Asabitsüklilised ühendid valu leevendamiseks ja kesknärvisüsteemi häirete ravimiseks

Transkript

1

2

3 EE - EP B1 Asabitsüklilised ühendid valu leevendamiseks ja kesknärvisüsteemi häirete ravimiseks TEHNIKAVALDKOND Käesolev leiutis käsitleb ravimkoostisi, eriti selliseid, mis koosnevad ühenditest, mis suudavad mõjutada nikotiin-atsetüülkoliini retseptoreid (nachr). K äesolev leiutis käsitleb ka mitmesuguste haigusseisundite ja häirete, eriti kesk- ja autonoomse närvisüsteemi väärtalitlusega seotud haigusseisundite ja häirete ravimise meetodeid, ning sõltuvuse, kaasa arvatud suitsetamissõltuvus ning narkootikumide ja teiste ravimite sõltuvus, ning rasvumise ravi. TEHNIKA TASE 1 2 Nikotiinile on omistatud mitmesuguseid farmakoloogilisi mõjusid. Vt näiteks Pullan et al., N. Engl. J. Med. 3:811 (1994). Mõned nendest mõjudest võivad olla seotud neurotransmitteri vabanemisega seotud mõjudega. Vt näiteks Sjak-shie et al., Brain Res. 624:29 (1993), kus käsitletakse nikotiini neuroprotektiivseid toimeid. Atsetüülkoliini ja dopamiini vabanemist neuronitest nikotiini manustamisel on märgitud järgmistes töödes: Rowell et al., J. Neurochem. 43:193 (1984); Rapier et al., J. Neurochem. 0:1123 (1988); Sandor et al., Brain Res. 67:313 (1991) ja Vizi, Br. J. Pharmacol. 47:76 (1973). Norepinefriini vabanemise neuronitelt nikotiini manustamisel on ära märkinud Hall et al., Biochem. Pharmacol. 21:1829 (1972). Serotoniini vabanemise neuronitelt nikotiini manustamisel on ära märkinud Hery et al., Arch. Int. Pharmacodyn. Ther. 296:91 (1977). Glutamaadi vabanemise neuronitelt nikotiini manustamisel on ära märkinus Toth et al., Neurochem. Res. 17:26 (1992). Kinnitavad aruanded ja hiljutised täiendavad uuringud on käsitlenud glutamaadi, lämmastikoksiidi, GABA, tahhükiniinide, tsütokiinide ja peptiidide modulatsiooni kesknärvisüsteemis (käsitlenud Brioni et al., Adv. Pharmacol. 37:13 (1997)). Lisaks võimendab nikotiin väidetavalt teatavate kesknärvisüsteemi häirete raviks kasutatavate ravimkoostiste farmakoloogilist käitumist. Vt Sanberg et al., Pharmacol. Biochem. & Behavior 46:3 (1993); Harsing et al., J. Neurochem.

4 2 EE - EP B :48 (1993) ja Hughes, Proceedings from Intl. Symp. Nic. S40 (1994). Samuti on välja toodud nikotiini mitmeid teisi kasulikke farmakoloogilisi mõjusid. Vt näiteks Decina et al., Biol. Psychiatry 28:02 (1990); Wagner et al., Pharmacopsychiatry 21:1 (1988); Pomerleau et al., Ad dictive Behaviors 9:26 (1984); Onaivi et al., Life Sci. 4(3):193 (1994); Tripathi et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 221:91 (1982) ja Hamon, Trends in Pharmacol. Res. 1:36. Väga mitmesuguste haigusseisundite ja häirete ravis on täheldatud erinevate nikotiiniühendite kasulikkust. Vt näiteks Williams et al., Drug News & Perspectives 7(4): (1994); Arneric et al., CNS Drug Rev. 1(1):1 (199); Arneric et al., Exp. Opin. Invest. Drugs (1):79 (1996); Bencherif et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 279: 1413 (1996); Lippiello et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 279:1422 (1996); Damaj et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 291:390 (1999); Chiari et al., Anesthesiology 91:1447 (1999); Lavand homme and Eisenbach, Anesthesiology 91:14 (1999); Holladay et al., J. Med. Chem. 40(28): 4169 (1997); Bannon et al., Science 279: 77 (1998); PCT WO 94/08992, PCT WO 96/3147, ja Ameerika Ühendriikide patent nr,83,140 - Bencherif et al.,,97,919 - Dull et al.,,604,231 - Smith et al. ja,82,041 - Cosford et al. Nikotiiniühendid on eriti kasulikud mitmesuguste kesknärvisüsteemi häirete raviks. Väga erinevatel nikotiiniühenditel on täheldatud raviomadusi. Vt näiteks Bencherif and Schmitt, Current Drug Targets: CNS and Neurological Disorders 1(4): 349 (02); Levin and Rezvani, Current Drug Targets: CNS and Neurological Disorders 1(4): 423 (02); O Neill et al., Current Drug Targets: CNS and Neurological Disorders 1(4): 399 (02); Ameerika Ühendriikide patent nr,1871,166 - Kikuchi et al.,,672,601 - Cignarella, PCT WO 99/21834 ja PCT WO 97/40049, Ühendkuningriigi patendiavaldus GB ja Euroopa patendiavaldus 297,88. Valu saab klassifitseerida mitmesugusel viisil ning seda on võimalik iseloomustada erinevate geneeside ja etioloogiatega (nt põletikuline valu, neuropaatiline val u, krooniline valu). Praeguses valuravis domineerib kaks ravimite klassi, milleks on mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID) ja opioidid, mis mõlemad evivad olulisi terapeutilisi probleeme. Mitmed ühendid, mille sihtmärgiks on nikotiin-

