunud. Ent õpetaja Leedjärv meenutab hea sõnaga ka kolhoosiaega, mil kohaliku võimuga ikka hästi läbi saadi, eriti siis, kui kogudusemaja ehitati. Tänapäeval on väga hea koostöö vallaga, kooliga, Koluvere hooldekoduga, kõigi asutustega, kes koguduse piirkonnas tegutsevad. Kui rääkida õpetaja töö tunnustamisest, siis vald omistas mõni aasta tagasi Ants Leedjärvele Kullamaa valla kodakondsuse. «Loodame, et Jumala abiga võime veel kogudust teenida. Tänu Jumalale ja teile kõigile üksteise mõistmise ja ühise teenimise eest. Jumal õnnistagu teid kõiki,» pöördus kauaaegne õpetaja oma rahva poole. Lisaks mitme koguduse teenimisele on Ants Leedjärv läbinud ka kaitseväe kaplanite kursused, talle on omistatud leitnandi aukraad, teda on autasustatud Kaitseliidu teenetemedaliga. Ants Leedjärv on Kaitseliidu Lääne maleva kaplan. Konsistooriumi otsused oktoobris EELK konsistooriumi istungil 2. oktoobril kinnitati Tõnu Taremaa Pärnu-Jakobi koguduse õpetajaks. Peapiiskopi otsusega määrati diakon Rutt Süvari teenima Järva-Madise kogudust praost Teet Hanschmidti vastutusel. EELK vaimulike nimekirja arvati Andrus Norak ning talle anti luba kandideerida vanglakaplani ametikohale. Marelle Siitasele omistati kirikumuusiku (organist-koorijuhi) A-kategooria kutse. Konsistooriumi istungil leidis tänuliku vastuvõtu Rochesteri piiskopkonna pakkumine arendada kogudustevahelisi sõprussuhteid ning kiideti heaks EELK ja Inglismaa kiriku Rochesteri piiskopkonna hea tahte avaldus. Inglismaa kiriku Rochesteri piiskopkonna ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahel loodi sidemed pärast Porvoo ühisavalduse ratifitseerimist aastal, millega Skandinaavia, Leedu ja Eesti luterlikud kirikud ning anglikaani kirikud astusid üksteisega osadusse. Rochesteri piiskopkonna kogudustel on sõprussuhted praeguseks Tartu Maarja, Tallinna Toompea Kaarli, Nõmme Rahu ja Jõhvi Mihkli kogudusega aastal Viljandis toimuva soome-ugri pastorite konverentsi ettevalmistamiseks otsustati moodustada korraldustoimkond koosseisus Peeter Kaldur, Annika Laats, Kadri Lääs, Mart Salumäe ja Marko Tiitus. Soome-ugri pastorite iga nelja aasta järel toimuv kokkusaamine sai alguse 1960ndate aastate lõpus. Eelmine konverents toimus aastal Transilvaanias. Eestisse kogunevad soome-ugri pastorid aastal ühisele konverentsile teist korda, varem on taoline kokkusaamine toimunud Otepääl. Tavapäraselt on osalejaid olnud 80 ringis. EELK Konsistoorium Preester Neil Taylor Rochesteri piiskopkonnast. EELK ja Rochesteri vahel kinnitati hea tahte avaldus Eestis viibis oktoobrini visiidil Inglismaa anglikaani kiriku Rochesteri piiskopkonna kuueliikmeline delegatsioon. Külaskäigu üks eesmärke oli EELK ja Rochesteri vaheliste sõprussuhete lepingu kokkupanek. Ühendus EELK ja Rochesteri piiskopkonna vahel loodi Porvoo ühisavalduse allkirjastamisega aastal, millega Skandinaavia, Leedu ning Eesti luterlikud ja anglikaani kirikud astusid üksteisega osadusse. Rochester on üks 44st Inglismaa kiriku piiskopkonnast. Kohtumist korraldas ühenduse üks aktiivseid edasiviijaid Eestis, Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir, kes on tegelnud suhete hoidmisega nende tekkimisest saadik. Gustav Piiri sõnul suhtlevad tihedalt just koguduste muusikud, kes teevad tõhusat koostööd ning käivad vastastikku külas. Ühendus läbi muusika on toonud Tallinna Toompea Kaarli ja St. Georgesi Beckenhami kihelkonna kogudused teineteisele lähemale. Rochesteri piiskopkonna saadikud on sel aastal Eestis juba teist korda, sama palju on tehtud Eestist külaskäike ka Inglismaale. Lisaks Tallinna Kaarlile on Rochesteriga sõprussuhetes Nõmme Rahu ja Tartu Maarja kogudus. Ühendust on laiendatud kolmele Eesti kogudusele ja Usuteaduse Instituudile, näiteks on koostöö raames Inglismaal loenguid andmas käinud UI rektor Randar Tasmuth. Möödunud nädalal viibisid Rochesteris EELK esindajad Toomas Nigola, Urmas Nagel, Malle Kruusma ja Illimar Toomet, et rääkida vaimulike koolitusvõimalustest. «Meie kohtumise eesmärk oli uurida väljavaateid vaimulike täiendusõppest. Olime n-ö vaatlejate rollis, kohtusime sealse haridusnõukoguga ning rääkisime ka Eesti eluolust,» lausus Toomas Nigola. Möödunud teisipäeval kinnitasid EELK ja Rochesteri piiskopkond ühist jüngriseisust Jeesuses Kristuses hea tahte avaldusega, mille kohaselt nad tõotavad sõprusühendust elus hoida vastastikuse rikastamise ja arendamise eesmärgil, et vahetada mõtteid ja vahendeid mõlema ühiseks kasuks ning kinnitada ja toetada teineteist läbi palve. Merje Mänd Reporter: Tiiu Pikkur, Keeletoimetaja: Sirli Lember, Küljendaja: Salme Uustare, Levijuht: Sirje Kasemaa, Raamatupidaja: Marju Abras, Tehniline toimetaja: Hannes Heinsar, Tellimused:

3 ARVAMUS 3 Soome kirjakeele isa Mikael Agricola nimega seostab iga soomlane eelkõige oma emakeele ajalugu. Ülikool kui toitev ema - Lea Jürgenstein lea.jurgenstein@eelk.ee «Agricola on soome kirjakeele isa,» vastaks meie hõimlane küsimusele tolle suurmehe kohta. Ja täpsustaks: 9. aprill, Mikael Agricola surmapäev, on Soome riigipüha, soome keele päev. Tänavu möödus tema surmast 450 aastat, sestap kuulutati see Agricola aastaks. Agricolale pühendatud konverentse, näitusi ja teaduslikke ettekandeid on peetud rohkesti Soomes ja kaugemal. Eestigi pole tähistajate ringist välja jäänud: kevadel peeti Tartus soome keele olümpiaad, soome kirjakeele isast pidas Tartu Soome instituudis ettekande Turu ülikooli professor Kaisa Häkkinen. Äsja kõneles dr Kari Tarkiainen Tallinna toomkirikus Agricola pojast Christianist (Kristian). Andekas noormees talupoja perekonnast Mikael Agricola sündis a paiku (mõne uurija arvates 1508) Pernaja Torstila külas varaka talumehe peres. Koduse keele kohta pole selget seisukohta, arvatakse, et Mikael Olavipoeg oskas nii soome kui ka rootsi keelt, sest Pernaja jääb rootsikeelsele alale. Andekat 10aastast poissi pandi tähele ja saadeti õppima ligikaudu 1500 elanikuga Viiburisse, mis oli tolle aja eesrindlik kultuurilinn. Sinna jõudsid Baltimaade ja Kesk- Euroopa kaudu Euroopa humanismiideed, mis sillutasid teed ka reformatsiooni tekkele Saksamaal. Viiburis hakkas Mikael Olavipoeg kasutama nime Agricola, mis tähendab ladina keeles põlluharijat. Kui Viiburi kooli rektor Johannes Erasmusepoeg sai Turu piiskopiks, võttis ta sinna siirdudes 18aastase Agricola kaasa. Agricolast sai piiskopi sekretär ja aasta pärast kantsler. Agricola pühitseti Turus preestriks aastal siirdus ta kolmeks aastaks Wittenbergi, kus sai magistrikraadi. Naasnud Agricola aasta plakatil rõhutatakse soomlust «Oma keel oma meel. kodumaale, nimetati ta Turu toomkapiitli liikmeks ja piiskopkonna kõrgeima õppeasutuse, Turu katedraalikooli rektoriks. Esimene soomekeelne raamat Rektoriameti kõrvalt tegi Agricola tõlketööd. Esimestena ilmusid aastal «Abckiria» (Aabits), aabitsakatekismus, mis sisaldas peale tähestiku ja arvude ka ristiusu algõpetust. Tegemist on oletatavasti esimese soome keeles trükitud teosega aastal ilmus ligi 900-leheküljeline «Rukouskiria Bibliasta» (Piibli palveraamat), milles üle 600 palve ja 29 laulu. Lisaks on kalendriosa, milles teavet astroloogiast, astronoomiast, loodusteadustest, arstiteadusest ja teoloogiast. Neli aastat hiljem, 1548 ilmus Agricola suurteos 718- leheküljeline ja rikkalikult illustreeritud soomekeelne Uus Testament (Se Wsi Testamenti). Tõlkimist oli ta alustanud juba Turu piiskopi alluvuses töötades, jätkas Wittenbergis ning taas Turus. Raamatu ilmumine võttis aga soovitust kauem aega, seda takistasid rahalised raskused ja ka trükkimisluba tuli oodata viis aastat. Raamatus on kaks eessõna, viimases räägitakse ristiusu tulekust Soome ning kirjeldatakse Soome maakondi, hõime ja murdeid. Teoses on sissejuhatused Uue Testamendi raamatutele ja üle viiesaja seletuse. Et usupuhastuse põhimõtteks oli rahvale emakeeles jumalasõna kuulutada, sai Agricola tõlketöö ja loomingu eesmärgiks tõlkida kogu Piibel. Usutunnistus, meieisapalve ja Albert Edelfelti ( ) kuulus maal «Mikael Agricola tõlkimas». Teos asub Helsingi ülikooli raamatukogus. kümme käsku oli soome keelde tõlgitud juba keskajal, vaimulikkond vajas pärast usupuhastust ka soomekeelseid piiblitekste. Seega oli Agricola tegevus suunatud eelkõige vaimulikele, ehkki tuli ju rahvaski jumalasõna lugema õpetada. Kogu Piiblit Agricolal tõlkida ei õnnestunud, eelkõige said takistuseks majanduslikud põhjused. Vanast Testamendist jõudis ta soome keelde panna napi neljandiku. Ühtekokku koosneb tema kirjanduslik looming ligikaudu 2400 leheküljest aastast täitis ta Turu piiskopi ülesandeid, piiskopiks nimetati ta neli aastat hiljem aastal puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda ning kaks aastat hiljem alustati rahuläbirääkimisi. Kuningas Gustav Vasa rahudelegatsiooni kuulus ka Turu piiskop Mikael Agricola. Mikael Agricola suri tagasiteel Moskvast kodumaale 9. aprillil 1557 Kuolemanjärvel Kyrönniemel. Tõenäoliselt maeti ta Viiburi toomkirikusse, täpset matusepaika pole teada aastal avati Viiburis Mikael Agricola mälestussammas, mis aga II maailmasõja päevil kaotsi läks. Monumendi leidis aastate alguses Kuolemanjärvi (see jäi Nõukogude Venemaale loovutatud alale) kolhoosikanalast üks kohalik elanik, kes selle Viiburisse hoiule toimetas. Monument taasavati Kuolemanjärvel pidulikult aastal. Igapäevane palve Issand, võta minust ära kõik see, mis mind sinust lahutab. Issand, anna mulle seda, mis toob mind sinule lähemale. Issand, võta minust ära isekus ja anna ennast minule. Aamen. Mikael Agricola palveraamatust. Tauno Teder tauno@ekn.ee Eelmise nädala teisel poolel oma asutamise 375. aastapäeva pidanud Tartu ülikool on mitmel moel olnud Eesti ühiskonna ja tema eri kihtide toitvaks emaks, alma mater iks. President Toomas Hendrik Ilves ütles ilmselt õigusega oma aastapäevakõnes: «Kui meil poleks juba 19. sajandi lõpus olnud olemas oma haritlaskonda arste, ajakirjanikke, vaimulikke ja juriste, siis poleks me aastal olnud küpsed looma oma riiki.» Tõsi küll, eestikeelseks ülikooliks sai Tartu ülikool alles aastal alanud protsessiga, kuid eesti haritlaskonna tekkele (mis siis, et saksa ja mingil perioodil ka vene keeles) andis ta siiski oma tõuke. Tartu ülikool mängib asendamatut rolli ka tänasel Eesti maastikul, kuigi kõrgharidust andvate õppeasutuste arvu loetakse kümnetes ja üliõpilaste koguarvust, mis senise Eesti aegade suurim, õpib seal veidi üle veerandi. Ilmselt ongi nii väikesel riigil ja rahval nagu Eesti võimalik omada vaid üht täies mõttes akadeemilist toitvat ema. Samas on sel emal olnud palju lapsi. Usuteadus ehk teoloogia on kuulunud lahutamatu osana Tartu ülikooli kogu tema ajaloo vältel, v.a totalitaarsete diktatuuride aastatel Olles tänaseks küll kõige väiksem teaduskond, on tal jätkuvalt potentsiaali Eesti ja rahvusvahelisegi teoloogilise põllu harimisel. Samuti on EELK Usuteaduse Instituut tekkinud ajaloolistel põhjustel omamoodi ülikooli lapsena ja täitnud ainsa Eestis tegutsenud usuteaduskonnana ülikooli kohta siis, kui seal ideoloogilistel põhjustel teoloogia õpetamine võimatu oli. Täna, kui olud muutunud ja ülikool totalitaarsest ideoloogiast vabana tegutseda saab, on instituudi ja usuteaduskonna vahel jätkuvale koostööle ja teineteist arenema ärgitavale sõbralikule konkurentsile rajatud suhe. Loodetavasti täidab Tartu ülikool ka üleilmastuvas ja paljuski unifitseeruma kippuvas maailmas ikka edasi Eesti universitas e ainulaadset rolli. Ning loodetavasti ei kaota eesti usuteadus selles oma kohta. Hingehoid ja kooskõla püha Franciscuse vaimus Agricola side Eestiga aastal sündis Mikael Agricolale ja ta abikaasale Birgitta (Pirjo) Olavitütrele poeg Kristian. Temagi käis koolis Turus ja jätkas õpinguid Saksamaal, muu hulgas Leipzigis. Saksamaal kaitses Kristian Agricola magistritöö ja naasis kodumaale 22-aastasena. Õige varsti sai temast Turu kooli rektor ja toomkapiitli liige. Et ta oli kuninga silmis soositud, nimetati ta aastal 1583 Tallinna ja Haapsalu piiskopiks. Kristian korraldas Eesti kiriku eluolu Soome ja Rootsi mudeli järgi, külastas palju kogudusi ja seadis ametisse luteri kiriku õpetajaid. Kristian Agricola abiellus aaadlineiuga, Elina Peetritütre Flemingiga samal aastal, kui piiskopiks sai. Neile sündis tütar Brita aastal võeti Kristian aadliseisusesse, arvatavasti abikaasa aadliseisuse tõttu; seejärel hakkas ta oma nime kirjutama kujul Christian Agricola till Villnäs. Kristian Agricola sai Eestis piiskopiks olla vaid kolm aastat, ta suri aastal ja on maetud Tallinna. 