5 3 EE - EP B1 atsetüülkoliini retseptorid, on osutunud efektiivseks ühte või mitut sorti valu ravimisel loommudelitel. 1 2 Vt näiteks Damaj et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 291:390 (1999); Damaj et al., Neuropharmacology 39: (00); Chiari et al., Anesthesiology 91:1447 (1999); Lavand homme and Eisenbach, Anesthesiology 91:14 (1999); Holladay et al., J. Med. Chem. 40(28): 4169 (1997); Bannon et al., Science 279: 77 (1998); and Bannon et al., J Pharmacol Exp Ther. 28: (1998). Sõltuvalt valu etioloogiast, on analgeesia sihtmärkidena identifitseeritud nii α4β2 kui ka α7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori alamtüübid (mis on kesknärvisüsteemi nikotiin - atsetüülkoliini retseptori alamtüübid). Otstarbekas oleks üheainsa ravimkoostisega tagada leevendust erinevatele valudele. Samuti oleks otstarbekas tuua taolist leevendust ilma mittesteroidsete põletikuvastaste ainete gastrointestinaalsete probleemide või opioidide kuritarvitamise võimaluseta. Kesknärvisüsteemi häired on üks tüüp neuroloogilisi häireid. Kesknärvisüsteemi häired võivad olla ravimitest tingitud; need võivad olla põhjustatud geneetilisest eelsoodumusest, infektsioonist või traumast; või võivad need olla tundmatu etioloogiaga. Kesknärvisüsteemi häired hõlmavad neuropsühhiaatrilisi häireid, neuroloogilisi haigusi ja vaimuhaigusi; ja need sisaldavad neurodegeneratiivseid haigusi, käitumishäireid, kognitiivseid häireid ja kognitiiv-afektiivseid häireid. Eksisteerib mitmeid kesknärvisüsteemi häireid, mille kliinilisi ilminguid on omistatud kesknärvisüsteemi väärtalitlusele (s.t. neurotransmitteri vabanemise sobimatust tasemest tingitud häired, neurotransmitteri retseptorite sobimatud omadused ja/või sobimatu interaktsioon neurotransmitterite ja neurotransmitterite retseptorite vahel). Mitmed kesknärvisüsteemi häired on tingitud koliini, dopamiini, norepinefriini ja/või serotoniini puudulikkusest. Suhteliselt levinud kesknärvisüsteemi häireteks on preseniilne dementsus (varane Alzheimeri tõbi), seniilne dementsus (Alzheimeri tüüpi), mikroinfarktist tingitud dementsus, AIDSiga seotud dementsus, Creutzfeld-Jakobi tõbi, Picki tõbi, parkinsonism, kaasa arvatud Parkinsoni tõbi, Lewy kehakeste dementsus, progresseeruv supranukleaarne degeneratsioon, Huntingtoni korea, tardiivne düskineesia, hüperkineesia, maania, tähelepanuhäire, ärevus, düsleksia, skisofreenia, depressioon, obsessiivkompulsiivsed häired ja Tourette i sündroom.

6 4 EE - EP B1 1 2 Alzheimeri tüüpi seniilne dementsus (SDAT) on invaliidistav neurodegeneratiivne haigus, mis vaevab põhiliselt vanemaid inimesi, ning mida iseloomustab progresseeruv intellekti ja isiksuse allakäik aga ka mälu, taju, loogilise mõtlemise, orientatsiooni ja otsustusvõime kadu. Üks nimetatud haiguse tunnus on kolinergiliste süsteemide toimimise langus, ning konkreetsemalt, kolinergiliste neuronite (s.t. neuron id, mis vabastavad atsetüülkoliini, mis arvatakse olevat õppimise ja mälu mehhanismides rakendatav neurotransmitter) tugev kahanemine. Vt näiteks Jones et al., Intern. J. Neurosci. 0:147 (1990); Perry, Br. Med. Bull. 42:63 (1986); ja Sitaram et al., Science 1:274 (1978). Täheldatud on seda, et nikotiinatsetüülkoliini retseptorid, mis seovad nikotiini ja teisi suure afiinsusega nikotiini agoniste, kahanevad SDAT progressiooni kestel. See Giacobini, J. Neurosci. Res. 27:48 (1990) and Baron, Neurology 36: 1490 (1986). Antud olukorras oleks soovitatav võimaldada ravimiühendeid, mis kas otseselt moduleerivad (nt mis otse aktiveerivad) nikotiini retseptoreid atsetüülkoliini juures või toimivad nende nikotiiniretseptorite kadu minimeerivana. SDAT-i on püütud mitmel moel ravida. Näiteks on väidetud, et nikotiinil on võime aktiveerida nikotiini kolinergilisi retseptoreid akuutsel manustamisel, ning kutsuda esile taoliste retseptorite arvukuse kasvu kroonilisel manustamisel loomadele. Vt näiteks Rowell, Adv. Behav. Biol. 31:191 (1987) ja Marks, J. Pharmacol. Exp. Ther. 226:817 (1983). Samuti on väidetud, et nikotiin toimib otse, kutsudes esile atsetüülkoliini vabanemise ajukoes, et parandada kognitiivseid funktsioone ja tähelepanu. Vt Rowell et al., J. Neurochem. 43:193 (1984); Sherwood, Human Psychopharm. 8:1 (1993); Hodges et al., Bio. of Nic. Edit. by Lippiello et al., lk 17 (1991); Sahakian et al., Br. J. Psych. 14:797 (1989); ja Ameerika Ühendriikide patent nr 4,96,074 - Leeson ja,242,93 - Lippiello et al. Esitatud on ka teisi meetodeid SDAT-i ravimiseks, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide patent nr,212,188 - Caldwell et al. ja,227,391 - Caldwell et al., Euroopa patendiavaldus nr 88,917 ja PCT WO 96/372. Üks täiendav SDAT-i ravi on COGNEX, mis on takriin hüdrokloriidi sisaldav kapsel (valmistaja: Parke -Davis Division of Warner-Lambert Company), mis väidetavalt säilitab sellega ravitaval patsiendil olemasoleva atsetüülkoliini tasemed.