4. oktoobri pärastlõunal Viljandi Jaani kirikus. Üle puusilla astumas veerand tunni jooksul üle 100 inimese. Väiksesse valgesse armsalt viltuse lae ja konarlike seintega pühakotta on meeldiv tulla, sest tal on elus aura, tõdes üks konverentsi ettekandja Mikk Sarv. Nõustun, hoone hingab seesolijatega kaitsvalt kaasa. Anu Raua villane vaip ei sobituks igale poole, samuti valgust toetavad Renee Aua vitraažaknad. Midagi koduselt maavillast, isegi mikrofoni kasutati rohkem kombe pärast. Johannes Franciscus Kesa esitatakse pühakuks Konverentsi pühendas korraldav Viljandi Jaani kogudus püha Franciscuse surmaaastapäevale. Esiettekandja erukolonelleitnant preester Einar Laigna kutsus radikaalselt frantsiskaanlaste viisi järgima: patukahetsusele, palvele, paastule. Teravas ettekandes, diagnoosides meie kõigi kahetsusväärset elamist saatana riigis, tõi ta näiteks vankumatu eeskuju, veel hiljuti Tallinnas liikunud Johannes Franciscus (Ilmar) Kesa, kes loobus isekusest, kõndis või seisis tihti kesk tihedat liiklust, rist käes ja tagasihoidlik riie seljas, jagades armastuse sõnumit, seda veel ateistliku režiimi ajal, kartmata olla avalik narr. Palve jõul lopsakalt kandvast isiklikust viljapuuaiast viis Kesa ande haiglatesse ja mujale, kus abi ning lohutust vajati. «Nii nagu Johannes Franciscus oli võimeline palvetama, paastudes imet tegema jõuliselt, julgelt, jäägitu pühendumusega, ei saa igaüks hakkama. Sest ükski ei taha olla veidrik, napakas, oluline on olla teiste poolt lugupeetud, olla keegi. Kuid tema tuli toime, olles kui igapäevane meenutus Sõnumist,» jutustas Einar Laigna. «Aeg on küps, võib-olla saab teda peatselt pühakuks kuulutada.» Laigna manitses märkama, et hukkumisohus tarbimisühiskond vajab tõelisi väärtusi võib-olla juba kiiremini, kui hetkel osatakse arvata. Tarbimine, vaesus, kontekst ja tervikutaju 16 aastat sotsiaaltööd teinud Helmen Kütt kõneles vaesuse suhtelisusest. «Küsimus on vaimses vaesuses, selles, mida hinges tuntakse. Ja ehkki vanaemade tarkusest on teada, et elada tuleb osata rahakoti lõugade järgi, ei ole mitte kellegi kõige viimasel särgil taskuid, mistarvis siis üle laipade eesmärkide ja rikkuse poole püüelda,» resümeeris ta. Marek Strandbergi poliitikas tuleproovile vastu pidanud ladus ettekanne meenutas, et loodus võib täiesti vabalt toimida ilma inimeseta. Kuid inimese seisukohalt oleks sama rumal mõistuspärast lähenemist loodusse taunida. Näitena tõi ta demograafilise plahvatusega ehk Maa elanikkonna kasvuga kaasnenud ressursside järsu tarbimise tõusu vajaduse: kui 19. sajand poleks naftat kasutusele võtnud, oleks 20. saj 1930ndail tõenäoliselt raiutud viimane puu. «Asju tuleb vaadata kontekstis,» toonitas ta. Strandberg mõtestas frantsiskaanlastega seoses uuesti paastu olemust ja vajadust selle järele: kui inimene ise oma laiskuses ja apluses ei paastu, teeb seda tema eest organism, jäädes haigeks. Kodus edasi mõtlemist nõudva probleemina jättis rohelise mõtteviisi tuntud esindaja õhku rippuma tõdemuse: tänapäeva inimesel, meil kõigil on nii asju kui teadmisi, kuid puudub tervikutaju. Looduse seadused ongi Jumala seadused Konverentsi pikim aplaus kõlas Fred Jüssile ja tema lindistatud linnulaulule. Kui Einar Laigna väljastas musta diagnoosi, siis selle päeva hea ravitseja Jüssi ravis kohalviibijaid. Ta küsis retooriliselt, kas meil on üldse valikut elada väga palju teisiti kesk vabaturu teerullivõimu? Vastus tuli tunni jooksul, kaudselt, läbi linnuhäälte. Kui sootsiumi reeglistik muutub ahistavaks, aitavad püsiväärtused, mis religioonistki vanemad, viimane ju samuti sotsiaalne nähtus. Aitavad loodusseadused, arusaam, et oleme osa suurest tervikust. «Kui pöörata oma antennid eemale lipuvärvidest või nõukodade koosseisudest, sooservale, kus sookurg teeb alati sedasama häält. Püüda temalt õppida, samas rütmis elada. Austada vanemaid, abikaasat, lapsi. Mind on see aidanud,» ütles Fred Jüssi nii, et kõik jäid uskuma. Lõppsõnas kõneles maausuline Mikk Sarv, et eesti rahva jaoks ei ole maausu ja kristluse vahe sugugi nii väga ületamatu. Paljusid arusaamu ja mõisteid, mis on maarahva keeles, meeles ja südames oluliseks peetud, peab oluliseks ka kristlus. Võib-olla on need universaalsed, võib-olla vastastikku mõjutatud, peaasi on ühine rõõmu läte, ütles Mikk oma muretul, sugestiivsel moel. 4. oktoobril möödus 781 aastat Assisi püha Franciscuse, frantsisklaste ordu asutaja surmast. 535 aastat tagasi rajasid frantsiskaani mungad Viljandisse kloostri koos kirikuga, mis praegu kannab Jaani kiriku nime. Frantsisklasi on peetud tänapäevase sotsiaaltöö ja rohelise mõtteviisi eelkäijaiks, religioonideülese vaimsuse viljelejaiks. Juune Holvandus

4 4 EELK 90 Kaks põlvkonda vaimulikke: keskel peapiiskop Alfred Tooming ja õpetaja Eduard Salumäe ning vennad Tiit ja Ivar-Jaak Salumäe (paremal). Noorim vend Mart ordineeriti vaimulikuks aastal Fotod: erakogu Mälestuskilde käidud teelt Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1970ndatel aastatel aasta alguseks oli suurest sõjast möödunud veerand sajandit ja Jossif Stalini surmast varsti paarkümmend aastat. Elu oli varasemaga võrreldes muutunud aeg oli teinud oma töö. Kirik oli püsima jäänud. Õpetaja Mihkel Kukk kirjutas viis aastat tagasi Eesti Kirikus oma ja paljude-paljude teiste õpetajast Evald Saagist: «Siia jäädes ja peaaegu olematute võimaluste juures siiski maksimumi saavutades, et teoloogilise väljaõppe järjepidevus jäi kestma ning Eesti kirik vaatamata paljudele puudustele on alles ja tegutseb Jumala armust tänini, on Saag püstitanud monumendi, mille ees tuleks müts maha võtta kogu rahval.» Rita Puidet 1970ndaid võiks nimetada rahunemise ja ettevalmistuse aastaiks: valitseva võimu surve ei olnud enam sedavõrd tuntav kui varem, teisalt kasvas nii kirikus kui ka kogu ühiskonnas peale uus põlvkond «vihaseid noori mehi». Möödunud kümnendil olid kirikutööle ordineeritud Toomas Paul, Eenok Haamer, Peep Audova, Jaan Kiivit jun, Karl Reinaru, Ivar-Jaak Salumäe, Harri Rein, Laine Villenthal ja Linda Maior. Nüüd lisandusid kümnendi esimesel poolel Vello Salum, Elmar Reinsoo, Kalle Kasemaa, Einar Soone, Esko Süvari, Kalju Kukk, Villu Jürjo, Tiit Salumäe ja teisel poolel Andres Põder, Ants Leedjärv, Joel Luhamets, Reet Mägedi, Vivian Raudsepp, Leevi Reinaru ja Priit Rannut. Need on inimesed, keda praegu teame kui hoolsaid ja pühendunud vaimulikke. Mõni neist on läinud juba igavikuteele. Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe vanuselt teine poeg Ivar-Jaak ordineeriti Tallinna Toomkirikus 2. veebruaril 1966 ning määrati teenima Saaremaale Kuressaare ja Kaarma kogudust, samuti lühemat või pikemat aega Muhu, Jämaja ja Püha kogudust. Tema ma seekord 70ndate aastate kirikuelu meenutama palusingi. Juhtimise kaks stiili Ivar-Jaak Salumäe ütleb, et möödunud aega meenutades on põhjust silmas pidada mitut vaatenurka. Oluline on see, kes oli siis peapiiskop valiti sellesse ametisse Alfred Tooming, kui surm aastal 1977 tema käest ametikepi võttis, sai järgmiseks peapiiskopiks Edgar Hark (kuni 1986). «Koguduse poolt vaadates on ühel peapiiskopil oma rõhuasetused, oma nägemus ja eesmärgid, siis tuleb uus peapiiskop oma vaatenurgaga, uue jõu ja võimalustega. Sellesse aega mahtus kaks erinevat kiriku juhtimise stiili, mis ei ole vähetähtis. Sellel, kuidas sind Toompealt juhitakse ja kuidas juhtimise hoovad kohapeale jõuavad, on oma tähendus. Iseasi on, kas need meeldivad või kas nendega kaasa minnakse,» ütleb Salumäe. Tooming külastas agaralt kogudusi, ta oli igal pool teretulnud vastastikune suhtumine oli väga soe. «Tooming oli väga südamlik ja koguduseliikmetele lähedane. Ta käis alati koos abikaasaga ja see oli väga tähtis. Kena on, et ka praegune peapiiskop käib ringkäigul sageli koos abikaasaga. Hargil oli jälle rohkem organisatsioonilisi võimeid ja kindlat kätt.» Kohalik võim kohanes eluga Teiseks mängis olulist osa ühiskondlik olukord. Sirgunud oli uus põlvkond mässumeelse mõtteviisiga haritlasi üritas toonane geograafiatudeng Avo Kiir, tänane Viru praost, ületada Murmanski oblastis piiri ja jõuda Soome. Samale mõttele tuli Armeenias Leninakani lähedal rännanud 1. kursuse matemaatikatudeng 18aastane Peeter Kaldur, nüüdseks ligi 27 aastat Jõhvi kogudust teeninud õpetaja. Salumäe sõnul erines koguduste olukord rajooniti, kuigi võimustruktuur oli ühte moodi üles ehitatud. Kohapeal sõltus palju sellest isikust, kes otseselt vaimulikega suhtles. Martin Terasmaa oli Viljandi praost Abruka saarel surnuaiapüha jumalateenistusel Jutlustab õpetaja Joel Luhamets. «Kuressaare (Kingissepa) täitevkomitee aseesimees Evald Alt oli omapärane mees, kes tegi küll kõva häält ja tõsist nägu, aga ei olnud pahatahtlik. Ta pidi lihtsalt täitma Tallinnast esitatud nõudeid või täie tõsidusega lahendama neid kaebusi, mis usinad agendid tema lauale tõid.» Viljandis, kuhu Salumäe 1978 oli asunud, vastutas koguduste asjade eest täitevkomitee sekretär, kohalik juut Heinrich Blumberg. «Tema juhtis tolleaegset elu ehtsa juudiliku rahu ja kavalusega. Kui kaebust ei olnud, ei hakanud ta probleemi üles tõstma. Inimesed, kes ametisse olid pandud, ei olnudki alati halvad. Nad pidid oma ametis hakkama saama nii, et nad ülevalt poolt rahule jäetaks, ja et usinad «võitlevad ateistid», olgu siis kooliõpetajad, ajakirjanikud või lihtsalt agarad kaebajad, kellele kirikuelu vastukarva oli, liiga palju tüli ei tekitaks.» Õpetaja Salumäe sõnul läks siiski vahel tõsiseks pärast teda teenima tulnud Joel Luhametsal, kes julge mehena asus a lõpus agaralt noortetööd tegema see ei meeldinud paljudele. Palju aruandmist oli uue kümnendi alguses Andres Põderil seoses Suure-Jaanis korraldatud laulupäevadega. «70ndad aastad oli ka see aeg, kus taibati, et kampaania muuta valdavaks ilmalikud kombetalitused, ei olnud eriti vilja kandnud ja kus seadusandlus pidi paljus tegelikkusele järele tulema ja kohanema olukorraga, et plaan kiriku uksed kinni panna ei olnud täitunud.» Küünarnukitunnet Vaatamata majanduslikele raskustele ja vaimsele survele elasid kogudused edasi. Riigis hakati vastu võtma uut konstitutsiooni, mis püüdis uuest vaatenurgast sõnastada ka usu ja kirikutega seotud küsimusi. Toimus üldrahvalik arutelu. Kõik Saaremaa vaimulikud luteri, baptisti, metodisti, adventisti ja õigeusu omad kutsuti haridusosakonna uhkesse saali arutelule, mis oli korraldajatele kindlasti raske ülesanne ja julge ettevõtmine. Samas oli see vaimulikele esmakordne, ilus ja meeldejääv kokkusaamine, kuigi Salumäe sõnul toimis Saaremaal konfessioonide vaheline koostöö niigi hästi. «Kasutasime meeleldi seal antud võimalust kõnepuldist oma probleemidest ja muredest rääkida, meisse suhtuti lugupidavalt. Tavalises elus võis vaimulik end tunda lindpriina, keda iga koolipoiss või joodik võis mõnitada, sest nii tehti ju ajalehes. Selgeks vastukajaks oli näiteks kirikuakende lõhkumine.» Lisada võib, et aastatel lõhuti korduvalt Alatskivi kirikut. Ega Muhu kirikulgi või mõnel teisel paremini läinud. Isiklik lähtepunkt Emotsionaalselt oli Salumäedele, Ivar-Jaagule ja Anne- Maile, tähtis oma pere: laste kasvamine, kooli ja kodu vahelised küsimused, sulandumine koolikollektiivi, õpetajate ja õpilaste suhtumine. Tütar Enel ja poeg Erikul oli sama klassijuhataja, kooli partorg, kes oskas häälestada klassi nii hästi, et probleeme ei tekkinud. «Ka tolles olukorras võis jääda inimlikuks, näha pereprobleeme, mõista lapsi. Suhtleme temaga tänini.» Mõlema lapse suur pluss oli see, et nad olid klassi parimate hulgas. Nad olid tublid ja aktiivsed, neid ei surutud «tähekeseks» ega pioneeriks, neid võetigi kui teistsugusest perest lapsi. Klassikaaslaste poolt võis ehk vahel olla mõn- da ütlemist, aga kuna nad olid seltsivad ja sõbralikud, ei tekkinud suuri probleeme, kinnitab isa. Siiski meenub üks intsident. Ühel maikuu pühapäeval, mis oli tööpäevaks kuulutatud, oli just emadepäev. Tütar Ene, kes käis juba enne 1. klassi muusikakoolis, ei läinud kooli, vaid oli kirikus ja laulis hiljuti maetud vanaema mälestuseks. Isa Ivar-Jaak sai kutse täitevkomiteesse aru andma, miks tütar oli koolipäeval kirikus. Asi sai Evald Aldiga küll ära räägitud, kuid karistuseks tuli isale kirjalik hoiatus. Oli kindlasti rajoone, kus kooli ja kiriku vahel oli hoopis teravamaid probleeme ja laste kirikuskäimist väga teraselt jälgiti ning mitmel viisil takistusi tehti. Anne-Mai pastori abikaasana on meenutanud tollest ajast ametnike mõistmatust, kui ta ei saanud tööd üheski riigiasutuses, ent konservatoorium nõudis töö kõrvalt õppimiseks töötõendit. Õpingud jäidki pooleli. Tööd nii palju, kui teha jaksad Saaremaa on läbi aegade olnud niisugune paik, kuhu on saadetud kas väga noori algajaid, keda mandrile suure koguduse peale ei pandud, või neid, kes mandril ühel või teisel põhjusel hakkama ei saanud ja siis sinna nagu asumisele saadeti. Jaan Kiivit sen saatis Salumäe Saaremaale kinnitusega, et seal on võimalik tööd teha nii palju, kui jaksu on. «Kõik need õpetajad, kes Saaremaale on saadetud, on agaralt oma ametit võtnud ja andumusega töötanud. Kui uurida kiriku vaimulikkonna edutamist, siis Saaremaal on töötanud praostid Esra Rahula, Armand Leimann ja Toomas Paul, kes alustas juba Saaremaal Uue Testamendi tõlkimist ja kelle ajal Saarte praostkonnas töö eriti elavnes, või oma piiridesse jäänud Elmar Reinsoo või hiljem Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu. See on olnud hea kasvulava.» Sel ajal oli periood, kus Saaremaa 12 koguduse peale oli ainult kolm õpetajat: Ivar- Jaak Salumäe, Elmar Reinsoo ja praost Toomas Paul, ning mõni jutlustajast abiline. Et kõik kogudused teenitud saaks, tuli kasutusele võtta ka laupäevad ja nii näiteks sõitis Salumäe laupäeva hommikul bussiga Muhusse ja õhtuks Kuressaarde tagasi; laupäeviti oli teenistusi ka mõnes teises koguduses. Sageli sõideti koguduste vahet taksoga, sest isiklikku autot veel ei olnud. «Meie kõigi headeks sõpradeks ja abilisteks said taksojuhid, keda me lausa nende kodustelt telefonidelt saime ette tellida. Taksosõit ei olnud tol ajal kallis ja takso oli meie jaoks oluline liiklusvahend. Et jagasime omavahel hoolduskoguduste teenimist, suhtlesime sagedasti. Ka koosolekud olid vennalikud ja vaimulikult ülesehitavad, meil kõigil oli teatav vennastekoguduse taust, see aitas meid asju ühtmoodi mõista.» Salumäe meenutab Saaremaa koguduste head sügavat traditsioonilist kiriklikku osadust. Enamikus kogudustes peeti palve- ja piiblitunde või palvenädalaid. Näiteks Kaarmas kogunes argipäeva õhtutundidel inimest, käidi vastastikku palvenädalatel see oli kogudustele kosutav. Vahel tuli hea eesmärgi nimel ka väikest kavalust kasutada: mai alguse palvenädalaks kuulutati välja rahu teema, siis sai kirikuvalitsuse kaudu mandrilt külalisõpetajaid kutsuda. Mäletamist mööda ei andnud usuasjade volinik luba Vello Salumile, kes pärast Usuteaduse Instituudi (UI) lõpetamist töötas kümme aastat Amblas ja Järva-Madisel, kuni ta KGB nõudmisel rajoonist välja saadeti. Aga teoloogiaõpingute algust on Salum meenutanud: «Kui sain teada, et Tallinnas on Usuteaduse Instituut, läksin sinna. / / Tutvus Uku Masinguga algas sellestsamast esimesest loengust. EPAs käies ma teadsin, et niisugune isik on olemas olnud, mul oli tema luulekogu «Neemed vihmade lahte», olin lugenud tema artikleid. Aga et ta veel elab, et ka koguni Tartus elab See on näide, kuivõrd erinevates maailmades inimesed tookord elasid.» Eeskujudest I.-J. Salumäe ütleb, et oli kirikuõpetaja pojana paremini tööks varustatud. 1970ndatel ordineeriti palju noori vaimulikke, aga tema jaoks oli oluline, et kirikus oli tol ajal vanu auväärseid ametivendi, kes olid vaimulikuks toeks ja heaks eeskujuks, kuidas ametit kohusetundlikult pidada. «Nad olid saanud teoloogiliselt väga hea hariduse ja kasvatuse, need eeskujud olid väga tähtsad. Praeguse aja uutel põlvkondadel ei ole enam tihti eeskuju, kes õpetaks pühendumist ja korrektsust, mida vaimulikus ametis vaja on. Usuteaduse Instituutki annab selles osas noortele väga vähe tuge. Mõneski paigas jääb puudu andunud tööst, samas on tulnud palju tublisid noori. Arvan siiski, et niisugusele koormusele, nagu oli meil Saaremaal, ei peaks paljud noored vaimulikud vastu.» Suure töökoormuse tõttu kannatas muidugi õppimine, aga kogudusetööd peeti nii oluliseks, et teisiti ei saadud. Joel Luhamets alustas õpinguid veebruaris 1977, aga: «Alates oktoobrist pidasin iseseisvalt kolm teenistust kuus, olles praktikal Kuusalu, Loksa ja Leesi koguduses. / / Mõtlesin, et muuga saab hakkama, aga jutlustamisega küll mitte. Ja ega see kerge pole olnud ka.» Nii on õpetaja Luhamets meenutanud olnut mõne aasta eest. Noorte usutulisusele andsid jõudu ja kindlust, aga ka tasakaalukust suured auväärsed eeskujud: Hillar Põld, Ago Viljari, Herbert Kuurme, Eerik Hiisjärv ja paljud teised neid jagus igasse praostkonda. «Me olime ka ise omast meelest targad, aga nende eeskuju innustas. Martin Terasmaa oli minu eelkäija Viljandis, ta oli suurepärane musterkuju soliidsest auväärsest pastorist, väga sügav, professori tüüpi mees. Väga tagasihoidlik, tõsine ja kaalukas. Tema jäi pensionile, kui mina Viljandisse läksin,» meenutab Salumäe. Uuenduste lainel Laevaliikluse avamine Tallinna ja Helsingi vahel soodustas rahvusvahelisi sidemeid. Soome õpetajad käisid jutlustamas, koorid laulmas, esialgu küll üksnes Tallinnas. Oluline oli, et Soomest saadi kristlikku kirjandust. Sealtkaudu tulid ka uuenduse mõtted. Salumäe meenutab, et kandis aastal albat ja stoolat, mis sõber Soomest saatis. Praostiga tuli küll seetõttu arusaamatusi ja peapiiskopilt noomitus. Aga millelegi uuele ja tulevikku suunatule oli alus pandud. Saadud kirjandust tõlgiti ja

5 PÜHAKODA 5 siis paljundati trükimasinal see oli hea abiline. Hoogustus töö piiblitõlke ja agenda uuendamisel, loodi lauluraamatukomisjon. Siin ja seal rakendati uuendusi, mis tol ajal olid uudsed, nüüd aga igapäevased; näiteks usutunnistuse või meieisapalve kooslugemine, või et üldpihi puhul tullakse altari juurde alles armulaua seadmise või jagamise ajaks. Ka ametlikult saadeti konsistooriumist välja keeleliselt uuendatud ja sisuliselt rikastatud agenda, mis aga siiski erimeelsuste tõttu tagasi korjati. Praostkonna vaimulike koosolekutel nahutatud julgemaid, et nad ei pea korrast kinni. Siiski õpiti üheskoos liturgia uuendusi ja uusi laule. Eesmärgiks oli muuta jumalateenistus kogudusekesksemaks. Alustati ka nüüd juba tuntud ja levinud nn teeliste kirikutega Kaarma kirik oli vist maakirikuist esimene, mida hakati suvel iga päev lahti hoidma. «Tegime tutvustavad stendid, seadsime külalisteraamatu sisse, käis palju ekskursioone, ka Venemaalt,» meenutab Salumäe. Muidugi oli võimalust mööda tol ajal lahti Tallinna Toomkirik. Igal juhul muusikat Jätkuvalt oli kogudustes elav muusikaelu, koorid käisid koos ka väiksemates kogudustes. Mitmel pool tegutsesid isehakanud koorijuhid, kelle entusiasm haaras kaasa, see korvas muusikalise hariduse lünkasid. Abikaasa Anne-Mai hakkas väljaõppinud muusikuna Kuressaares muusikaelu juhtima, sisuliselt jõuti kümnendi keskel juba praostkondlike laulupäevadeni, kui Kaarmale ja Valjalasse kogunes lauljaid üle 100. Neil aegadel saadi uuesti tagasi orelipuldi taha legendaarne Kuressaare organist Joosep Aavik ja üheksa-aastane Ene Salumäe alustas oma tegelikku kirikumuusiku teed. Veel meenutab Salumäe, et kuna Püha koguduse jutlustaja ei olnud laulumees, kuid oli tehnikamees, hankis ta magnetofoni, millega siis lindi pealt koraalisaateid ette mängis. Kasutati igasuguseid muidki tolle aja uusi tehnilisi võimalusi. Püha Vaimu kirikus olid esmaspäevased plaadi- ja linditunnid juba alanud, üritati Kuressaareski. Katsetati kõiksugu võimalusi, et jumalasõna inimestele lähemale tuua või magnetofoniga koju kätte viia. Et ka peapiiskop Toominga abikaasa Senta oli õppinud organist-koorijuht ja peapiiskop ise tubli laulumees, siis kirikumuusika oli sel perioodil vilgas ja viljakas. Eraldi jututeema oleks kindlasti kirikute remont, sest see töö on lõputu ja kohalike vaimulike osa tööde õnnestumisel oli üsna määrav. Vanadele armetus seisus keskaegsetele kirikutele hakkas tasapisi appi tulema riigi muinsuskaitseamet entusiastliku Olev Maasi ja andunud kunstiteadlase Villem Raami eestvedamisel. Palju seda otsest toetust polnud, ent tekkis moraalne õigus riigi abiga vähemalt materjale ja juhendamist saada. Riik ise tegeles rohkem seinamaalingute puhastamise ja muu taolisega, aga alus, millelt edasi minna, oli loodud. T a r t u moodsaima kirikuhoonega Salemi baptistikogudus tähistab tuleval a a s t a l oma 10. tegutsemisaastat uues pühakojas. Foto: Merje Mänd Jaga oma parimat Tartu Salemi kirik oli üks 83 objektist, mis sai suvel president Toomas Hendrik Ilveselt konkursi «Kaunis Eesti kodu 2007» auhinna. Merje Mänd merje.mand@eelk.ee Tunnustust väärib ka Salemi kogudus kui äärmiselt tegus ja aktiivne, kus hoolitakse oma liikmetest ja ligimestest. Kaunis kodu on alustanud sügiskuud traditsiooniliselt söakalt, ikka parimat jagades. Hooliv kogudus Lisaks iganädalasele tegevusele peeti septembrikuus Tartu Salemi kirikus Eesti EKB Koguduste Liidu misjonikonverents «Jumal kutsub», korraldati üliõpilastele saunakirikuõhtu ja rebasenädalal öökirik. Koostöös linnaga korraldati suvel kuldpulmapaaride vastuvõtt, kuhu oli palutud 70 kuldpaari. Igal nädalal toimuvad neljapäevast pühapäevani palveõhtud. Eraldi pööratakse tähelepanu koguduse noortele. Kiriku juures korraldatakse regulaarselt noorteõhtuid, tegutseb noortebänd. Grupp Salemi ko- gudusest välja kasvanud noori lõi suisa oma koguduse Risttee. Kuid noortetegevus pole lakanud, uus pealekasv tegutseb innukalt. Salemi koguduse pastori Meego Remmeli kinnitusel on väga oluline, et noored saaksid ise oma tegevust suunata ja teha seda, mis neile meelepärane on. «Meil on noortele eraldi ruum, kus nad saavad bändiproove teha, tantsida ja lihtsalt omaette olla. Tihtipeale on ruum puupüsti rahvast täis. Mulle teeb see ainult rõõmu,» muheleb Remmel. Tartu Salemi kirikus on loodud väikelastele ja nende vanematele mõeldes mängutuba. Vilunumad lapsed saavad jääda mängutuppa omapead läbi klaasseina on võimalik vastastikku vanemate ja laste tegevust jälgida. Aga et lastetuba on varustatud kõlaritega, on ka võsukesele seltsi pakkudes võimalus jutlusest osa saada. Mehed erilisel kohal Laste pühapäevakooli kõrvale on loodud kool ka täiskasvanutele. Tegemist on seminari vormis ühiste koosviibimistega, kus jagatakse mõtteid ja praktilisi nõuandeid. Tänavu arutletakse teemal, kuidas suhelda inimestega, kes on usu suhtes kriitilised. Täiskasvanutele mõeldes toimub igal reedel kell 7 meeste palvus-hommikusöök, kus tuleb kokku umbes kümmekond meest. Koos arutatakse huvipakkuvate teemade üle. «Näiteks täna hommikul rääkisime meestega, kas naised tunnevad, et mehed armastavad neid,» selgitas Meego Remmel, kelle sõnul ei tule mehed üldjuhul ise kontakti otsima. Meestel peab olema ühine tegevus, mis neid seoks. Läbi tegevuse nad ka avanevad ja hakkavad rääkima. «Hommikust sööme me kõik, seepärast on mõte leidnud aktiivset toetust ning toiminud juba kakskolm aastat. Meeste osakaal kirikus on alati tähtis, sest ka naised-lapsed joonduvad selle järgi, kas mehi on,» põhjendab Remmel meesperele pööratud tähelepanu. Lisaks meestehommikutele korraldatakse Salemis ka naiste teeõhtuid, kolmapäeviti käivad koos noored emad ja toimub rasedate kriisinõustamine. Avatud kogudus Iseenesest pole Salemi baptistikogudus suur, kokku umbes 230 liiget, kuid pühapäeviti on kirik enam-vähem täis, kohal ligikaudu 200 inimest. Loomulikult pole kõik kirikulised koguduse liikmed. «Samas ei lähe ma ka kellegi nööpi keerutama, et liituge kogudusega inimene tuleb, kui ta selleks valmis on,» lausub Remmel ning lisab: «Pean nende inimeste osavõttu väga oluliseks, sest see näitab, et kogudus pole sulgunud.» Jumalateenistustele annab noorte- ja kammerkoori kõrval muusikalist tooni koguduse keelpillikoor, mis on baptistikogudustes pika traditsiooniga, 100 aastat ja rohkemgi. Eestis võib taolise koori leida veel Tallinna Oleviste kirikust. Teatavasti on avar, hea akustikaga Salemi kirik suurepärane kontserdisaal, mille uks on Remmeli kinnitusel alati avatud: «Me oleme avatud linnaruum. Korraldame ise kontserte, aga anname võimaluse ka kõigil teistel siin üritusi korraldada. Meie põhimõte on jagada oma parimat.» Kirik pole muuseum Alates aasta kevadest korraldab muinsuskaitseamet koostöös EELK ja siseministeeriumiga täiendkoolitusi EELK vaimulikele, koguduste juhatuste liikmetele ja kirikuteenijatele ning kohalike omavalitsuste esindajatele. Koolituse eesmärk on teadvustada säästlikku ja teadlikku ümberkäimist kiriku kunstivaraga ning tutvustada avariiliste olukordade võimalikke lahendamisviise. 3. oktoobril toimus koolitus Lääne praostkonnas, 9. oktoobril Saarte praostkonnas; 11. oktoobril on järg Tallinna ja 17. oktoobril taas Lääne praostkonna käes. Koolituse korraldamise vajalikkuse tingis muinsuskaitseameti nõuniku Mari Loidi sõnul kahepoolse dialoogi suurendamise vajalikkus: «Tagantjärele probleemidega tegelemine toob tihti kaasa pöördumatuid kahjusid, seetõttu loodamegi koolituse kaasabil ennetada paljusid võimalikke muresid.» Koolitus keskendub peamiselt hooldamise vajalikkusele, sest just pidev hooldus on see, mis hoiab ära hilisemad tõsisemad kahjustused ning suuremahulised remondi- ja restaureerimistööd. Inimesi püütakse julgustada käepäraste vahenditega, kuid säästlikult likvideerima n-ö kriisikoldeid hoone juures. Näiteks õpetatakse, mida ette võtta läbisadava katuse või purunenud aknaruutudega. Arutatakse, kuidas säästlikult ja teadlikult ümber käia kunstivarade ja tekstiilidega. «Samuti püüame ergutada kogudusi tihedamalt suhtlema kohaliku muinsuskaitseameti töötajatega, et üheskoos leida lahendusi ja vajadusel kutsuda appi kitsama eriala spetsialiste,» rääkis Loit Eesti Kirikule ning lisas, et juttu tuleb ka kirikute sisekliimast, kalmistutest, arheoloogiast kirikus ja selle ümbruses (näiteks erinevad trassid kirikus ja kirikuaias) ning seadusandlusest. Igas praostkonnas toimub kaks koolituspäeva, teine päev lõpeb ringkäigu ja diskussiooniga ühes kirikus. Loit rõhutas, et kirik ei ole kindlasti mitte muuseum, kuid selles leiduvad varad on meie kõigi ühiseks pärandiks, rikkuseks ja uhkuseks eelnevate põlvkondade poolt valmistatud ja hoolega hoitud: «Nüüd on siis meie kord säilinu eest hoolt kanda, et järgnevadki põlved sellest osa saaksid.» Merje Mänd Ligi 60 aastat on peetud eestikeelseid jumalateenistusi Kanadas Vancouveris luterlikus Victoria kirikus (Victoria Lutheran Church of the Cross). Vaimulikuks on olnud E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse õpetaja. 22. septembril peeti esimest korda jumalateenistus Victoria kiriku uues hoones. Esines Vancouveri laulukoor Leelo, koori juhatas Terri Johanson. Pildil on keskel esimeses reas Arvo Marits (Vancouveri Peetri koguduse esimees), õp Walter Johanson ja Victoria kuulutuspunkti vanem Urmas Anniko. Paremal on kuulutuspunkti liikmed ja vasakul laulukoori Leelo lauljad. Victoria kuulutuspunktis käib eri rahvusest ja eri konfessioonidest inimesi, peale luterlaste ka baptiste, katoliiklasi ja bahai-usulisi, eestlaste kõrval on ka baltisakslasi. Peaaegu kõik valdavad eesti keelt. Walter Johanson Foto: Tiiu Kaul Rahiman Estonia Seltsi koor laulis Torontos Imeilusal päikesepaistelisel sügispühapäeval saabusid Toronto Peetri kirikusse külalised Eestist Estonia Seltsi segakoor. Kirikutäis rahvast oli tulnud kuulama kontsertjumalateenistust. Heli Jürgenson juhatas koori, kes laulis vaimulikku rahvaviisi «Mu süda, ärka üles», Heli Kendra «Ma laulan suust ja südamest», T. Niitvägi «Nüüd hingavad inimesed» ja C. Kreegi laule «Jumal, maa ning taeva looja», «Ma tahan jätta maha» ja «Ma tänan sind, et oled mind». Jutluses tuletas peapiiskop Andres Taul meelde, kuidas a sügisel põgenes üle eestlase oma kodumaalt. Ilma Jumala abita ei oleks nad siia vabadusse pääsenud. Ta tänas vanemaid ja vanavanemaid hoole eest. Neil ei olnud maist varandust kaasas, vaid vaimne vara. Peapiiskop rääkis, kuidas asutati väliseesti koolid, koorid ja kirikud, mis püsivad tänaseni. Nüüd on meil juba neljas põlvkond, kes naudib seda, mida meie esivanemad siin alustasid. Pärast jutlust jätkas Estonia Seltsi segakoori kontserti, esitusele tuli U. Sisaski «Omnis una» ja «Agnus Dei». Pärast tugevat aplausi lauldi veel «Õnnis on inimene» (C. Kreek, Taaveti laul 104). Tänades külalisi, seletas peapiiskop Taul, et samuti kui esivanematel oli raskusi siin Kanadas, ei ole ka kooril reisimine kerge: paljud koori liikmed ööbisid tuttavate juures Torontos, aga osa leidis öömaja Peetri kiriku ülemises korteris, kus kümme inimest mahutasid ennast kolme väiksesse tuppa. Peapiiskop Taul tänas koori juhti Heli Jürgensoni, öeldes: «Me oleme suure rõõmuga vastu võtnud külaliskoori, kes on meile täna taeva lahti laulnud.» Kiriku abiesimees dr Jaan Reitav kinkis koorijuhile lilled. Heli Jürgenson kinkis peapiiskopile omalt poolt koori CD ja Eestist toodud šokolaaditahvli. Lauljatele oli all saalis kaetud kohvilaud; nauditi lõunasööki, enne kui asuti teele Kanada ja USA piiril asuvat Niagara koske imetlema. Tiiu Roiser-Chorowiec Estonia Seltsi segakoori rõõmsad lauljad koos dirigent Heli Jürgensoni ja peapiiskop Foto: erakogu Andres Tauliga.