7 EE - EP B1 Parkinsoni tõbi (PD) on nõdrendav neurodegeneratiivne haigus, m ille etioloogia pole hetkel teada, ja mida iseloomustavad värinad ja lihasjäikus. Selle haiguse üheks iseärasuseks näib olevat dopamiinergiliste neuronite (s.t. need, mis eritavad dopamiini) degeneratsioon. Ühe haigusega kaasneva sümptomina on märgitud taoliste dopamiinergiliste neuronitega seotud nikotiiniretseptorite kadu, mis arvatakse moduleerivat dopamiini sekretsiooni protsessi. Vt Rinne et al., Brain Res. 4:167 (1991) ja Clark et al., Br. J. Pharm. 8:827 (198). Samuti on pakutud, et nikotiin võib kergendada Parkinsoni tõve sümptomeid, ning seda käsitleb Smith et al., Rev. Neurosci. 3(1):2 (1992). 1 2 Parkinsoni tõbe on püütud mitmel moel ravida. Üheks pakutud ravivõimaluseks on SINEMET CR, mis on modifitseeritud vabastamisega tablett, mis sisaldab carbidopa ja levodopa segu, ja mida pakub The DuPont Merck Pharmaceutical Co. Veel üheks Parkinsoni tõve ravivõimaluseks on ELDEPRYL, mis on selegiliin hüdrokloriidi sisaldav, ja mida pakub Somerset Pharmaceuticals, Inc. Samuti pakutakse Parkinsoni tõve raviks PARLODEL -i, mis on bromokriptiin mesülaati sisaldab tablett, ja mida pakub Sandoz Pharmaceuticals Corporation. Veel üks Parkinsoni tõve ja mitmete teiste neurodegeneratiivsete haiguste ravimeetod on välja pakutud Ameerika Ühendriikide patendis nr,2,076 - Berliner et al. Tourette i sündroom (TS) on autosoomne dominantne neuropsühhiaatriline häire, mida iseloomustavad mitmed neuroloogilised ja käitumuslikud sümptomid. Tüüpilisteks sümptomiteks on (i) häire puhkemine enne 21. eluaastat, (ii) korduvad motoorsed ja vokaalsed tikid, kuid mitte tingimata samaaegselt, (iii) lihastõmbluste kliinilise fenomenoloogia vastuolu, ja (iv) pool päeva kestvate tõmbluste esinemine aastast pikema ajaperioodi kestel. Motoorsed tikid hõlmavad enamasti silmapilgutamist, peajõnksatamist, õlgadekehitamist ja näolihaste tõmblemist; vokaalsed tikid hõlmavad köhatamist, nuhutamist, haugatamist, keelenaksatust ja kontekstiväliste sõnade lausumist. TS-i patofüsioloogia on hetkel teadmata, kuid arvatakse, et neurotransmissiooni düsfunktsioon on selle häirega seotud. Vt täiendavat arutelu: Calderon-Gonzalez et al., Intern. Pediat. 8(2):176 (1993) ja Oxford Textbook of Medicine, Weatherall et al., eds., lk 218 (1987).

8 6 EE - EP B1 1 2 Nikotiini farmakoloogia arvatakse olevat efektiivne TS-iga seotud sümptomite allasurumisel. Vt Devor et al., The Lancet 8670: 46 (1989); Jarvik, Brit. J. of Addic. 86: 71 (1991); McConville et al., Am. J. sychiatry 148(6): 793 (1991); Newhouse et al., Brit. J. Addic. 86: 21 (1991); McConville et al., Biol. Psychiatr y 31: 32 (1992); ja Sanberg et al., Proceedings from Intl. Symp. Nic. S39 (1994). TSi raviks on pakutud ka järgmisi ravimeid: HALDOL, mis on McNeil Pharmaceutical-i poolt pakutav haloperidool; CATAPRES, mis on klonidiin, mida pakub Boehringer Ingelheim Pharmaceuticals, Inc., ORAP, mis on pimosiid, mida pakub Gate Pharmaceuticals; PROLIXIN, mis on flufenasiin, mida pakub Apothecon Division of Bristol-Myers Squibb Co. ja KLONOPIN, mis on klonasepaam, mida pakub Hoffmann-LaRoche Inc. Tähelepanuhäire (ADD) on põhiliselt lapsi mõjutav häire, kuigi see võib puudutada ka noorukeid ja täiskasvanuid. See Vinson, Arch. Fam. Med. 3(): 44 (1994); Hechtman, J. Psychiatry Neurosci. 19(3): 193 (1994); Faraone et al., Biol. Psychiatry 3(6): 398 (1994) ja Malone et al., J. Child Neurol. 9(2): 181 (1994). Selle häire all kannatajatel on tavaliselt raskusi keskendumisega, kuulamisega, õppimisega ja ülesannete täitmisega; nad on rahutud, nihelevad, impulsiivsed ja nõrga keskendumisvõimega. Hüperaktiivsuse ja tähelepanupuudulikkuse häire (ADHD) sisaldab nii ADD sümptomeid kui ka suurt aktiivsuse taset (nt ärevus ja liikumine). ADD ravimiseks on manustatud järgmisi: DEXEDRINE, mis on modifitseeritud vabastamisega kapsel, mis sisaldab dekstroamfetamiinsulfaati ja mida pakub SmithKline Beecham Pharmaceuticals; RITALIN, mis on metüülfenidaat hüdrokloriidi sisaldav tablett ja mida pakub Ciba Pharmaceutical Company; ning CYLERT, mis on premolini sisaldav tablett ja mida pakub Abbott Laboratories. Samuti on märgitud, et nikotiini manustamine parandab selektiivset ja püsivat tähelepanu. Vt Warburton et al., Cholinergic Control of Cognitive Resources, Europsychobiology, Mendlewicz et al., eds., lk 43 (1993) ja Levin et al., Psychopharmacology 123: (1996). Skisofreeniat iseloomustavad psühhootilised sümptomid, kaasa arvatud luulud, katatooniline käitumine ja tugevad hallutsinatsioonid, ning lõpptulemusena päädib see kõnealuse häire käes kannatava isiku psühhosotsiaalse afekti sügava