6 6 ELU HINGEHOIUVEERG Lõpliku lahkumise esimene vaatus Heino Nurk, õpetaja Üks mu kolleeg jutustas kord pisarsilmi oma kohtumisest eaka emaga. Ema oli olnud läbisõidul. Kahe pika sõidu vahele jäi paar tundi bussijaamas, kus ta tütrega kokku sai ja juttu ajas. Kõik oli sujunud kenasti, kuni lahkudes oli ema tütrele öelnud sõnad, mis teda tõsiselt jahmatasid: «Ma alles nüüd sain aru, et see oled sina!» Ema rõõmus üllatus täitis tütre südame kurbusega. Ühtäkki jõudis ta teadvusse äratundmine, et tal ei ole enam seda ema, kes too seni oli olnud. Alanud oli lõpliku lahkumise esimene vaatus. Inimese elu teatriga võrreldes võime toimuvat käsitleda kui näitemängu lõppedes lahutavate eesriiete allalangemist laval ja saalis olijate vahele. Esimesed kardinad on otsekui looritaolised, poolenisti läbipaistvad. Iga järgmine eesriie on tihedam ja raskem, üha vähemaks jääb valgust, kuni lõpuks kustuvad kõik tuled ja saabub täielik vaikus. Elu mõtet ja tähendust võib sõnastada erinevalt. Üks paljudest võimalustest on käsitleda elu kui suhetes olemist. Öeldakse ka, et inimene õpib, kuni ta elab. Me õpime suhete ja rollide kaudu. Kuigi inimene eluaeg õpib, sureb ta aga ikka rumalana. Vahel väljendub see taipamises, kui vähe on suudetud tundma õppida maailma, milles elatud. Vahel minetab inimene vananedes needki teadmised, mis eluajal kogutud, ning vajab tuge ja abi nagu väike laps. Veider, kuid tõsi on, et eluaegne õppija ei suuda selgeks saada kõike vajalikku, ning see, kes aastakümneid on vaeva näinud suhete loomise ja hoidmise nimel, lõpetab oma elupäevad üksinduses. Surivoodil oleme sama üksi kui siia ilma sündides. Üksi jääda võib aga ka ammu enne lõplikku lahkumist. Kuidas suhtume neisse, kes oma peatsest lahkumisest meie silmapiirilt märku annavad? Suurel määral sõltub see meie suhtumisest surmasse. Laias laastus võib eristada kolme erinevat hoiakut. Surma aktsepteeriv hoiak on omane maa- ja loodusrahvastele. Surm tuleb, kui selleks on aeg, ja tema tulekut pole mõtet takistada. Usutakse, et lahkunute hinged on kusagil elavate lähedal ja võtavad nende elust osa. Neid kardetakse ja austatakse. Sootuks erinev eelmisest on surma eitav hoiak, mille tõi kultuurilise ja sotsiaalse optimismi ajastu. Surmast ei kõnelda ja selleks ei valmistuta. See on alati nagu saatuslik viga, mida ei taheta näha ega osata oodata. Surma vastu võitlev hoiak teeb sellest suure sammu edasi. Surma ei salata, vaid kuulutatakse vaenlaseks, kelle vastu tuleb välja astuda. Sellise suhtumise viljad on kõrgetasemeline arstiteadus ja tervislike eluviiside vahel lausa religioosne viljelemine. Üksikinimese elu säilitamise nimel ei küsita kuludest, mida selleks on vaja teha. Lahkujaid püütakse kinni hoida nii kaua kui vähegi võimalik. Isegi siis, kui aju on juba tegevuse lõpetanud, puhutakse inimesele masinatega sisse õhku ja pumbatakse soontes ringi verd. Suurem osa tänapäeva läänemaailmast vaatab surma sedaviisi. Vananemine on otsekui põlu alla pandud, elupäevade lõpuni tahetakse olla nagu kahekümne üheksa aastaselt. Vastavalt suhtumisele surmasse kujuneb ka suhtumine haigetesse, nõrkadesse ja eakatesse. Surma aktsepteeriv ühiskond hoiab oma haiged ja vanad pere juures ning hoolitseb nende eest koduste võimaluste piirides. Surma eitav ühiskond eraldab vanad ja vigased kõrgete müüride ja lukus uste taha. Surma vastu võitlev ühiskond loob oma nõrkadele küll suurepärased olmetingimused, kuid eraldab nad siiski erilistesse asutustesse ja sageli unustab nad sinna. Pole üldse haruldane, et kõrgtehnoloogiaga vanadekodus ei käi lapsed kunagi oma vanemaid vaatamas. Milline on kristlik hoiak meie juurest lahkujatesse? Ristiusk tunnistab elu jätkumist surma lahutava eesriide taga. See lähtub elu võidust surma üle, mis teeb kõik inimlikult võimatuna tunduva võimalikuks usu läbi. See kehtib ka eraldatuse ja abituse suhtes, mis juhatavad sisse siitilmast lõpliku lahkumise. Usk, mis näeb silmapiiri taha, suudab vaadata ka läbi meid selles elus lahutavate vaheriiete. Inimesed, keda meil on raske samastada nende isikutega, kes nad kunagi varem olid, kuuluvad jätkuvalt Temale, kes neile on oma näo andnud. Jumal tunneb neid ka siis, kui meil nendega lävimisel on suuri raskusi. Lähtume oma suhetes teiste inimestega enamasti sellest, kes nad varem on olnud ja mida seni teinud. Mida rohkem on unustuse loore ja eesriideid meie vahel, seda raskem tundub kaotus ja seda kaugemale näib jäävat meist inimene, kes kunagi oli kõiges nagu meie ja alati meiega koos. Kristlastena vaatame aga selle poole, mis on ees, ja lähtume oma hoiakutes eelkõige tulevast. Paulus on öelnud: «Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole» (Fl 3:13). Nii ei lähtu me ka inimestesse suhtumisel nende senisest elust ja kunagistest tegudest, vaid sellest, kelleks nad saavad siis, «kui pole enam kisendamist ega vaeva, pisaraid ega leina, sest kõik endine on möödunud». Raugaeast saab nõnda uue elu lapsepõlv. Elu on näidanud, et EELK liikmel puudub ülevaade oma kohustustest ja õigustest koguduseliikmeks olemise ning erinevate kiriklike talituste olemuse kohta, ka annetuste ning vastutuse kohta. Ometi oleks infot vaja. Põlva koguduse liikmed näiteks saavad sellest sügisest alates infot koguduseliikme kohustustest ja õigustest voldikust, kus kõik täpselt kirjas. Voldiku on koostanud koguduse õpetaja Toomas Nigola, kes on mõelnud põhjalikult, kuidas vastata sagedamini tekkivatele küsimustele, kuidas ja kui palju kogudusele võiks annetada. Ilmselgelt on taolise selgitava teksti järele tarvidus igas koguduses. Koguduse heaks tehtavatele annetustele mõeldes püstitub küsimus: kui olulised on meist kellegi jaoks Jumal ja Tema kirik? Meie teod räägivad tihti sõnadest paremini me suhtumistest ja väärtushinnangutest. Sagedamini esitatavad küsimused Kust kogudus raha saab ja millele see kulub? Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei maksa koguduse vaimulikele, organistidele ega teistele töötegijatele palka riik, vaid iga kogudus ise. Palgakulu ongi enamikus kogudustes elektri- ja kommunaalkulude kõrval suurim väljaminek. Lisaks side- ja kantseleikulud, autokütus ja hulga pisemaid väljaminekuid, milleta tänapäeval ühe asutuse toimimist ette kujutada ei oska. Koguduse sissetulekud moodustuvadki peamiselt tema liikmete annetustest. Mõni kogudus saab oma eelarvet toetada maadelt või hoonetelt saadava rendituluga, kuid see katab vaid osa vajadustest; peamine on siiski koguduse liikmete kanda. Majandusnõukogu liige praost Jaan Tammsalu selgitas, et iga inimese liikmemaks (liikmeannetus) jaotub kolmeks osaks. «Konsistooriumisse saadetakse sellest solidaarsuskassamaksuks sel aastal 15 krooni ja kirikukassamaksuks 22 krooni. Need summad on kirikukogu otsusega vastu võetud ning aasta-aastalt muutuvad. Iga praostkond on otsustanud oma praostkonnakassa Koguduse sissetulekust ja liikmeannetusest KÜSITLUS Üks võimalik viis annetada: Urvaste koguduse ümbrik Koguduseliikme maksude määramine 1. Koguduseliikme maksud, nende määrad ja tasumise tähtpäevad kehtestab koguduse nõukogu. 2. Koguduseliikme maksud on koguduse liikmemaks, ametitalituste maksud, maksud teatud sihtotstarbeks jms. 3. Koguduse nõukogul on õigus anda koguduse liikmetele soovitus tasuda igal aastal vabatahtlik liikmeannetus. Allikas: EELK kirikuseadustik, vastu võetud , muudetud maksu suuruse, millest korvatakse praostkonna keskuse tegevuskulusid. Summa on igas praostkonnas erinev. Kõik eespool nimetatud maksud võivad mõnes praostkonnas moodustada kokku ligi 50 krooni liikmesannetaja annetuse summast. Seega näiteks kui mõni inimene teeb oma aastaseks liikmeannetuseks 70 krooni, võib summast oma koguduse toetuseks jääda vaid 20 krooni. Seda, milleks kõigeks seda koguduses kasutatakse, oleks tüütu ette lugeda, aga mõni näide: vaimulikule ja organistile makstav töötasu, kiriku elekter, küünlad, armulaualeivad, laululehed ja muu taoline.» Miks peab maksma makse kirikukeskusele? Annaks ikka oma kogudusele? Ikka selleks, et kirik oleks juhitud, üldkiriklike töövaldkondade heaks, et töötaks kirikukool, kus koolitatakse vaimulikke ja organiste, laste- ja noortetöö tegijaid jne. Et kiriku leht Eesti Kirik võiks ilmuda ja mitmed kirikule vajalikud allasutused tegutseda. Kuidas annetada? Koguduse majandamiseks on hea, kui liikmete annetused laekuvad regulaarselt. Koguduseliikmel endal on asja kõige mugavam korraldada, sõlmides pangas püsimaksekorralduse. Siis kantakse tema kontolt regulaarselt kord kuus koguduse arveldusarvele tema poolt määratud summa. Ka väike makse, olgu või 1 kroon päevas (31 krooni kuus), kui see laekub kindlal ajal, aitab kogudusel oma tööd planeerida. Liikmeannetust on võimalik teha nii pangaülekandega kui sularahas koguduse kantseleis. Eesti maksukorraldus võimaldab kogudustele tehtud annetused arvestada maha tulumaksuga maksustatavast tulust, seega praegu 22%. Palju peaks annetama? Jaan Tammsalu sõnul on soovituslikuks liikmeannetuse suuruseks EELKs 1% iga annetajaliikme sissetulekust. Niisiis, kui koguduse liige saab 3000 krooni pensioni, peaks ta iga kuu annetama oma kogudusele 30 krooni. Aastaga ehk 12 kuuga vastavalt 360 krooni. Kui kuupalk on krooni, oleks soovitav aastane liikmeannetus 1200 krooni. Juriidiliselt siduvat kohustust liikmemaksu või -annetuse suuruse kohta kiriku kord siiski ette ei näe, piirdutakse pühakirjas toodud juhistega, kuid usaldatakse koguduseliikmete endi otsustusvõimet. Toomas Nigola, Põlva koguduse õpetaja: «Piibel räägib kümnisest (10% inimese sissetulekutest), mis kuulub Jumalale usalduse ja kuulekuse märgina ühelt poolt, ühise hüve loomises osalemisena teisalt. Paljud kristlased annavad ka teise kümnise vaestele. Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. (Ml 3:10) Inimesele, kes pole kunagi kümnist maksnud, võib mõte annetada 10% igakuistest sissetulekutest tunduda utoopiline. Veel üks maks!? Kuidas ma toime tulen? Niigi ei saa hästi hakkama... Kristlaste kogemus on aga, et rõõmus annetaja ei jää ka ise õnnistustest ilma.» Kogudused erinevad nii liikmete arvult kui Eesti regionaalse iseärasuse poolest. Selle tõttu erinevad suuresti ka annetatud summad. Avo Üprus, Peeteli koguduse õpetaja, on aga öelnud: «Jumala ees on iga annetus võrdse suurusega.» Näitena on järgnevalt toodud mõni number nelja koguduse kogemusest. Kui suur on arvuliselt teie kogudus ehk siis võimalike annetajate arv? Jaan Nuga, Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja: 500. Algur Kaerma, Paide Püha Risti koguduse õpetaja: Potentsiaalsete liikmete arvu võiks hinnata umbes 300-le. Jaan Tammsalu, praost, Tallinna Jaani koguduse õpetaja: Arvutis kartoteegis enam kui , nendest võiks liikmeannetust tasuda umbes Avo Üprus, Tallinna Peeteli koguduse õpetaja: Koguduse liikmeid, kes ikka kirikus käivad on ligikaudu 200. Mitte kõik liikmed ei tee annetust, mõnikord annetab pere mitme eest. Kui paljud tegelikult annetasid läinud aastal? J. N.: 67. A. K.: 130. A. Ü.: 50. Peetelis moodustavad liikmeannetused ligikaudu 8 10% eelarvest. J. T.: On kuni 2000, kes kas või hilinemisega, aga alati oma liikmeannetuse teevad. Keskmine liikmeannetus koguduses on praegu 670 krooni, seda suures osas tänu aasta alguses tehtud remondile, kui inimesed muutusid väga ohvrimeelseiks. Võrreldes eelmise aastaga on tõus olnud ligi 20%. Läbi paljude aastate on liikmeannetuste osa moodustanud kõikidest tuludest kolmandiku. Kuidas raha jaotub? J. N.: Kui õigesti mäletan, siis meil umbes 46 krooni igast annetusest läheb keskasutustele, ülejäänu jääb koguduse tarbeks. Koguduse eelarve koosneb mitmest tulu- ja kuluallikast. Liikmeannetus tuluallikana on üks väike osa. A. K.: Kogu annetatud raha viib kassapidaja kaks korda kuus koguduse pangakontole, kust seda tarvitatakse koguduse üldmajanduskulude finantseerimiseks. Koguduse õpetaja palga maksavad Soome sõpruskogudused, sest kogudusel endal selleks vahendeid ei ole. J. T. Raha läheb panka ning muutub tasapisi kirikus soojuseks ja valguseks, töötegijate palkadeks, kiriku ja muude hoonete remondiks ning paljuks muuks. Kui suur on kokkulepitud aastane minimaalne liikmeannetus? J. N.: Vabatahtlik. A. K.: Kokkuleppelist kindlaksmääratud summat selleks ei ole. Soovitatakse kirikuseadustikus esitatud suurust 1% sissetulekust. A. Ü.: On tähtis, et inimesed tahaksid oma kirikut toetada annetades, tööjõudu jagades, ükskõik mil viisil. Iga panus, olgu suur või väike, on samavõrra väärtuslik. Kirikuvalitsuse poolt välja öeldud soovituslik oleks 1%. J. T.: Soovitame ikka ühte protsenti sissetulekutest. Milline on teie arvamus annetustest tagastatava tulumaksu osas? J. T: Väga positiivne. Järjest enam on neid, kes liikmeannetust suurendavad, öeldes, et nad said eelmisel aastal kirikule annetatud summast raha tagasi. Märgatavalt on tõusnud ka pühapäevaste korjanduste summad ja ametitalituste annetused. A. Ü.: Võimalik, et raamatupidamislikult on see mõneti keeruline, eriti kui tegu on väikeses summas tehtud annetusega, kuid moraalselt on nii muidugi õige igalt 100 kroonilt tagastus tulumaksu ulatuses, seega siis praegu 22%. Infot kogunud Juune Holvandus

7 INIMENE 7 Tõnu Õnnepaluga usust, koolist ja elust Konverentsil «Religioonitolerants 2007» oli ettekanne ka kirjanik Tõnu Õnnepalul. Juune Holvandus juune.holvandus@eelk.ee Ta kõneles oma mõtetest ja tähelepanekutest eesti inimese suhtumise kohta usuküsimusse, tõstes esile meie romantilist, küllalt äärmuslikku käitumist Jumalas ja usus, mis kõigub blasfeemiast hardusse ja tagasi. Sama isiku puhul võib tema eluea jooksul ilmneda rida hoiakuid ühes romantismile omase innukuse, kõrgendatud hingejõu puhangute, lootuste, pettumuse jm teravdatud tunnetega, mis ajuti võivad langeda ka Jumala eituseni. Millest Teil paralleel romantismiga esile kerkis? Lugesin vahetult enne, kui sain kutse tulla konverentsile esinema, «Romantismiajastu inimest», nii see romantismiasi minu jaoks taas aktualiseerus. Aga muidu on see vanem lugu. Olen ju tõlkinud Baudelaire igi. Temal on see harduse ja blasfeemia kooselu eriti reljeefne. Baudelaire ei olnud küll kitsas mõttes enam romantiline poeet, aga oli seda siiski, nii nagu meiegi minu veendumust mööda oleme ikka romantikud. Romantism oli meie praeguse tsivilisatsiooni noorus. Me oleme sellest märgitud. Midagi sellest võimsamat, mis romantismi mõju kustutaks, pole seni tulnud. Nõnda oleme ka usuküsimustes endale aru andmata jätkuvalt romantikud: kas kõik või mitte midagi. Ütlesite veel, et usku sünnitakse (resp teatud usukommetega seotud kultuuriruumi, nt kristlikku) ning seda poleks mõtet valida ega vahetada. Et enamikule eestlastele, sh Teilegi, sobib luterlus, mille mõju on olnud Eestis kõige viimasel ajal ja küllalt pikka aega. Kas täiendaksite veel oma mõtteid usuvahetusest? Niipalju kui olen näinud usuvahetusi, ei ole see andnud vahetanule seda, mida ta on oodanud. Inimene justkui otsiks siit ja sealt midagi, millestki on tal puudus. Algul Jääv suurus kirjanik Tõnu Õnnepalu Tartus pargipingil. Foto: Juune Holvandus on ehk küll vaimustus, tihti on selle taga üks isik, isiku äralangemisel avastatakse sageli, et seal, uues usuringiski on vead. Tekib pettumus, spliin. Nagu elus üldiselt, ei anna ühest kohast teise jooksmine probleemile lahendust. Ennast ei saa välja vahetada. Luterlikust traditsioonist vanem ja ürgsem on Eestis maausk, küllaltki arvukas inimeste ring on viimasel kümnendil selle vastu huvi ilmutanud. Milline on Teie arvamus selle liikumise kohta? Võib-olla osutub see võimsaks ühendavaks jõuks? Minu arvates on tegu kõige tüüpilisema romantilise liikumisega. Maausk on eesti rahvusromantikute väljamõeldis. Muidugi oli siin oma religioon enne kristlust. Kuid on kaks häda me ei tea sellest peaaegu midagi ja isegi kui me teaksime, ei saaks me seda olnud mõttemaailma