9 7 EE - EP B1 langusega. Skisofreeniat on tavapäraselt ravitud järgmiste ravimitega: KLONOPIN, mida pakutakse tableti kujul, mis sisaldab klonasepaami ja mida pakub Hoffmann-LaRoche Inc.; THORAZINE, mida pakutakse tableti kujul, mis sisaldab kloorpromasiini, ja mida pakub SmithKline Beecham Pharmaceuticals; ning CLORAZTL, mida pakutakse tableti kujul, mis sisaldab klosapiini, ja mida pakub Sandoz Pharmaceuticals. Taolisi neuroleptikuid peetakse efektiivseks nende interaktsiooni tõttu kesknärvisüsteemi dopamiinergiliste teedega. Lisaks on skisofreenia käes kannatavatel inimestel täheldatud ka dopamiinergilist talitlushäiret. Vt Lieberman et al., Schizophr. Bull. 19:371 (1993) ja Glassman, Amer. J. Psyschiatry :46 (1993). Nikotiini peetakse efektiivseks skisofreeniaga seotud neurotransmitteri düsfunktsiooni moduleerimisel. See Merriam et al., Psychiatr. Annals 23:171 (1993) ja Adler et al., Biol. Psychiatry 32:607 (1992). Vt ka Freedman et al., Proc. Natl. Acad. Sci. 94:87 (1997). 1 2 Antud olukorras oleks soovitatav välja töötada efektiivne meetod haigusseisundi või häire vältimiseks ja ravimiseks, manustades nikotiiniühendit kõnealusele haigusseisundile või häirele altile või selle all kannatavale patsiendile. Äärmiselt soovitatav oleks võimaldada teatavate häirete käes kannatatavatele (nt kesknärvisüsteemi haigused) isikutele nendest häiretest tingitud sümptomite katkestust, manustades neile ravimkoostist, mis sisaldaks toimeainet, mis omaks kasuliku mõjuga (nt kesknärvisüsteemi toimimisele) nikotiini farmakoloogiat, kuid mis ei omaks olulisi seotud kõrvaltoimeid. Äärmiselt soovitatav oleks võimaldada ravimkoostis, mis sisaldaks ühendit, mis toimiks nikotiiniretseptoritele, nt sellistele, millel on võime mõjutada kesknärvisüsteemi toimimist, ja ravimeetodid, mis kasutavad antud ühendeid ja ravimkoostisi. Käesolev leiutis võimaldab taolised ühendid, koostised ja meetodid. Nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite alamtüübid eksisteerivad nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis, kuid alamtüüpide distributsioon on heterogeenne. Näiteks alamtüübid, mis on valdavad selgroogsete ajus, on 4 2, 7 ja 4 2, samas kui need, mis domineerivad autonoomsetes ganglionides, on 3 4 ja neuromuskulaarses ühendustes on 1 1 ja 1 1 (vt näiteks Dwoskin et al., Exp. Opin. Ther. Patents : 161 (00) ja Schmitt and Bencherif, Annual

10 8 EE - EP B1 1 2 Reports in Med. Chem. 3: 41 (00)). Mõnede nikotiini ühendite probleemiks on see, et need kutsuvad esile erinevaid soovimatuid farmakoloogilisi toimeid oma interaktsiooni tõttu nikotiin-atsetüülkoliini retseptoritega perifeersetes kudedes (nt stimuleerides lihase ja ganglioni nikotiin-atsetüülkoliini retseptori alamtüüpe). Soovitatav oleks võimaldada ühendeid, koostisi ja meetodeid erinevate haigusseisundite või häirete vältimiseks ja/või raviks (nt kesknärvisüsteemi häired), kaasa arvatud nende häirete sümptomite leevendamine, milles kõnealused ühendid omavad kesknärvisüsteemi nikotiin-atsetüülkoliini retseptoritele kasuliku mõjuga nikotiini farmakoloogiat (nt kesknärvisüsteemi toimimisele), kuid ei oma olulisi seotud kõrvaltoimeid perifeersetele nikotiinatsetüülkoliini retseptoritele (kesknärvisüsteemi nikotiin -atsetüülkoliini retseptorite spetsiifilised ühendid, millel puudub oluline toime kardiovaskulaarsete ja/või skeletilihaste retseptorsaitidele). Dopamiini vabanemine on arvatavasti seotud nende sõltuvust tekitavate ainete tarbimisega seotud füsioloogilise tasuga. Dopamiini vabanemise moduleerimist on välja pakutud sõltuvuse ravis kasutamiseks. 4 2 retseptori moduleerimine on üks võimalus dopamiini vabanemist moduleerida, ning see võib olla vähemalt osa mehhanismist, mille kaudu mekamüülamiin ravimisõltuvust ravib. Kuid mõnedel juhtudel on soovitatav moduleerida dopamiini vabanemist ilma 4 2 tegevust vastustamata. Seega pakuvad huvi just erinevad ligandid, mis seonduvad kõrge afiinsusega ja mille selektiivsus on teistele retseptoritele kui 4 2, ja mis moduleerivad dopamiini vabanemist. Mõnede nikotiini ühendite probleemiks on see, et nad on seotud erinevate soovimatute kõrvaltoimetega, näiteks lihas- ja ganglionretseptorite stimuleerimine. Vajalikud oleksid ühendid, koostised ja meetodid erinevate kesknärvisüsteemi häirete raviks ja/või vältimiseks ning narkosõltuvuse ravimiseks ja/või takistamiseks, suitsetamise lõpetamise hõlbustamiseks ja rasvumise tõkestamiseks, mille ühendid omaksid kasuliku toimega farmakoloogiat (nt dopamiini eritumise inhibeerimine), kuid millega ei kaasneks olulisi seotud kõrvaltoimeid. Käesolev leiutis võimaldab taolised ühendid, koostised ja meetodid.

11 9 EE - EP B1 LEIUTISE OLEMUS 1 2 Käesolevaga avaldatakse ühendid ja meetodid taoliste haigusseisundite või häirete nagu kesknärvisüsteemi häired, takistamiseks ja/või raviks. Kõnealused meetodid hõlmavad subjektile efektiivse koguse heteroarüül-asendatud asabitsükloalkeeni või asabitsükloalkaani, kaasa arvatud nende enantiomeerselt rikastatud vormide, manustamist. Avaldatud on ka nende ühendite efektiivset kogust sisaldavad ravimkoostised ja nende ühendite valmistamise meetodid. Koostised hõlmavad ühendit, mis efektiivsetes kogustes kasutamisel, omab võimet toimida subjekti vastavate nikotiin-atsetüülkoliini retseptoritele, ja suudab seetõttu toimida terapeutilise ainena haigusseisundite või häirete takistamisel või ravis. Eelistatud ravimkoostised sisaldavad käesoleva leiutise uudseid ühendeid. Ravimkoostised on kasulikud haigusseisundite või häirete nagu kesknärvisüsteemi häired ja valu, takistamiseks ja/või raviks. Ravimkoostised pakuvad taoliste haigusseisundite ja häiretega ning taoliste haigusseisundite ja häirete kliiniliste ilmingutega isikutele terapeutilist abi. Ravimkoostisega manustatuna saab efektiivsetes kogustes ühendeid kasutada (i) nikotiini farmakoloogia rakendamiseks ja vastavate nikotiini retseptorsaitide mõjutamiseks (nt nikotiiniretseptoritel farmakoloogiliste modulaatoritena toimimiseks), ja (ii) neurotransmitteri sekretsiooni moduleerimiseks ja seega nende haigustega seotud sümptomite vältimiseks või mahasurumiseks. Lisaks on nendel ühenditel võime (i) suurendada patsiendi aju nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite hulka, (ii) avaldada neuroprotektiivset toimet ja (iii) efekt iivsetes kogustes kasutatuna mitte põhjustama olulisi kahjulikke kõrvaltoimeid (nt vereõhu ja südame löögisageduse oluline tõus, olulised negatiivsed mõjud seedeelundkonnale ja olulised mõjud skeletilihastele). Ühendeid ja neid sisaldavaid ravimkoostisi peetakse ohutuks ja efektiivseks erinevate haigusseisundite ja häirete vältimisel ja ravil. Ühes teostuses võib antud ühendeid ja neid sisaldavaid ravimkoostisi kasutada nikotiinisõltuvuse, narkosõltuvuse ja/või rasvumise ravi meetodites. Selles teostuses toimivad ühendid dopamiini vabanemist vähendavana, ilma et see 4 2 retseptorit oluliselt mõjutaks. Vähenenud dopamiini vabanemine toob kaasa