taastada. Religioon on eluarusaamine, elu orgaaniline kude, mitte elu lisandus. Ainus, mida võib Eestis kujundlikult nimetada maausuks, on see sama meie luterlus või mis temast saanud on (Setumaal muidugi õigeusk). See on siin juurdunud ja tasapisi imanud endasse selle maa soola. Selle kirikud seisavad siin maa peal tunnismärkidena. Mis ei tähenda, et temas poleks võõrast, imelikku. Kõik religioonid on tegelikult segud ajaloost, kultuurist, traditsioonidest, laenudest, mingit puhast usku pole olemas. Usku ei saa kohapeal välja mõelda ja õieti ei saa ka usklikuks hakata, ennast usklikuks mõelda. Üks Tiibeti õpetaja on öelnud: ei maksa tahta olla püham, kui sa parasjagu oled. Tähtis pole niivõrd see, mida inimene ise endast arvab, mis usku end määratleb, vaid määrab see, kuidas ta elus ja maailmas, teiste suhtes on. Ainult õilsad põhimõtted ei tee veel kellestki head inimest. Ja headel inimestel tihti polegi põhimõtteid, nad on head ilma sellele mõtlemata. Olete praegu õpetaja? Jah, mul on mõned tunnid nädalas, õpetan prantsuse keelt. Õpilasi pole just palju, nii et olen küll õpetaja, kuid mitte keskmise suure kooli kogemusega. Õpetamine on teadagi parim viis õppimiseks. Nii omandan minagi mõned prantsuse keele reeglid, mida seni just otseselt pole vaja läinud. Olen ilma hakkama saanud. Üldiselt see kooliõpetaja asi ja üldse kool pole siiski minu jaoks. Kas Teie arvates peaks koolis olema usuõpetus? Minul poleks midagi selle vastu, aga küllap on see lastevanemate ja laste asi otsustada. Muidugi võiks usuõpetusega seotud materjali kätte saada ka kirjanduse või ajaloo tunnist, aga kui paljud ajalooja kirjandusõpetajadki enam Piiblit ja selle lugusid ning tegelasi tunnevad? Meie vanematele ja vanavanematele oli see veel loomulik kultuuri osa. See järjepidevus on katkenud. Piiblikaanoni asemele on tulnud teised kirjanduskaanonid, rahvuskirjandus. Kes olid Andres ja Pearu, teatakse, aga Kaifast ja Peetrust enam hästi ei teata. Aga ma ei paneks üldse nii palju lootusi koolile. Koolist ei saa loota, et ta parandaks kõik muude elualade vead. Kui ühiskonnas leitakse probleem, tormatakse kohe kooli kallale, küll õpetama tolerantsust, küll suhtlemisoskust. Ega lapsed ole lollid, neid ei saa petta. Rohkem kui sellest, mida neile räägitakse, õpivad nad sellest, kuidas täiskasvanud on. Kui jutt ja olemine väga palju lahku lähevad, tekitab see lapses ainult segadust, trotsi, probleeme. Tänapäeva infoühiskonnas pole kooli roll enam ka see mis varem. Varem oli õpetaja haruldaseks infokanaliks, kust ammutasid teadmisi maailma kohta nii õpilased kui võibolla kogu küla. Koolihariduse andmine üksi ei ole võluvits. Kolmekümnendate aastate Saksamaa oli omas ajas kõige edumeelsem, kõige harituma rahvaga maa. Saksa teadus oli maailmas esireas. Ameeriklased tulid tookord Saksamaale õppima. Natsidel polnud haridusest puudu. Kool ei tee kedagi ega midagi oluliselt teiseks. Massiliselt tekkis koole ju koos linnastumisega et vanemad saaksid vabrikus tööl käia, tuli lastele leida koht inimese ees seisev õpetaja mu meelest lihtsalt raiskab aega, kuigi õpitakse põhimõttel «inimene inimeselt», ei õpita koolis käies oluliselt midagi. Mina küll ei õppinud koolis, õppisin ikka siis, kui asi huvitama hakkas või kui vaja läks. Kas kirjutate midagi ka maaelu ja õpilaste kõrvalt? Selle suve olen kirjutanud pigem sae, haamri ja labidaga. Olen üksi vana maja üles kõbinud, aeda harinud. Miks üksi? Sest see on olnud huvitav. Kirjutad ju ka üksi. Nii saad kõige rohkem teada. Mul oli Hiiumaal mõni aasta tagasi üks ehitusmees Tiit, kellega koos väikese maja algusest peale üles ehitasime. Temalt õppisin väga palju. Et ta oli suur üksi tegija, siis omandasin temalt ka mitmeid nõkse, kuidas teha ehitusel üksi neid asju, mida üksi teha ei saa. Mida põllul kasvatate? Kõike söödavat, alates kartulist, peedist, porgandist. Suvikõrvits ja talikõrvits, uba ja hernes, tomat ja paprika. Maitsetaimi basiilikut, punet, majoraani, iisopit, melissi, münti, koriandrit. Isegi tšillipipar kasvab kasvumajas nii mis mühiseb. Järvamaal on ju hea maa, kõik kasvab. Mulle on hakanud meeldima ka ise leiba küpsetada, ütleksin isegi, et omaküpsetatud leivast võib sattuda sõltuvusse. Leiva küpsetamine on väga hea keskendumisharjutus nii nagu keskendud, nii ta ka välja tuleb. Täpselt nii. Näib, et olete sisimas teinud otsuse jääda Eestisse ega soovi enam pikemalt kaugemal ära olla? Võib-olla küll, kuigi just sel sügisel lähen pooleteiseks kuuks Flandriasse, kirjanike majja nimega Villa Hellesbosch. See on selline kirjanduslik vangistus, sunnitöö, ehkki villas, ja nagunii hakkan sealt varsti jälle koju tahtma. Loodan muidugi, et kirjutan midagi. Või vähemalt mõtlen edasi seda, mida ma veel ükskord kirjutada tahan. Oh, see ärasõit on juba ukse ees. Kartul tuleb enne üles võtta, maja vooder tagasi lüüa. Naljakad on need materiaalsed asjad oma materiaalsuses ja nõudlikkuses. Aga kui saad neist eemale, lähevad jälle meelest. Siis on jälle miski muu tähtis. Ja mul on kahju Tartust ära sõita. Kuigi paar päeva on veel aega, aga juba on mul kahju. Ma olen siin ära harjunud ikkagi rohkem kui kuu, see on pikk aeg. Kevadest on vahepeal saanud suvi ja seegi on põua tõttu juba niisugust nägu, nagu hakkaks ära lõppema. Korraga on mul Pariisi raske ette kujutada, isegi raskem kui New Yorki, millest mul on kaks kinniskujutlust, üks üld- ja teine keskplaanis. Üldplaanis on see majadevaheline pime kuristik, kus sibavad inimputukad. Lähemalt on see vastuvoolavate ilmetute nägude mass, kusjuures vaatepunkt, s.t: mina, paigal, saab ainult pidevalt nügida, kaamera võppub. Siis on veel kujutlus ookeanist, sellest, et päike tõuseb ookeanist, sest see jääb ju itta. Prantsusmaal ja Portugalis olen ma ookeani ääres käinud, sinna päike loojub, väga suurejooneliselt, tuleb öelda. Aga Tartus on mul kujunenud omad harjumused. Nagu turulkäimine, kuigi olen nüüd üle läinud bussijaamatagusele avaturule, kus on rohkem värsket kraami, Liivimaa tõelist heldust ja lopsakust. Emil Tode*. «Raadio». EKS, Tallinn 2002 * Tõnu Õnnepalu varjunimi Miks laulda ülistust Jumalale? Henri Peipman on eestlasest Austraalia muusik, kes tegutseb Austraalias Hillsongi koguduse juures. Miks on tarvis korraldada koosolekuid, kus inimesed tulevad kokku, et laulda ülistust Jumalale? «Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete, et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.» Jeesus ütles talle: «Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt. Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.» (Jh 4:20 24) Õpetamine ja jutlustamine on arusaadav tegevus. Inimesed vajavad informatsiooni ja inspiratsiooni ning loodetavasti nad seda jutlustest ka saavad. Piibli lugemine toidab meid vaimselt, palve väljendab meie vajadusi ja usku sellesse, et Jumal suudab ja tahab neid täita. Aga miks ülistada? Kristlase esimene käsk on armastada Jumalat kõigega, mis meis on. See peaks väljenduma milleski enamas kui punastes kõrvades. Meie eluviis ja Jumalale pühendatud aeg peegeldavad meie armastust Jumala vastu. Kuid on veel midagi. Jumal otsib tõelisi ülistajaid, sest ülistus on armastuseavaldus Jumalale ning seega osa esimese käsu täitmisest. Tähtis on sisu On väga palju erinevaid viise, kuidas läbi sajandite Jumalat on ülistatud. See on vormi küsimus. Tähtis on aga eelkõige sisu. Samaaria naine esitas Jeesusele tolle aja tulise vaidlusküsimuse õigest kohast ja viisist, kuidas Jumalat ülistada. Jeesus ütles, et asi pole kohas või meetodis, vaid selles, kas Jumalat ülistatakse vaimus ja tões. Kas kasutada lauluraamatuid või uusimaid eesti keelde tõlgitud Hillsongi ülistuslaule? Küsimus pole vormis, vaid sisus. «Aga mulle ei meeldi see emotsionaalsus ja lärmakus,» protesteerib keegi. Piibel on täis kirjakohti, kus räägitakse valjust ja emotsionaalsest ülistusest. Enne kui võtta sõna selle vastu, kuidas keegi Jumalat ülistab, tuletagem meelde Miikali, Taaveti naise lugu (2Sm 6:20 23). Taevane ülistus on väga lärmakas ja see ei häiri Jumalat sugugi (vt Ilm 5:11 13). Et Jumal leiaks ülistajaid Kord tuli patune naine Jeesuse juurde ja võidis ta jalgu palsamiga, mille väärtus võrdus kümne kuu keskmise palgaga. Jüngrid pidasid seda raiskamiseks, kuid Jeesus võttis selle vastu. See, mis oli jüngrite silmis raiskamine, oli Jeesuse silmis ülistusohver. Tuba täitus meeldivat aroomiga. Ka meie ülistus, kui see tuleb siirast südamest, võib täita paiga meeldiva Jumala ligiolu aroomiga. Austraalia Hillsongi koguduse ülistusgrupp on viimastel aastatel andnud hindamatu panuse selleks, et Jumal, kes otsib tõelisi ülistajaid, leiaks neid kõikjal maailmas. Nüüd on nad Eestis, et minna koos meiega Jumala ligiollu läbi ülistuse ja kiituse. Tuleme kokku ja valame oma ülistuspalsami Jeesuse jalgadele ning ma usun, et ka see paik täitub taevase aroomiga. See ei ole aja ega raha raiskamine, vaid ülistusohver meie Lunastajale. Allan Kroll Ülistuskonverents 11. oktoobril kell 19 Eesti Kristliku Nelipühi kiriku Tallinna koguduse majas Toompea 3. Austraalia Hillsongi koguduse ülistusmuusikute kontsert «Grace» 13. oktoobril Kalevi spordihallis.

8 8 KULTUUR eksponeeriti Jüri Arraku 70. sünnipäeva puhusel näitusel möödunud sügisel G-galeriis, ja maal «Neli raamatut», mis sümboliseerib nelja evangeeliumi. Näitusel on väljas ka kunstniku viimane maal «Vanake», mille valmimist on mõjutanud Dostojevski «Vennad Karamazovid». Kunstnik Jüri Arraku personaalnäitus Lissabonis on loojale nii hästi mõjunud, et ta on mõelnud üht suurt maali tegema hakata. Lissabonis asuva Eesti suursaatkonna poolt tulnud näitusepakkumises oli midagi sellist, mille kohta ligi nelikümmend viis aastat loonud kunstnik suutis üllatuda ja mõelda: oi kui huvitav. Väikeses Convento dos Cardaisi kloostris, kus elab viis vaegnägijast nunna, 13. septembril avatud näitusest on kunstnik veel praegugi elevil. «Mul on siiamaani hea tunne. See on uskumatu, aga see on nii. Olen öelnud Ivile (Jüri Arraku abikaasa. Toim.), et võib-olla peaks hakkama mingit suurt maali tegema, midagi testamendist, et kuidagi kasutama ära seda tunnet.» «Olen väga tänulik Eesti saatkonnale Portugalis ning suursaadik Mart Tarmakule ja tema abikaasale Tiina Kaalepile korralduse ja südamliku vastuvõtu eest,» ütles kunstnik. Oktoobri lõpuni eksponeeritava näituse avamisel oli diplomaatilise korpuse esindajaid, Portugali kultuurirahvast, eestlasi, sh ministrid Maret Maripuu ja Ivari Padar. Kristlikust vaimsusest kantud Enam kui seitsmekümne personaalnäitusega esinenud Jüri ja Ivi Arrak Lissabonis Convento dos Cardaisi kloostris. Jüri Arrak vaimustus kloostri seinu katvast mauri kultuurist pärinevast keraamikast. Fotod erakogust Näituse plakat. Jüri Arraku näitus Lissabonis kunstnik, kelle töid on eksponeeritud avarates ja valgusküllastes galeriides, kinnitas, et väikeste akende ja kunstvalgusega kloostri ning tema maalide koosmõju harmoonia oli ülim. «See on võib-olla isegi kõige paremini ümbrusega haakuv näitus minu elus. Mitte minu tööde pärast, neid ma teadsin, aga ruumi enda, kloostri koosmõju, see harmooniline kooslus...» Lissabonis välja pandud kolmeteistkümnest tööst suurem osa on seotud kristliku vaimsusega. «Kõige suurem oli pilt «Meile antud märk», mis mahtus sentimeetri pealt autosse. Tahtsin sinna panna veel pildi Moosesest, kes lööb kaljust vee (1998, 120 x 95 cm. Toim.) ja «Aabrahami ohvri» (1999, 119 x 99 cm. Toim.), aga ei saanud suuremaid töid panna, sest auto, mis sinna sõitis, oli väike.» Kolmeteistkümne töö hulgas on maalid neljast evangelistist, mida esimest korda Ristikäik ja mauri kultuur Jüri Arraku sõnul on temale armsad kaks kirikutüüpi: väikesed külakirikud ja hiigelkatedraalid. Convento dos Cardais lummas mitmel põhjusel. Maalid on üleval ruumis, mille ukse tagant algab väike ristikäik nelja apelsinipuu ja veesilmaga keskel. Kristlase jaoks on ristikäik mõtisklemiseks ja jalutamiseks üks eriline koht, leiab kunstnik, kes ei saanud kahjuks seal päris üksinduses viibida. Silmale eriti nauditav oli mauri kultuurist pärit kauni kirjuks glasuuritud pinnaga keraamika, mis kattis osaliselt seinu. Aga ka kloostrikiriku suured testamentlikud maalid, väike muuseum, ikoonid ja Maarja tuba. Arrakute reis Portugalis kestis kuus päeva. See võimaldas neil käia ka Lissabonist 130 km kaugusele jäävas Evora linnas. Kunstniku huvi paelusid Caesari poolt asutatud linnas Rooma ajast säilinud Diana templi 14 korintose sammast ning kabel, kus 200 munga kontidest kujundatud ruum ja musta huumoriga silt ukse kohal: meie kondid ootavad teie konte. Sirje Semm Lauljate tänupalve tõusis Läänemerel taeva poole 15. septembril 25. sünnipäeva tähistanud koorijuhtide ja organistide segakoor KOSK käis augustini kontserdireisil Saksamaal. Veel enne Rostocki sõiduks laevale astumist teenis koor kaasa Tallinna Jaani kirikus jumalateenistusel, kust ta õnnistussooviga teele saadeti. Ja õnnistatud see reis oli: kõik neli kontserti (Rendsburgi Maria, Tostedti Jaani, Braunschweigi Püha Martini ja Preetzi Linnakirikus) võtsid kuulajad tänutundega vastu. Põhiliselt esitasid lauljad, keda koos dirigentidega oli 24, eesti heliloojate ja vaimulike rahvaviiside seadeid, aga ka Jacob Obrechti «Missa». Instrumentalistidena tegid kaasa Anne Jalakas, Virge Ventsel, Jüri Vaino ja Samuel Jalakas, dirigendid olid Riho Ridbeck ja Heli Jürgenson ning kontsertmeister Anne Sarrap. Tagasiteel Rostockist Helsingisse peeti laeval jumalateenistus, millega tänati Jumalat kogetu eest. Järgnevalt kooriliikmete kirja pandud reisimuljeid. Dirigent jäi rahule KOSK andis kontserte neljas Saksamaa kirikus. Pildil kontsert Tostedti kirikus, juhatab Riho Ridbeck. Foto: Margus Liiv Suur tänu võimaluse eest osaleda sellel oivalisel kontserdireisil! Igal pool võeti meid väga lahkelt vastu, oldi huvitatud meie rahva käekäigust ja koori tegevusest. Sooviti meist rohkem teada ja tihendada omavahelisi sidemeid. Väga hea ülevaate võõrustajatest andsid Rendsburgis, Braunschweigis ja Preetzis korraldatud linnaekskursioonid. Eriti suurt au osutas meile Rendsburgi bürgermeister, kes tutvustas linna ja raekoja ajalugu ning kõige krooniks kinkis koori naisperele sinipunakirjud linna logoga rätikud ja meestele lipsud. Õhtul kandsime kirikus täispikkuses ette Jacob Obrechti «Missa», mille publik soojalt vastu võttis ja mis pakkus suurt rahuldust ka meile endile. Meie dirigent Riho Ridbeck oli samuti meiega esmakordselt tõeliselt rahul. Väikelinnas Tostedtis koheldi meid erilise südamlikkusega. Kohe leidsime endale pered, kes meid majutasid ning koogi ja kohviga turgutasid. Õhtul esitasime kirikus eesti heliloojate teoseid kahasse osadega Obrechti «Missast». Kontserdile lisas värvingut meie tublide pillimängijate soleerimine. Publik oli vaimustunud, meid kutsuti kogudusemajja kohvikusse, kiideti esinemist ja sooviti meid tagasi kutsuda. Õhtu möödus taas hubases perekondlikku laadi vestluses. Edasi sõitsime Walsrodesse, kus härra Jan-Jürgen Wasmuth koos abikaasaga meid vastu võttis. Teekond jätkus Braunschweigi, kus meile korraldati linnaekskursioon, mille tipphetkeks oli toomkiriku külastus, kuhu pugesime peitu äikesevihma eest. Kontsert St. Martini kirikus võeti vastu eriti soojalt. Nõuti isegi lisalugu, kordasimegi ühte vaimuliku rahvaviisi seadet. Pered võtsid meid taas hästi vastu, jutuks oli ka kontserdireis Eestisse. Huvi eestlaste ja meie kultuuri vastu oli väga suur. Viimases kontserdipaigas Preetzis tegime jalutuskäigu järveäärsesse loodusparki. Õhtul oli kohaliku kooriga ühisproov, mis lõppes koosviibimisega koguduse majas. Järgmisel hommikul tutvustas vanaaegsesse linnahärra kostüümi rõivastatud ja aeg-ajalt paremas käes kuldset kella tilistav giid meile linna. Tutvusime kloostrikiriku ja linnaturuga, kus saime mekkida värsket suitsusinki. Õhtusel kontserdil aga esitasime neli eesti heliloojate vaimulikku laulu koos kohaliku kooriga. See kontsert pani kogu meie turneele väärika ja südamliku punkti. Madis-René Lember Kuulajaid küllaga Kogu sõit oli suurepärane alates kooriproovidest laeval esimesel sõidupäeval kuni jumalateenistuseni tagasiteel Eestisse, kui akende taga loksusid Läänemere lained ja meie võisime tänutundes mõelda kordaläinud reisile. Mind, kes ma esimest korda Saksamaad külastasin, üllatas vastuvõtjate avatus, tohutu südamlikkus ja külalislahkus. Olime igas paigas väga oodatud. Aitäh teile, Gerda, Werner, Haide ja Jürgen, Ulrike! Oli suur rõõm külastada koos kogu kooriga Jan-Jürgen Wasmuthi kodu. Oli hea tajuda suurt huvi eesti koorimuusika vastu, kuulajate vähesuse üle küll kurta ei saanud. Viimane kontsert Preetzi Linnakirikus oli unustamatu. Kontserdi lõpp oli kui suur palve (Mart Siimeri «Issand, kuule mu palvet», Ester Mägi «Dona nobis pacem»), kus lauljad ja kuulajad hingasid ühes rütmis, sügav vaikus ja kaasaelamine oli pauside ajal lausa füüsiliselt tuntav. Kui laulsime koos kohaliku kooriga Peep Sarapiku «Õhturahu», oli vist enamikul meist raske pisaraid tagasi hoida, need hetked olid väga ülevad, võimsalt jäi kõlama laulu ilus sõnum Sanctus Dominus Deus Sebaoth. Mai Mänd Juttu jätkus kauaks Olin KOSKiga Saksamaal juba teist korda ning osaleksin kindlasti ka järgmisel reisil, sest nii vahvas reisiseltskonnas olla ja meeldivaid vastuvõtjaid kohata on tõeliselt positiivne elamus. Kuigi olen palju reisinud, jääb just see reis meelde positiivsete ja kõrge vaimsusega inimeste poolest. Oli meeldiv olla igal pool oodatud. Samuti oli tore, et vastuvõtjad näitasid üles suurt huvi meie kodumaa, elu ning kultuuri vastu. Püüdsin ka ise endasse ammutada kõike uut, mida sakslastest võõrustajatega suhtlemine pakkus. Majutatud reisi vältel nelja erinevasse perekonda, sain päris hea ettekujutuse kohalike igapäevaelust, kultuurist ja tõekspidamistest. Eriti tahan esile tuua perekonna, kes mind Tostedtis vastu võttis. Pereema oli rahvuselt iirlane ja pereisa teenis leiba inglise keele õpetajana kohalikus koolis. Selles kodus räägiti võrdselt hästi nii saksa kui ka inglise keelt, lisaks räägiti suhteliselt hästi prantsuse keelt. Palju reisinud pere huvi erinevate kultuuride ja rahvaste vastu ning orienteerumine mitmes keeleruumis olid võimaldanud paremini ja vahetumalt osa saada maailmas toimuvast. Võõrustajad olid korra Eestiski käinud ning kohtumiseks valmistudes Internetist materjale otsinud, seetõttu oli nende ettekujutus Eestist väga hea. Ei olnudki vaja rääkida, kus Eesti asub, vaid jutt läks kohe majanduse hetkeolukorrale, päevapoliitilistele teemadele ning Eesti ajaloo, kultuuri ja muusika peenematele nüanssidele. Pereisa tundis eriti suurt huvi ajaloo ja poliitika, pereema muusika ja kunsti vastu, perepoeg aga oli spordihuviline, temaga tuli juttu ka näiteks Eesti jalgpallikoondisest ja selle võtmemängijatest. Meie õhtune vestlus kujunes nii huvitavaks, et perepoeg, kes jõudis koju päris hilja õhtul ning pidi kohe magama minema, unustas ennast mitmeks tunniks juttu ajama. Nii lõpetasime meie ainsa õhtu selles peres alles kella kahe paiku öösel, ja mitte seetõttu, et jututeemad otsa lõppesid... Arvatavasti jätkame juba Eestis, sest pererahva soov on osa saada meie suurest laulupeost ning kindlasti soovin nendega uuesti kohtuda. Siim Kaljuma Oodatu õnnestus Ootasin reisi väga-väga ja sellepärast veel kord suur tänu korraldajatele, eelkõige Aivile ja dirigentidele! Kui midagi väga ootad ja see õnnestub, on eriliselt hea. Tallinna Jaani kirikust eestpalvega teele saadetud KOSKi koori pere tundis kogu reisi vältel inglite kaitset. Igal pool kohtasime lahkeid võõrustajaid ja meie kontserdid leidsid väga sooja vastuvõtu. Nautisin meie dirigentide Heli Jürgensoni ja Riho Ridbecki tööd kooriga ja instrumentalistide esitust. Viimane kontsert Preetzis koos sealse kooriga tõi paljudele meie lauljatele pisara silmanurka, kui koos laulsime Peep Sarapiku laulu «Õhturahu», kus on väga kaunid sõnad: «Issand, võta meid hoida, valgus valgusest oled Sa, Sinu arm ei kustu iial Jumala heldusel.» Nalja sai ka ja laevakajutites oli lõbus, aga sellest ma ei kirjuta. Ülle Reinsoo

9 ÜHISKOND 9 Linnamisjon heitis pilgu tehtud tööle Eesti lähiajalugu vajab alles üleskirjutamist mäletamist väärt tegusid tehti ka kümmekonna aasta eest. Üheks mälestusväärseks killuks eesti rahva taasiseseisvumise ajast on ka Tallinna Linnamisjoni alguse lugu. Tiiu Pikkur tiiu.pikkur@neti.ee Oli aasta 1991, kui Eesti Kristliku Ühenduse vanglapedagoog Maia-Reet Ehandi ja õpetaja Avo Üprus pidasid aru, kuidas supikööki asutada. Aeg selleks oli enam kui küps. Ja siis, nagu tellimuse peale, tulid nende juurde soomlased: Helsingi, Turu ja Tampere linnamisjoni esindajad. Soomlaste mõte oli aidata taastada Tallinnas aastatel tegutsenud linnamisjon. Nii see algas. Sama aasta novembris pidas Maia-Reet Ehandi juba ettekande Maailma Linnamisjonite Liidu konverentsil Birminghamis. «Vene ajal olin mustas nimekirjas ja siis mind välismaale ei lastud,» räägib Maia-Reet. «Siis tuli aga isikutunnistus ja mina sain selle dokumendiga Inglismaale. Moskvast luba küsima ei pidanudki.» Birminghamis võeti vastu otsus taastada Tallinna Linnamisjon. Sidemed välismaailmaga tihenesid. «Soome lehes kirjutati meist ja Soome Päästearmeest tuli abipakkidega kohale Juhani Eurakkainen. Selgitasime välja kõige vaesemad pered ja jagasime neile abi. Juhani käis kogu aasta jooksul kord kuus toiduabi jagamas.» Tallinna Linnamisjoni 15. aastapäeval oli Peeteli kirikus koos ühistöö aegu meenutamas kenakene hulk kunagisi asutajaid. Keskel lilledega esimene juhataja Maia-Reet Ehandi. Foto: Tiiu Pikkur Üks imede rida MTÜ Tallinna Linnamisjon asutati aasta juulis. Esimeseks pastoriks sai Nõmme Rahu koguduse õpetaja Voldemar Ilja ja esimene juhataja oli Maia-Reet Ehandi. Soomlased kinkisid kohe bussi, mille täiskoormaga kohale tõid. Uuele organisatsioonile oli vaja ruume. «Ainult imede rida ongi see meie lugu,» ütleb Maia-Reet selgitamaks, kuidas supiköök Ädala tänava verekeskuses tööd alustas või kuidas Pelgulinna haiglalt abivajajate andmeid saadi. Supiring haaras esialgu kogu Tallinna, hiljem Põhja-Tallinna. Palju tööd tegid vabatahtlikud, erilist kiitust väärib Elvi Joonuks. Esialgseks tegevuseks kasutati Rootsist saadud annetust. Väga palju toodi tol ajal igasugust toidu- ja riideabi autodega kohale. Kui Soome Iltalehtis ilmus artikkel linnamisjonist, siis hakkas abisaadetisi eriti palju tulema. Vabatahtlike abi oli hindamatu Linnamisjoni tegevus hoogustus. Tegutses evangeelne noorterühm, kes külastas haiglaid ja Tallinna vanglat. Loodi Hingerahu rühm Elvi Arumäe eestvedamisel. Ülestõusmispühadeks värviti 400 muna, mis jagati hooldushaigla patsientidele ja kodudesse. Ise kasvatati kartulit, saak neli tonni jagati paljulapselistele peredele ja supiköögile. Näiteks aastal keedeti liitrit suppi. Jagamispunkt oli Pelgulinna haiglas, kus teenindati ligi 30 klienti korraga, lisaks viidi supp 50 eakale koju. Lahkete annetajate abiga korjati üle poole tonni õunu, millest jätkus paljulapselistele peredele, aga ka moosi ja mahla tegemiseks. «Leidsime sel ajal ka nälgivaid inimesi, sotsiaalabi siis veel ei olnud. Meie alalisteks klientideks olid mitmed lastega pered. Aeg oli ikka väga vilets. Näiteks üks pime vanamemm ütles, et pole seitse aastat sooja toitu saanud. Üksvahe oli Pelgulinnas palju tulekahjusid, ühel ööl näiteks neli. Meie abistasime paljaks põlenuid mööbli, riiete, toiduainetega, millega aga saime. Paljud olid ikka lausa väljakannatamatus olukorras,» meenutab Maia-Reet. Ristiku tänavale ehitati oma tööjõuga kasutatud riiete kauplus. Tasuta riideabi jagati ka. Maia-Reet ütleb naerdes, et linnamisjon mõtles välja, kuidas kasutatud riietest suppi keeta. Asi oli nii, et hakati käima mööda asutusi (ETV, raadio, koolid jne) kasutatud riideid müümas, saadud raha eest osteti supi keetmiseks toiduaineid. Tehti jõulupidusid, lastelaagreid. Ikka vabatahtlike abiga. Nii vabatahtlikke kui abivajajaid leiti ka tänu raadioajakirjanik Heidi Tammari emotsionaalsetele raadiosaadetele. Evangeelsetel koosolekutel käidi palju Pedagoogikaülikooli saalis peetavad evangeelsed koosolekud said väga populaarseks. Nende läbiviijaiks olid praost Gustav Piir ja külalised teistest kogudustest. Kutsuti esinema ennesõjaaegse linnamisjoni esindajad Paul Saar, Ilmar Adamson ja Ester Vahter. Palju tuli sel ajal humanitaarabi laiali jagada. Näiteks hooldushaigla õuel jagati otse veoautodelt 14 tonni Soomest toodud näkileiba. Töö maht suurenes, saadi ruumid Lasnamäele Pae tänavasse. Jätkus toiduainete annetustena kogumine, isegi kapsaid hapendati ise. Linnamisjoni eluga käidi tutvumas Soomest, Saksamaalt Norrast ja Rootsist. Maia-Reet Ehandi, linnamisjoni juhataja aastatel , ütleb nende pingeliste, kuid ometi rõõmsate ja väga entusiastlike aegade kohta: «Abi andsime tonnides ja miljonite väärtuses. Kahjuks ei saanud linnalt ja riigilt sel ajal kroonigi. Saime hädasolijatele abi anda tänu välismaistele sõpradele, meie töötajatele ja paljudele hea tahtega inimestele. Oli suur eesõigus aidata abivajajaid. Olime usinad käsitöölised, kes tegid oma tööd suure entusiasmiga, hoolimata takistustest. Majandasime vastavalt võimalustele ja andsime töö ilma võlgadeta üle professionaalidele, kes jätkasid projektipõhise tööga. Kogu meie tegevus sai võimalikuks tänu Jumala soosingule.» Suured plaanid jäid täitmata aastal asusid linnamisjoni etteotsa uued inimesed. Aeg oli edasi läinud, meetodid olid teised. Töö muutus projektipõhiseks. Palgaliste töötajate arv kasvas 30ni. Plaanid olid suurejoonelised. Vaatamata üllastele eesmärkidele vahetusid juhid ses organisatsioonis üsna kiiresti, algas majanduslik tagurpidikäik. Suured plaanid jäid täitmata. Maailmas on üle 500 linnamisjoni, tööd tehakse neis erinevat moodi, kuid ühendav idee on kõigil üks abistada hädas olevat inimest nii materiaalselt kui hingeliselt. Maia- Reet Ehandi, kes nüüd töötab Tallinna Sotsiaalkeskuses, ei ole kaotanud lootust linnamisjoni tegevust taas au sisse tõsta. Nii nagu seda 15 aastat tagasi tehti, pole praegu enam vaja teha, nüüd peaks rohkem rõhku panema evangeelsele tööle, arvab Maia-Reet. Kogukonna kaplanaat aitab vangist tulnuil ühiskonnaga kohaneda Haapsalus septembri lõpus peetud seminaril arutasid vaimulikud, sotsiaaltöö tegijad ja omavalitsusametnikud kogukonna kaplanaadi moodustamist, et aidata vanglast vabanenud inimestel naasta ühiskonda. Lehte Ilves Lääne Elu Kui vanglas saab abi kaplanilt, sotsiaaltöötajalt ja psühholoogilt, siis vabanedes pole tihtipeale kuskilt abi loota. On Haapsalu Tööotsijate Ühing, Samaaria turvakodud, Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus Tallinnas ja veel mõni koht, kuid ühtne süsteem puudub. «Sattudes maailma, kus keegi ei oota, sidemed perega on katkenud, töö leidmine raske, sotsiaalseid oskusi ei ole, närvid on läbi ja ega terviski suurem asi ole selge, et ainuke ellujäämisstrateegia on uued kuriteod,» kirjeldas Avo Üprus vangist vabanenu olukorda. Üprus on paarkümmend aastat tegelnud kuritegude ennetamise, ohvriabi jt sotsiaalse rehabilitatsiooni küsimustega. Üpruse sõnul on 2,5 miljonit krooni, millega riik toetab vanglast vabanenuid, häbematult vähe. Inimese toimetulekut ja kuritegevuse vähendamist sellise rahaga ei saavuta. Milleks kogukonna kaplanaat? Vanglate peakaplan Igor Miller lisas, et näiteks Tallinnas on vangist vabanenuile vaid 20 voodikohaga keskus, kuigi vaja oleks voodikohta Eestis vabaneb aastas 2000 vangi! Miller tõi positiivse näitena Haapsalu linnavalitsuse koostööd Tööotsijate Ühingu ja Samaaria turvakoduga. Et vanglast vabanenu ei paneks toime uusi kuritegusid, peab olema ennetav, toetav ja õpetav võrgustik. Selle moodustabki kogukonna kaplanaat kolmanda sektori inimestest ja organisatsioonidest, kes teevad koostööd politsei, sotsiaaltöötajate jt inimestega. Üprus möönis, et kogukonna kaplanaadi mõiste on uus, aga see töö siiski juba toimib, kuigi stiihiliselt. Vajame koostööd Eesti ühiskond on vaakumis, leidis seminari üks korraldajaid, vanglate peakaplan Igor Miller. Eesti vähendab vangide arvu, koormab kriminaalhooldust, aga seda tehakse tugistruktuuride ja kodanikualgatuseta. «Kodanikualgatust, mittetulundusühinguid ja kirikut kaasamata jääb see töö jõuetuks,» leidis Miller. Oma kogemusest teab ta, et kriminaalhooldaja ei saa pakkuda sotsiaalset rehabilitatsiooni ega lepitust ohvri ja kurjategija vahel. Riiklik ohvriabisüsteem on pensioniameti sarnane, kus jagatakse peamiselt toetusi. Ühe katuse alla peaks koondama kiriku algatused, ohvriabiühenduse, kogudused, rehabilitatsioonikeskused ja kaplanaadi. See ühendus peaks välja töötama strateegiad, tegema ettepanekuid valitsusele ja omavalitsustele. Selleks ei pea tegema uut asutust, kasutada saab mõnd olemasolevat. Inglaste kogemus paljulubav Seminaril osalenud Inglismaa kogukonna kaplanaadiga tegelev Robert C. Payne ütles, et neil on loodud 17 kogukonna kaplanaati, 12 on loomisel. Paigus, kus toimib kogukonna kaplanaat, paneb vaid viiendik kurjategijaid toime uue kuriteo. Muidu on tavaline retsidiivsus 60 70%. Payne i sõnul on tulemus silmapaistev, eriti kui arvestada Avo Üpruse väidet, et 80% raskeid kuritegusid paneb toime 20% kurjategijaist. «Kui retsidiivsust õnnestub kolmandiku võrra vähendada, õnnestub vähendada kuriteoohvrite arvu, parandada kogukonna elukvaliteeti ja aidata kurjategijal oma elu korralikuna elada,» sõnas Payne. Kurjategijad tagasi ühiskonda Küsimusele, kui altid on inimesed vastu võtma vangist vabanenuid, vastas Üprus: «Ega inglased asjata vange Austraaliasse saatma hakanud, aga meie inimesed saadaksid vangid hea meelega Kuu peale.» Üpruse sõnul on kaelast ära saatmine vale lähenemine, see oleks kogukonnast välja arvamine. Õige on nad kogukonda lõimida ehk õpetada vabanenud vangidele sotsiaalseid oskusi ja anda tööd, tuua nad tagasi ühiskonda. Seminari käis tervitamas praost Tiit Salumäe ja kolme päeva sisse mahtus ka oikumeeniline jumalateenistus Haapsalu toomkirikus. Kas teie töö pole mitte sõelaga vee kandmine kas saab kõverat oksa sirgeks painutada? Igor Miller, vanglate peakaplan (fotol): Meil peaks olema kolmetasandiline rehabilitatsioon. Esimene tasand on sõltuvusest võõrutamine. Tihtipeale on vanglast tulev inimene kas narkomaan või alkohoolik. See kontrollib tema elu, sunnib teda olema kodutu, ajab vargile. Sõltuvushaigeile peaksid olema keskused, kus neid võõrutatakse pahest kohe esimesel vabaduseaastal. Sellised keskused meil juba on ja nad teevad head tööd. Viis aastat pärast võõrutust olid pahest priid 50 60% endistest sõltlastest. Teine tasand läheb käiku, kui inimesel pole (enam) sõltuvusprobleemi. Neis keskustes antakse hingehoiunõu ja õpetatakse tööoskusi, saadetakse kursustele ja pakutakse tööd. See on sotsiaalse toimetuleku tasand, kus õpetatakse uuesti elama. Kolmas tasand on neile, kes ei muutu. Nemad saavad elada omaette keskuses, teevad seal süüa ja mingit tööd; võtavad vahel viina ja lähevad riidu, aga nende tegemistel on silm peal. Neid tuleb võtta kui inimesi, kes ei tule iseseisvalt toime, see on nagu teatud tüüpi hooldekodu. Elu sellises kodus hoiab uutest kuritöödest eemal. Neljas koht on vangla, sest mõne inimese koht ongi vanglas. Need on inimesed, kellele on kõiki kolme eelnevat võimalust pakutud, aga ta pole sellest hoolinud. Need neli tasandit on meil olemas, aga nad on nõrgad, vähese riikliku toetusega või toetuseta, koordineerimata. Inglismaal sõidab näiteks kogukonna kaplan vangla väravasse ja viib vabanenu vastavasse keskusse, töö temaga hakkab kohe pihta. Enamasti määrabki vabanenud vangi edasise saatuse paar esimest vabaduses veedetud päeva.