12 EE - EP B1 nikotiini või illegaalsete ainete manustamisega seotud füsioloogilise tasu vähenemise, ning aitab seega sõltuvusest üle saada. Eelnevaid ja mitmed teisi käesoleva leiutise aspekte selgitatakse täpsemalt allpool toodud üksikasjalikus kirjelduses ja näidetes. Leiutise üksikasjalik kirjeldus Käesolevaga kirjeldatud ühendid, koostised ja meetodid on kergemini mõistetavad koos järgmiste eelistatud teostustega. Järgmised definitsioonid on kasulikud leiutise käsitlusvaldkonna määratlemisel: Siin kasutatuna tähistab aromaatne 3- kuni -, eelistatavalt - ja 6-liikmega tsükli aromaatseid ja heteroaromaatseid tsükleid. Siin kasutatuna tähistab aromaatset rühma sisaldavad liigid jääke, mis on või sisaldavad aromaatset rühma. Seega hõlmab see definitsioon fenüüli ja bensüüli jääke, sest mõlemad on või hõlmavad aromaatset rühma. 1 Siin kasutatuna sisaldavad C 1-6 alküüli radikaalid (madala alküüli radikaalid) 1 kuni 6 süsinikuaatomit hargnemata või hargnevas ahelas, ning hõlmavad samuti C 3-6 tsükloalküüli jääke ja alküüli radikaale, mis sisaldavad C 3-6 tsükloalküüli jääke. Siin kasutatuna sisaldavad C 1-6 alkoksü radikaalid 1 kuni 6 süsinikuaatomit hargnemata või hargnevas ahelas, ning hõlmavad samuti C 3-6 tsükloalkoksü radikaale ja alkoksü radikaale, mis sisaldavad C 3-6 tsükloalküüli jääke. 2 Siin kasutatuna, vaitakse arüüli radikaalid fenüülist, naftüülist ja indenüülist. Siin kasutatuna sisaldavad heteroarüüli radikaalid 3 kuni liiget, eelistatavalt või 6 liiget, kaasa arvatud ühte või enamat heteroaatomit, mis on valitud järgmistest: hapnik, väävel ja lämmastik. Sobivateks -liikmelise tsükli heteroarüüli jääkide näideteks on järgmised: furüül, tienüül, pürrolüül, imidasolüül, oksasolüül, tiasolüül, isoksasolüül, isotiasolüül, tetrasolüül, triasolüül ja pürasolüül. Sobivateks 6-liikmelise tsükli heteroarüüli jääkide näideteks on järgmised: püridinüül, pürimidinüül, pürasinüül ja püridasinüül, millest eelistatakse püridinüüli ja pürimidinüüli.