10 10 KOGEMUS Haapsalu Püha Johannese koguduse l i i g e j a n o o r t e - juht Eleri Illik veetis terve suve A m e e - r i k a s, töötades rühmajuhina ELCA ( E v a n - g e l i c a l Lutheran Church in America) l a a g r i s Marylandis. Foto erakogust Eesti neiu Ameerika lastelaagris rühmajuhiks Olen õnnistatud. Alustan nende sõnadega, sest tean, et ilma Jumala õnnistuseta ei oleks ma iial kogenud midagi nii vahvat, nagu oli möödunud suvi. Kolm imelist kuud veetsin USAs Marylandi osariigis Mar-Lu-Ridge i laagrikeskuses, aga mitte laagrilisena, vaid rühmajuhina. Maikuu lõpu paiku lahkusin kodumaalt Ameerikasse, et veeta seal suvi. Esimene peatuspaik oli Chicago. Seal olime suve esimesed ja viimased päevad koos teiste vabatahtlikega üle maailma. Kokku oli meid üle neljakümne ning pärast paaripäevast koolitust lendaski igaüks oma laagrikeskusesse. Mina sattusin Marylandi Mar-Lu-Ridge i. Et Eestil on Marylandiga sõprussidemed, siis on nii mõnigi eestlane just seal olnud. Esimesed nädalad möödusid aeglaselt, aga põnevalt, sest toimus rühmajuhtide koolitus, mis valmistas meid ette kaheksaks töönädalaks, mida kõik pikisilmi ootasid. Keskus, kus mina töötasin, oli vaimustav. See asus mäe otsas ja oli pindalalt üpris suur. Vaade oli imeline ja keskkond sõbralik ning meeldiv. Rühmajuhte ja töötajaid, kes seal suvi läbi töötasid, oli üle kolmekümne. Muudame laste elu lõbusaks Pärast koolitust algaski laagrisuvi. Süsteem oli lihtne: iga nädal erinev lasterühm koos kaasrühmajuhiga ning eesmärk muuta laagriliste nädal nii meeldivaks, kui sinu võimuses on. Põhiülesanne oli lastel silma peal hoida, mängida ja piiblitunde pidada. Magati väikestes majakestes koos oma rühmaga, vahel ka suures saalis ning isegi lageda taeva all, mis oli tore kogemus. Tegemist oli kristliku laagriga, seepärast olid omal kohal ka palvused, piiblitunnid ja hommikumõtisklused. Igasse päeva kuulusid loomulikult ujumine basseinis ja lõkkeõhtud. Et rühmajuhte oli üpriski palju, siis tuli tihti olla abiks rohimisel, koristamas või köögis. Kuid ka see oli hea vaheldus pingelises töönädalas. Iga päev saime umbes kaks tundi puhkust ning nädalavahetused olid vabad. Põnevad puhkehetked Nädalavahetused olidki kõige põnevamad. Sageli külastasime kaastöötajate kodusid või sõitsime kuhugi ning vahel olime lihtsalt laagris. Jõudsin ära käia Baltimore is. Isegi kaks korda. Et elasin põhimõtteliselt metsas, siis nn õiget Ameerikat ei saanudki näha. Võib-olla oligi see parem. Aga inimesed on siin küll väga sõbralikud ja lahked, kui võrrelda eestlastega, kes sageli on kinnised ja pahatihti ka kurjad. Näen seda ka endas, kuid Ameerikas oli lihtsalt kergem õnnelik olla, sest kõik teised mu ümber olid õnnelikud. Sealne loodus on imeline. Kõige vahvam oli vaadata kilpkonni vabalt ringi jalutamas. Imeline, kas pole? Kolm kuud Mar-Lu-Ridge is möödusid imekiirelt ning oli aeg tagasi Chicagosse minna. Seal sai näha kõiki teisi, kellega suve alguses tuttavaks sain, ning jutustada oma põnevatest kogemustest ja tegemistest. Ka linnaga saadi lähemalt tuttavaks, külastasime muuseume ja vaatamisväärsusi ning viimasel päeval ka Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) peakontorit. Väga tore oli. Vahel oli küll raske ja lootusetu tunne, kuid see ununes kohe, kui nägid siirast naeratust laagrilise näol, ning siis mõistsid, miks sa oled just siin ja mitte kuskil mujal. Siinkohal tahangi tänada selle imelise suve eest Laste- ja Noorsootööühendust, kes mind sinna saatis, Ameerika luterlikku kirikut ja Mar-Lu-Ridge i laagrikeskust, kes mind vastu võtsid. Suur tänu teile. Eleri Illik Naisteoloogid kohtusid Soomes Soomes Lohja lähedal Vivamos toimus septembrini põhjamaade naisteoloogide konverents, mis kandis seekord nime «Elav vesi». Esindatud olid Soome, Rootsi, Läti ja Eesti luterliku kiriku naisteoloogid, peamiselt ordineeritud vaimulikud. Kui me Tiiuga (Tiiu Hermat, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, Ühenduse Naised Teoloogias liige Toim) Vivamosse jõudsime, oli konverents juba alanud. See juhtus sellepärast, et meil oli liiga vähe aega laevasõidu ja Lohja bussi väljumise vahel. Kiirustasime küll kohe trammipeatusse, aga tramm ei tule ju kunagi. Tiiu, piisavalt vana teadmaks, kui täpselt Murphy seadused toimivad, pani suitsu ette. Siis tuli tramm muidugi kohe, aga me ei jõudnud ikka. Lohjasse sõidab buss tund aega, mille vältel Tiiu magas õndsa und ja mina kuulasin ipod ilt Rammsteini. Raske rokk-muusika on mulle vajalik. Ma ei tea, kas see on nüüd teoloogile kohane, Rammstein ma mõtlen, mitte uni. Lunastaja suudlus Ühesõnaga, tervituskõned olid peetud ja naisteoloogid, piiskop Mikko Heikka ning Vivamo vaimulik Tuomo Mantere istusid kohvilauas, millega meiegi ühinesime. Pärast kohvipausi ja Vivamot tutvustavat videot (piiblilugude läbimäng suvel, ikka päriselt, koos eesliga ja puha) algas ilmselt rõhuva enamiku jaoks huvitav tegevus. Nimelt veega õnnistamine Lohja järve ääres, mille viis läbi isa Kalevi. Küllalt pika ortodoksse liturgia kaasa teinud, palus isa Kalevi meil suudelda suure hõberisti keskel asuvat Lunastaja pilti. Oli füüsiliselt tunda, kuidas kõhedus maad võttis. Kuid naised olid vaprad, sest pärast suudlust sai püha veega ka pealaele risti ja mis võiks olla mõnusam püha vee nirisemisest krae vahele. Mina küll ise suudelda ei jõudnud, nimelt ei olnud ma veel piisavalt madalale kummardunud, kui isa Kalevi vajutas Ristilöödu mu suule, seega Kristus jõudis suudlemise osas minust ette. Pärast õnnistamist läksime õhtust sööma saali, mille seinu ehtisid ülimalt kaunid ikoonid. Hiljem tutvustaski isa Kalevi meile ikoonikunsti üldiselt ja selle kunstiliigi jätkuvat õpet Soomes, mille eest õigeusu kirik hea seisab. Kadedaks teeb. Kõik ikoonid olid kohalike amatööride (uskumatu!) tehtud, viimase kolme aasta jooksul, huvitavad veel ka selle poolest, et nad olid pea kõik erinevad. Ühe ikooni autor oli konverentsi korraldajaliige, Lohja kirikuõpetaja Arja Penttinen ja üks oli isa Kalevilt endalt. Tund aega kuulasime kirikus (Murtud Südamete Kabel) Irja Askola piibliloengut teemal «Vesi pilt, poeem, muusika». Ilus oli, aga tund on ikka palju. Esimese õhtu vesperiks murdis väsimus mu maha (pool ööd magamata, kolimine pooleli, midagi tuli selga-jalga leida, Internet ühendamata ja muud keskea rõõmud), kuid sain Pirkko Poisuo vesperi teksti hiljem lugeda. Naisteoloogid naisteoloogidest Järgmise päeva esimene ettekanne oli noorelt kaunilt teoloogiadoktorilt Satu Saariselt, kes rääkis Skandinaaviamaade Ühendus Naised Teoloogias on võõrustanud naisteolooge ka Eestis aasta augustis toimus Põhjamaade naisteoloogide konverents Pärnumaal. Esiplaanil paremal ühenduse esinaine Hedi Vilumaa. Foto: Kristel Neitsov naispastorite olukorrast üldiselt ja ka pisut oma praegusest uurimistööst Namiibias. Ettekanne sai elava vastukaja ja päädis huvitavate mõtteavaldustega eri maade kogemustest. Pärast lõunat kuulasime kahe grand old lady, Pirkko Lehtiö ja Riita Virkkuse ettekannet teemal «Naisteoloogid naispappidena». Meile ulatati leht pealkirjaga «Naiste staatuses toimunud muutustest kirikus», kus olid ilusti kirjas kõik teemaga haakuvad aastaarvud alates aastast, mil Helsingin Diakonissalaitoksessa pühitseti esimene naisdiakon Emma Wichmann, kuni aastani, mil piiskopiks pühitsemise võimalus avati ka naistele. Ettekanne oli väga sisukas, kaasates kogu naisteolooge puudutava ajaloo Soomes. Pirkko Lehtiöl oli just sünnipäev olnud ja õnnitlushetk oli väga ilus, rääkimata sellest, et Soome muusika elav legend Pirjo Bergström oli kirjutanud sünnipäevalapsele laulu. Õhtul käisime Lohja linnapea Elina Lehto-Häggrothi vastuvõtul, kus saime näha huvitavat näitust, kuulda Lohja ajaloost, head-paremat süüajuua, muusikat kuulata. Kas Jumal on mees või naine? Kolmanda hommiku ettekanne, taas noorelt kaunilt teoloogiadoktorilt, sedapuhku Pauliina Kainulainenilt, tekitas minus mõtteid, et on ülimalt lihtne rääkida asjadest, millest midagi ei tea, ja palju raskem sellest, millest mingi aim on. Nii ka läks. Ettekanne teemal «Ja Jumal lõi naise» mõnevõrra hajus, sest lektoril oli soov meidki tööle panna, mingeid kokkuvõtteid aga ei tehtud, tulemusi justkui polnudki. Otsiti vastuseid küsimusele, kas Jumal on mees või naine. Ettekandja uurimistöö hõlmas teismeliste jumalapilti. Kuid ega selline suletud küsimus vist last eriti mõtlema ei pane, kui ainult kaks varianti antakse ja needki ette ära öelduna. Meilt oodati ka arutelu teemal, kui kehakeskne/kehasõbralik on Vana Testament ja Uus Testament. Kokku korjati siiski vaid info Piibli «kehalisusest», kuid kehasõbralikkusest, mis on ju iseenesest huvitav teema, ei midagi. Ettekannete tegeminegi on kunst ja paljukest noorel neid kogemusi ikka on ning kust neid juurde tulebki, kui ei tee. Kui lugu jõudis Eeva ja õunani, kahetses Heli Savolainen, et me Hiinas ei ela, muidu oleks me kõigepealt mao ära söönud. Heli puhul peab ütlema, et kui igal sketšikirjutajal oleks nii palju huumorimeelt, oleks tal leiva peal alati suur tükk liha. Ettekannetes jagus mõtlemisainet Mis siis ettekannetest meelde jäi? Huvitav oli ja ajalooline teave läks kindlasti asja ette. Kuid tekkisid ka mõtted, et kui jumalakartus on tarkuse algus, mis siis inimesekartus on? Mina nimelt kardan inimesi üldse, eriti aga neid, kellele teaduskraad on eneseväärikuse tõstmise vahend ja ametitunnus õmmeldakse vaat et ööriietegi külge. Naljakas. Doktoriks peab ikka kasvama, siis saab seda tiitlit ka väärikalt kanda. Ja siis pole seda vaja ka nii väga rõhutada. Samuti nagu tuleb kasvada kirikuõpetajaks. Diskussioonid ettekannete järel lõid paralleele mu oma tööga. Teraapiasse tuleb ikka ja jälle inimesi, kel on probleem, et neist lugu ei peeta. Minul on ka probleem, ainult vastupidine, nimelt on mul sügav vajadus ise inimesest lugu pidada. Mul on raske suhelda inimesega, kellest ma lugu ei pea. Lugupidamine on kõige alus, palju olulisem kui armastus, millest me nii väga rääkida armastame ja millest me kõik muidugi palju teame. Inimest ei pea armastama, aga võib. Tunnen minagi ülima käsu teist poolt, kuid me ei oska nii nagu Jeesus. Tunne, et ei pea olema inimsõbralik, vabastab inimeses nii mõndagi, ka ligimesearmastuse enda. Oma probleemide lahendamine teistele naeratamise kaudu pole kuigi otstarbekas. Elu ilusaim jumalateenistus Ettekanded kuulatud, sõitsime Lohja lähedal asuvasse Tytyri lubjakivikaevandusse, mis oli põnev kogemus. Kõigepealt küsiti meilt, kes meie grupijuht on. Vastasin, et Jeesus. Mulle heidetud pilgust võis välja lugeda arvamust, et oleks mõttekam kellegi arukamaga rääkida, mis ka kohe õnnestus, kui Arja Penttinen kohale jõudis. Siis läksime Lohja kirikussse, mille kohta Arja rääkis, et esimest korda selles kirikus olles nuttis ta terve jumalateenistuse aja. Kui kohale jõudsime, sain aru, miks ta nuttis. Ei hakka sellest pikemalt kirjutama; kes on Lohja Püha Laurentiuse kirikus käinud, saavad aru, miks Arja nuttis, sest järgmisel hommikul oli meil samas kirikus missa ja mina ulgusin samamoodi. Missa oli vägev, Arja Penttinen on vägev, ta on ehtne kirikhärra, kuigi on naine. Ja milline hääl! Konverentsil oli ka eestlannast kantor Karmen Kelk, kes õpetab Helsingi ülikoolis liturgilist muusikat ja laulu. Ta liikus ülima naiseliku väärikusega altari ees, šifoonist pikk seelikusaba järel looklemas, lauldes oma võimsa ingelliku häälega. See oli minu elu ilusaim jumalateenistus. Sõnatuks võttis. Kõik õnnitlesid kõiki ja teenisid Issandat rõõmuga, mina muudkui vaikisin. Õhtul andis Pirjo Bergström kontserdi, mille järel muutusin veelgi vaiksemaks. Pärast seda istusime korraks maha, sest mõnel meie seast oli midagi öelda. Ütlejaid, nagu isegi teate, on mitut sorti, mõned asjalikud ja mõned verbaalsest kõhulahtisusest kantud. Elasin veel kontserdis ja hommikus sedavõrd suures annuses Jumala ja inimeste armus, et ei jaksanud rohkem vastu võtta. Viimane vesper oli Püha Brigitta kabelis, selle viis läbi Tuomo Mantere. Kabelit ehitati kümme aastat ja uksed on avatud ööpäev läbi. Lugesime igaüks oma emakeeles psalme ja laulsime Taizé laule. Pärast seda võttis minus maad vaikuse vaikus ja ma ei läinud enam jätkuõhtusöögile. Mida suuremaks muutub tänu, seda vaiksemaks muutun mina. Inimesed on ju erinevad. Teate küll seda tunnet, kui ristad käed palveks, kuid midagi paluda pole, on jäänud tänu, ja ainult. Hüvasti, punane kass! Viimase lõuna ajal peeti lõpukõnesid, õnnitleti Tiiu Hermatit 10. ordinatsiooniaasta puhul ja jäeti hüvasti. Nende päevade jooksul jalutas kiriku ümbruses rebasevärvi kass (Garfield), kel oli suur huvi jumalateenistuste ja palvuste vastu. Ta tõsteti ikka ja jälle kirikust välja. Kui enne ärasõitu Karmeniga kiriku ees hüvasti jätsin, tuli kass meie seltsi. Karmen võttis ta sülle ja nii ta kassiga sinna jäigi, mina läksin pakkima. Ärasõiduni oli kaks tundi aega, jalutasin aasale ja vaatasin, kuidas eesel rohtu sõi seesama, kellega Jeesus Jeruusalemma sõitis. Käisin veel kord järve ääres. Kerge pinnavirvendus ja päike teatud nurga all pilve vahelt paistmas maalis järve valgeks. Mõtlesin neile naistele, kes konverentsi korraldasid: Pirkko Poisuo, Heli Savolainen, Soili Juntumaa, Arja Penttinen jt. Nende naiste sügav eneseväärikus, soojus ja mingi omapärane kindlus puudutasid sügavalt. Nad oleksid maa sool igas ametis, see, et nad on end pühendanud teoloogiale, on eriti vajalik. Enne sadamasse jõudmist tuli meile vastu nokastanud eesti noorsand, kes oli jäänud sadamas millegi eest võlgu ning keda saadeti rongijaama (ainus koht pühapäeval) raha vahetama, sest tal olid eurod otsas. Juhatasime ta jaama, aga ta tegi meile siiski ettepaneku hea kursiga raha vahetada. Kuigi naisteoloogid, on meil Tiiuga täpselt meeles, mida Jeesus rahavahetajatega tegi, seega keeldusime viisakalt. Oleks veel kaine inimesega tegu olnud! Laevas parandasime natuke ilma ja inimesi ja siis magas Tiiu taas õndsa und ning mina kuulasin kõrvaklappidest Rammsteini, liiga kõvasti nagu ikka. Kõike kaunist teilegi! Miina Piir

11 TEATED JA KUULUTUSED 11 MEEDIA EESTI Raadio h o m m i k u p a l v u s E D peab hommikupalvusi OLAV PÄRNAMETS (EMK) HEIGO RITSBEK (EKEK). Raadio hommikupalvused on Vikerraadios E L kl 6.30 ja P kl 7.35 ning Klassikaraadios E P kl «Kirikuelu» pühapäeval kell Vikerraadios. Hommikupalvusi saab kuulata internetis php?lang=est&main_id=1580. Kodulehel on rubriigis «Kuula varasemaid saateid» üleval viimase kuu aja hommikumõtisklused, ka sama päeva hommikupalvus, mida Vikerraadios mängitakse kell 6.32 (P 7.35) ja Klassikaraadios Samas saab kuulata viimase kuu «Kirikuelu» saateid, mis on eetris Vikerraadios pühapäeviti kell Raadio hommikupalvused on Vikerraadios sagedustel 104,1 mhz (Tallinn), 106,1 mhz (Lõuna-Eesti), 105,4 MHz (Ida-Virumaa),104,7 MHz (Narva),105,1 mhz (Kesk-Eesti), 104,8 mhz (Pärnumaa), 105,9 MHz (Hiiu- ja Saaremaa), 105,6 MHz (Kuressaare), 105,3 MHz (Haapsalu), 105,8 MHz (Viljandi). Hommikupalvusi korratakse Klassikaraadios sagedustel 106,6 mhz (Tallinn), 103,0 mhz (Tartu), 90,4 MHz (Ida-Virumaa), 89,4 MHz (Narva), 107,6 mhz (Kesk-Eesti) ja 107,3 mhz (Pärnumaa), 107,8 MHz (Hiiu- ja Saaremaa), 107,0 MHz (Kuressaare), 106,3 MHz (Haapsalu), 107,0 MHz (Viljandi). EESTI TELEVISIOON AJALIK JA AJATU kl Kui uued on uususundid? kl kordus. Lehekülje toimetaja Rita Puidet rita.puidet@eelk.ee, KriSTLIK TELEVISIOON Eesti Kristliku Televisiooni saatesari «Aita inimest» on ETVs 12. oktoobril kl Haigla hingehoid. Saatesarja läbivaks jooneks on inimliku abi vajadus ja selle täitmine ühiskonnas. Saated väärtustavad hoolivust ja halastust ning inimesi ja organisatsioone, kes abi osutavad. Saadet saab vaadata ka kodulehel Kristlikud raadiojaamad Raadio 7: Tallinn ja Põhja-Eesti 103,1 MHz, Pärnumaa 88,6 MHz, Tartumaa 92,1 MHz, Kesk-Eesti ja Lääne-Virumaa 96,1 MHz. Aadress: PK 3396, Tallinn. Tel E-post: raadio7@raadio7.ee. Kuressaare Pereraadio: Hiiumaal 88,7 MHz, Saaremaal 89,0 MHz, Läänemaal 89,4 MHz. Aadress: Tallinna tn 45, Kuressaare. Tel E-post: kuressaare@pereraadio.ee. Pereraadio programm on eetris sagedustel: Tartumaa, Põlvamaa, Viljandimaa, Järvamaa ja Valgamaa 89,0 MHz, Võrumaa 95,7 MHz, Lääne- Virumaa 88,9 MHz, Ida-Virumaa 88,2 MHz, Tallinn ja Harjumaa 89,6 MHz, Läänemaa 89,4 MHz, Saaremaa 89,0 MHz ning Hiiumaa 88,7 MHz. Aadress: Annemõisa 8, Tartu Tel E-post: tartu@pereraadio.ee. Raadiosaade «Piibel kaanest kaaneni» Saated on eetris igal tööpäeval Tartu Pereraadios kl (kordus kl 6.00 ja 12.30), Kuressaare Pereraadios kl (kordus kl 6.00) ja Raadio7s kl Loeb õpetaja Aare Kimmel Miljonite eurode tuleriit (Ap 18:24 19:20) Õnnelik noormees (Ap 19:21 20:12) Hüvastijätuaeg (Ap 20:13 21:9) Möll Jeruusalemmas (Ap 21:10 40) Sünnikohtki pole juhus (Ap 22:1 23:5) Usuteaduse Instituudi usuteaduskond kuulutab välja vastuvõtu järgmistele magistriõppekavadele: * diakoonia * diakooniatöö korraldus Dokumentide vastuvõtt toimub 11. oktoobrini. Õppetöö algab 15. oktoobril. Lähem info Vaike Salveste , vaikele@gmail. com või instituudi kodulehel Misjonipäevad Rakveres oktoobrini Kunstinäitused avatakse teisipäeval, 16. oktoobril 16 vaimulike kunstinäitus Rakvere Kolmainu koguduse noortemajas 17 Eva Jänese autorinäitus galeriis Pikk 15 Pühapäev, misjoninädala avamine Rakvere keskväljakul, palverännak, palvus linnuses Reede, muusikaõhtu Rakvere Kolmainu kirikus, esinevad Virumaa koguduste muusikud 19 kontsert-noorteõhtu rahvamajas Kreutzwaldi 2, peaesineja ans Crux 20 õhtupalvus adventkirikus Pikk 33 Laupäev, hommikupalve rahvamajas misjonikohvik, misjoninäitus ja kirjanduse müük rahvamajas misjonikonverents «Õnn on kauplemises» rahvamajas noorteprogramm Karmeli kirikus Koidula 15 ja mujal lasteprogramm Pauluse kirikus Võimla 2 ja Kauri lasteaias 17 Andrease teenistus Rakvere Kolmainu kirikus Pühapäev, Misjonipüha jumalateenistused kogudustes 13 venekeelne kokkutulek Rakvere Kolmainu koguduse noortemajas õnnitleme Mait Mölder, õpetaja, 14. oktoobril 31 Ralf Alasoo, diakon, kaplan, 15. oktoobril 43 Ordinatsioonitähtpäev 10. oktoobril 15 Enn Auksmann, praost Tänavustel sinoditel valiti neli uut praosti: Tanel Ots, Marko Tiitus, Jaan Tammsalu ja Urmas Nagel. Ilmunud on intervjuu Tanel Otsaga, küsimusi Marko Tiitusele saab esitada veel täna e-posti aadressil ek@eelk. ee või helistades tel (Merje Mänd). nädal Leinagrupi juhendaja koolitus Tallinna Diakooniahaiglas Kogudusekooli Kasvuaeg juhendajate õppepäev Misjonikeskuses Läti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppide ametissepühitsemine. Osaleb peapiiskop Andres Põder Laiuse kirikus kl 17 lõikustänupüha jumalateenistus, millele järgneb kontsert «10 aastat Kristi ja Raino Kubjase muusikalist tegevust EELKs» Prof dr Volker Weymanni seminar «Miks Jumal laseb sel sündida?» Usuteaduse Instituudis Seminar «HIV ja AIDS teadlikkus ja kaastunne» Tartu Pauluse kirikus kl 10. Konverents Tallinnas 10 aastat teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) ja Eesti Naisteühenduse Ümarlaud (ENÜ) korraldavad 12. ja 13. oktoobril Tallinna Ülikoolis Uus-Sadama 5 rahvusvahelise konverentsi soolise võrdõiguslikkuse teemal. Konverents algab kl Juttu tuleb soolise võrdõiguslikkuse arengust Eestis viimasel kümnendil, Põhjamaade soolise võrdõiguslikkuse poliitikast, paneeldiskusioonil tuuakse avalikule arutelule naiste probleeme nii Eestis kui ka rahvusvahelises vaates. Eelneval õhtul, 11. oktoobril paluvad korraldajad kõiki osalema ENUTi avatud uste õhtul kl Narva mnt «Meistrite Akadeemia» 10. oktoobril kl 18 Tõrva kirik-kammersaalis Tanel Joamets (klaver) Esita kandidaat Eesti vabatahtlike tunnustamiseks! Veel täna saab esitada kandidaate detsembris toimuvale Eesti vabatahtlike tunnustamisüritusele. Tunnustusega avaldame austust neile, kes on vabatahtliku tegevusega andnud oma panuse Eesti elu edendamisse. Ettepanekud oodatud kõigist valdkondadest, kus vabatahtlikud tegutsevad, olgu selleks kultuur, tervishoid, sport, inimõigused või hoopis kohaliku elu edendamine. Oluline on, et kandidaat on tegutsenud vabast tahtest ja tasu saamata väljaspool oma lähemate sõprade ja sugulaste ringi. Kandidaate saavad esitada nii eraisikud, ühendused, riigi ja kohalike omavalitsuste asutused kui ka ettevõtted. Lisainfo ning vormi kandidaadi esitamiseks leiab veebilehelt EK Eestisse tuleb pastor-evangelist Steve Hill Miracle Crusade i (imede krusaad) raames tuleb Eestisse pastor-evangelist Steve Hill. Imede krusaad toimub Tallinna linnahallis 19. ja 20. oktoobril kell 19. Juhtide seminar toimub EKNK Toompea keskuses 20. oktoobril kell 10. Endine narkomaan ja alkohoolik Steve Hill, kes on tuntud oma radikaalse kuulutuse poolest, tuleb Eestisse, et jagada siinsetele inimestele lootust ja julgust. Tõuke selleks on ta saanud tänu tema elus toimunule loobumine narkootikumidest, alkoholist ja kuritegevusest aastal. Suur osa tema elus toimunud muutuses oli pastor David Wilkersonil, kelle rajatud rehabilitatsioonikeskuses Steve ravil viibis. Ülemaailmselt sai Steve Hill tuntuks teenides evangelistina Floridas. See koosolekutesari tõi Brownsville i Assembly of God (nelipühi) kirikusse üle 4 miljoni inimese. Sajad tuhanded nutsid altarite ees, parandasid meelt patustest eluviisidest ja andsid oma elu Jeesusele. Steve ja tema evangeelne meeskond on viinud läbi staadioni-krusaade kogu maailmas. Sellised suure osalusega sündmused näitavad veel kord, et muutumatu õpetus Piiblist on endiselt kehtiv ja tänapäevasesse ellu sobiv. Koos Steve Hilliga tuleb Eestisse kümneliikmeline piiblikooli meeskond, kes nädal enne krusaadiõhtuid kuulutavad evangeeliumi koolides, tänavatel, kohvikutes ja mujal. Rohkem informatsiooni Steve Hilli imede krusaadi kohta ning registreeruda juhtide seminarile saab veebiaadressil Üritust korraldab Eesti Kristlik Nelipühi Kirik partnerluses teiste kirikute ja kogudustega. Koguduse töötegijate ja vaimulike seminar Pärnus oktoobrini toimub Pärnu Eliisabeti kirikus seminar koostöös Ameerika luterliku organisatsiooniga Churches Alive International. Eesmärgiks on aidata koguduste töötegijail teadvustada kiriku olemust, kutsumust ja missiooni ning vaimulikel leida, julgustada, varustada ja läkitada teele teadlikke ning vastutustundlikke ilmiktöötegijaid. Koguduse õpetaja Enn Auksmann arvab, et praegu on ilmiktöötegijate kaasamine ning kiriku olemuse ja missiooni teadvustamine meie koguduste jaoks äärmiselt tähtis see avardab võimalusi kogudusetööd elavdada ning selles Jumala õnnistust kogeda. Seminaril käsitletavad teemad puudutavad kogudusetöö koordineerimist ja planeerimist, koguduse visiooni, profiili ja tegevusstrateegia kujundamist, ilmiktöötegijate kaasamist ning väikerühmade loomist. Peakõnelejad on Doug Anderson ja Maureen Taylor Ameerika Ühendriikidest. Seminar algab reedel, 19. oktoobril kell ning lõpeb laupäeval, 20. oktoobril kell 19. Osalema on oodatud koguduse töötegijad, juhatuse ja nõukogu liikmed ning soovitavalt koos koguduse vaimulikuga. Ööbimiseks on broneeritud Pärnu Eliisabeti koguduse hostel, mille eest maksavad Ameerika partnerid. Ise tuleb maksta toidu eest, maksumus ühe inimese kohta on 275 krooni. Registreerida: Martin Lall (organisatsiooni esindaja Eestis, Nõmme Rahu koguduse liige) tel või e-post martin_lall@yahoo.com EK Kalle Lindi oktoobril lahkus igavikku endine EELK vaimulik Kalle Lindi. Koolitatud muusikuna (puhkpilliorkestri dirigeerimine) on ta töötanud Abja koolis muusikaõpetajana ja hea saksa keele tundjana tõlkinud ning toimetanud õpikuid ja raamatuid aastal oli ta Häädemeeste kirikus organistiks ja praktikandiks Villu Jürjo juures. Alustas teoloogiaõpinguid, lõpetas Usuteaduse Instituudi ning ordineeriti aseõpetajaks 20. aprillil aastal. On teeninud Avinurme ja Tudulinna kogudust ( ) ning Viru-Nigula ja Kunda kogudust ( ). Õpetaja õigused anti 7. mail EELK vaimulikkonnast arvati välja 30. juunil aastal. Pärast seda kuulus roomakatoliku kirikusse. Olnud õppejõuks humanitaarinstituudis. Kalle Lindit on tunnustatud kui teoloogi ja tõlkijat. Ta tegi suurt tööd teoloogilise kirjandusega, tõlkides mahukaid teoseid saksa keelest ning kirjutades ka ise raamatuid, millest olulisemad on «Kiriklik dogmaatika», «Kanoonilise õiguse kokkuvõte», «Moraaliteoloogia» ja «Liturgika». Kalle Lindi saadeti igavikuteele 6. oktoobril Tallinna Peeter-Pauli katedraalis missaga ja sängitati Hiiu Rahu kalmistule. TEATED tartu pauluse koguduses esmaspäeviti kl 19 leeritund. Neljapäeviti kl Taizé palvus, kl 18 piiblitund kl 10 jumalateenistus armulauaga. Pühapäeviti kl 16 teismeliste klubi. Tegutsevad kammer-, nais- ja lastekoor, pühapäevakool, piibliringid. Kantselei avatud E R 10 14, L 10 12, P 1 tund enne jumalateenistust. Tel Tartu Peetri koguduses teisipäeviti kl 18 leeritund kl 12 piiblitund. Kolmapäeviti kl segakoori ja kl 18 kammerkoori proov kogudusemajas Peetri 33. Ootame uusi lauljaid kl 10 armulauaga jumalateenistus. Laulab segakoor. Võtame jagamiseks kaasa ande. Samal ajal pühapäevakooli tund kogudusemajas. Tartu Maarja koguduses kl 17 hundukoondus kl 17 skaudikoondus kl 11 lastekoori Maarja Laululapsed kooriproov. Juhendab Anu Markovska. Osalemine on tasuline. Kl 12 jumalateenistus. Samal ajal lauluring. Kirikukohv kl 10 hommikupalvus. Kl naisansambli lauluproov. Oodatud on uued naishääled. Kantselei Õpetaja 5 E R kl 9 14, õpetaja kõnetunnid K R kl 9 12, tel maarja Ambla kirikus kl 12 armulauaga jumalateenistus. Pühapäevakooli algus. Neljapäeviti kl 18 piiblitunnid pastoraadis. Tallinna koguduste teated Jaani kl hardushetk-kontsertmõtisklus, Arne Hiob. Orelil Maris Oidekivi-Kaufmann, solist Angelika Mikk. Kl 14 ja kl 18 piiblitund, Arne Hiob kl 12 armulauaga palvus, Arne Hiob kl 18 Taizé palvus kl 10 armulauaga jumalateenistus, Jaan Tammsalu. Laulab kammerkoor. Kl 15 leivapäeva tänupalvus Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis. Teenib Toomas Paul. Toomkogudus kl 12 orelipooltund. Tiit Kiik kl 10 jumalateenistus armulauaga, Jaak Salumäe. Laulab koor Laudate Dominum. Kaarli kl 18 kontsert. Arsise kellade ansambel, Tallinna muusikakeskkooli lastekoor kl 10 jumalateenistus armulauaga, kaastegev koguduse segakoor kl muusikaõhtu. Roland Liiv (tenor), Piret Aidulo (orel). Püha Vaimu kl 10 armulauaga jumalateenistus. Kl 12 viipekeelne ja kl 15 ingliskeelne jumalateenistus kl 18 muusikatund. Rootsi-Mihkli kl 18 eestikeelne jumalateenistus kl 12 rootsi- ja kl 15 saksakeelne jumalateenistus. Nõmme Rahu kl 18 armulauaga piiblitund kl jumalateenistus armulauaga. Peeteli kl 11 jumalateenistus armulauaga. Soome Püha Peetruse kl 10 jumalateenistus armulauaga Rootsi-Mihklis. Jutlustab Hannele Repo, organist Marelle Siitas. Viimsi kl 13 jumalateenistus armulauaga. Eesti Kirik ilmub nädalalehena kolmapäeviti. Leht ei ilmu juulis. Sihtasutus Ajaleht Eesti Kirik, registrikood Tellimishinnad aastal 1 kuuks 39 krooni, otsekorraldusega 33 krooni. Aastatellimus 420 krooni. Pangakonto Hansapangas on Kui soovite tellida Eesti Kirikut: * helistage toimetusse tel , faks , * pöörduge lähimasse sideasutusse. Lehe kojukande probleemid lahendab AS Eesti Post, tel

12 12 PÜHAPÄEVAKS JUTLUS Ainulaadsest aardest Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Mt 6:19 23 Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. Psalm 145:15 Oleme kirikuaastas viibinud pikka aega suhteliselt rahulikus perioodis. Suvi on seljataga, suuremad pühad seisavad veel ees praegu kulgeme justkui mingis hingetõmbeajas, kusagil elu hingematvalt kauni kirkuse ja hääbumise vahepeal. Lõikustänupüha on just selline päev, kus mõeldakse mõneti tagasi sellele, mis on möödunud kuude jooksul korda saadetud. Kõik see, mille nimel palavate suvepäevade jooksul vaeva on nähtud, kandub tänasesse ning otsib sõnastamist: inimese töö ja hool, talveks valmistumine, Jumala annid, loodu ning Looja imeline sümbioos. Omamoodi on lõikustänupüha seotud ka saamise ning andmise teemaga. Me kogume oma keldritesse ande, mida maa meile pakub ning milles näeme uhkustundega oma kätetöö vilja. Mõtleme ilmselt ka kergendusega sellele, et jah, nüüd võib talvele vastu minna küll. Ent kui me kevadel seemne mulda paneme, kas jõuame alati mõelda sellele, milline jõud ja vägi peitub igas mulda langenud teras? Ning kes on kogu selle jõu ning väe taga... Paraku oleme loodud siia maailma ikkagi mingis mõttes võitlema oma olemasolu eest. Inimese loomus, nagu igal teiselgi elusolendil, sunnib teda koguma seda, mis on vajalik ta ellujäämiseks. Mõnel õnnestub see rohkem, mõnel vähem. Ühe kohta saab öelda, et ta on rikas, teine peab leppima kasinamate elutingimustega. Rikkus on ikka olnud ja ilmselt ka jääb suhteliselt kahetiseks mõisteks. Ühest küljest on see midagi sellist, mida iga inimene kusagil oma hingesopis ihaleb, ja teisalt seostub see mõneti millegi ebamäärase, kohati isegi taunitavaga. Seda just siis, kui kõneldakse materiaalsest rikkusest. Eks me kõik oleme näiteks lapsepõlves puutunud kokku muinasjuttudega, kus vaesus ja headus, rikkus ning kurjus on justkui sünonüümid. Ent eks ole ju nõnda, et kõik sõltub sellest, mida keegi rikkuseks peab. Sõltub ka sellest, kuidas tõlgendada headust. Oli kord üks oma askeetlikkuse poolest tuntud noormees, kes läks ühel päeval oma õpetaja juurde ning ütles: «Olen tulnud sinu juurde tühjade kätega.» Õpetaja vastas: «Heida see minema!» Selle peale küsis õpilane omakorda hämmeldunult: «Kuidas ma saan selle minema heita? Minu käed on ju tühjad.» «Võta see enesega kaasa,» vastas õpetaja. Rikkusest räägitakse sageli väga ühemõtteliselt: et tõeline rikkus on midagi enamat kui maine vara ning et materiaalne küllus ei saa kedagi õnnelikuks teha. Ometi ei tähenda see seda, et materiaalselt rikas oleks tingimata õnnetu ja vaimuvaene. Inimene suudab klammerduda mille külge iganes. Nii juhtub ka näiteks viimati kirjeldatud loos see, et innukas õpilane muudab oma askeetliku «eimiski» mingis mõttes oma varanduseks. Ta klammerdub võib-olla palju enam oma vaesuse külge kui mõni miljonär oma miljonite külge. Askeetlikkus saab tema trumbiks, tema uhkuseks, millega igal võimalikul ja võimatul juhul areenile astuda. Ent kas see on päris see, mida Jeesus meilt meie õpetajana ootab? Kas süstemaatiline enesepiitsutamine avab meile tee Tõeni? Kas loobumine ei tähenda eelkõige loobumist oma näljasest minast? Jeesus ütleb: koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Jumala lapsedki vajavad aeg-ajalt mingisugust seisakut ning tagasivaatamist, vabastavat kaugenemist sellest maailmast ja oma minast: et kogeda Jumala lähedalolu ning õnnistust. Kas või hetkeks. Seda selleks, et pärast enam kui miskit muud armastada oma lähedasi, loodut ja Looja ande. See ongi see inimese aare ning vara minna korraks kaduma maailma jaoks, et tajuda tajumatut ning mõista seeläbi ka maise elu väärtust. Seega pole minu meelest see tõeline varandus midagi muud kui oskus ära tunda, mis on Jumalale meelepärane. Samuti oskus näha kõiges lisaks oma panusele ka Looja imelist kätetööd ja seda tänuga vastu võtta. Just selle taipamise poole saame püüelda, seda tunnetada läbi iseenda ning maailma, milles viibime. Jumal ei nõua meilt ju mingeid üliinimlikke ohvreid, vaid truudust. Ta ei nõua meilt vaesust ja enesepiitsutamist, vaid usku suutlikkust näha endast kaugemale. Kas pole see oskus suurim kõigest sellest, mida oma maises elus koguda suudame? Selleks nädalaks võtkemgi endaga kaasa mõte, et Jumal avaneb meile seal, kus lõpeb me enda mina. Vaid siira südame toel saame järgida Jeesust ning mõista Tema radu. Mõista seda, mida Ta meilt ootab, mis Anna-Liisa Vaher, varandust Ta meile pakub ning kuidas me saaksime olla selle varanduse võimalikult väärikad haldajad. Aamen! Tarvastu koguduse õpetaja Otsib head rahu inimene lootuses. Ootab head andi inimene koormatud. Eestpalves on 14. Porvoo Lõikustänupüha Liturgiline värv on roheline. Piiblilugemised: Jesaja 58: Korintlastele 9:6 15 Matteuse 6:19 23 (jutlusetekst) Psalm 104:10 15,27 30 OKTOOBER Päevalaul: KLPR 387 «Ma laulan suust ja südamest» Vaev on olnud valusam pikas päevakeras, raev on olnud vihasem, kui ei jõua enam. Aeg meile pole antud, vaid saladus. Kuis oleme siin hoitud, on usaldus. eestpalvekalender Foto: Pille-Riin Pregel Narva, Vastseliina ja Türi kogudus ning vaimulikud Villu Jürjo, Toivo Hollo ja Teet Hanschmidt. Samuti on eestpalves koguduste juhatuste esimehed Ülo Korjus, Erki Sok ja Margus Priimägi. Paistku Sinu õiguse päike meie südametesse ja tee meid valguse lasteks ning oma igaveste varade pärijaiks. Mõtle, Issand, halastuses oma rahvale ja kõigile meie vendadele, kus nad iial viibivad Sinu suures riigis, vajades Sinu armu ning abi! Eestpalves on Inglise kiriku Canterbury provintsi Truro piiskopkond ja piiskopid William Ind ning Royden Screech (St. Germansi piiskop). Palvetame sidemete eest üleilmse kirikuga. Hermann Kalmus Samuti on eestpalves Norra kiriku Tunsbergi (Tonsbergi) piiskopkond ja piiskop Laila Riksaasen Dahl. Palume Jumalalt tarkust kiriku ühtsuse hoidmiseks; samuti Jumala jätkuvat õnnistust ja juhtimist usulise hariduse andmise vallas. Eestpalveteemad ja viited piiskopkondade veebilehtedele leiab internetist aadressil