13 11 EE - EP B1 Siin kasutatuna on halogeeniks kloriin, jodiin, fluor või bromiin. 1 2 Siin kasutatuna sisaldavad heterotsüklüüli radikaalid 3 kuni liiget, kaasa arvatud ühte või enamat heteroaatomit, mis on valitud järgmistest: hapnik, väävel ja lämmastik. Sobivate heterotsüklüüli jääkide näited hõlmavad, kuid ei piirdu järgmistega: piperidinüül, morfolinüül, pürrolidinüül, imidasolidinüül, pürasolidinüül, isotiasolidinüül, tiasolidinüül, isoksasolidinüül, oksasolidinüül, piperasinüül, oksanüül (tetrahüdropüranüül) ja oksolanüül (tetrahüdrofuranüül). Siin kasutatuna sisaldavad tsükloalküüli radikaalid 3 kuni 8 süsinikuaatomit. Sobivate tsükloalküüli radikaalide näited hõlmavad, kuid ei piirdu järgmistega: tsüklopropüül, tsüklobutüül, tsüklopentüül, tsükloheksüül, tsükloheptüül ja tsüklooktüül. Farmatseutiliselt sobivate soolade näideteks on anorgaanilised happe liitsoolad, nt kloriid, bromiid, sulfaat, fosfaat ja nitraat; orgaanilised happe liitsoolad, nt atsetaat, galaktaraat, propionaat, suktsinaat, laktaat, glükolaat, malaat, tartraat, tsitraat, maleaat, fumaraat, metaansulfonaat, p-tolueensulfonaat ja askorbaat; happelise aminohappega soolad, nt aspartaat ja glutamaat; leelismetalli soolad, nt naatriumsool ja kaaliumsool; leelismulla metallisoolad, nt magneesiumsool ja kaltsiumsool; ammooniumsool; orgaanilised aluselised soolad, nt trimetüülamiinsool, trietüülamiinsool, püridiinsool, pikoliinsool, ditsükloheksüülamiinsool ja N,N -dibensüületüleendiamiinsool; ja aluselise aminohappega soolad, nt lüsiinsool ja arginiinsool. Need soolad võivad mõnedel juhtudel olla hüdraadid või etanooli solvaadid. Esinduslikke soolasid kirjeldab Ameerika Ühendriikide patent nr,97,919 - Dull et al.,,616,716 - Dull et al. ja,663,36 - Ruecroft et al. Siin kasutatuna on agonist aine, mis stimuleerib oma sidumispartnerit, tavaliselt retseptorit. Stimulatsiooni määratletakse konkreetse testi kontekstis, ent see võib olla mõistetav ka käesoleva arutelu kirjandusest, mis toob võrdluse teguri või ainega, mida aktsepteeritakse konkreetse sidumispartneri agonistina või antagonistina sisuliselt samades tingimustes nagu antud valdkonna asjatundjad seda mõistavad. Stimulatsiooni võib defineerida teatud konkreetse mõju või

14 12 EE - EP B1 funktsiooni tõusu suhtes, mida tekitatakse agonisti või osalise agonisti interaktsioonil sidumispartneriga, ning mis võib hõlmata allosteerilisi mõjusid. 1 Siin kasutatuna on antagonist aine, mis inhibeerib oma sidumispartnerit, tavaliselt retseptorit. Takistamist määratletakse konkreetse testi kontekstis, ent see võib olla mõistetav ka käesoleva arutelu kirjandusest, mis toob võrdluse teguri või ainega, mida aktsepteeritakse konkreetse sidumispartneri agonistina või antagonistina sisuliselt samades tingimustes nagu antud valdkonna asjatundjad seda mõistavad. Takistamist võib defineerida teatud konkreetse mõju või funktsiooni vähenemise suhtes, mida tekitatakse antagonisti interaktsioonil sidumispartneriga, ning mis võib hõlmata allosteerilisi mõjusid. Siin kasutatuna tähistab osaline agonist ainet, mis tagab oma sidumispartnerile stimulatsioonitaseme, mis jääb täieliku antagonisti ja agonisti oma vahele, lähtuvalt mis tahes aktsepteeritavast agonisti tegevuse standardist. Seega arvestatakse, et stimulatsiooni ning järelikult ka inhibitsiooni määratletakse üldomaselt iga aine või ainekategooria suhtes, mida määratletakse agonistide, antagonistide või osaliste agonistidena. Siin kasutatuna tähistab osaline antagonist ainet, mis tagab oma sidumispartnerile inhibitsioonitaseme, mis jääb täieliku antagonisti ja mitteaktiivse oma vahele. 2 Siin kasutatuna käsitleb üldomane toime" või efektiivsus sidumispartneri kompleksi bioloogilise efektiivsuse teatavat määra. Retseptori farmakoloogia osas sõltub kontekst, milles üldomast toimet või efektiivsust määratletakse, sidumispartneri kompleksi kontekstist (nt retseptor/ligand) ja konkreetse bioloogilise tulemusega seotud toime arvestamisest. Näiteks mõnedel juhtudel võib üldomane aktiivsus varieeruda sõltuvalt konkreetsest sekundaarsete virgatsainete süsteemist. Vt Hoyer and Boddeke, Trends Pharmacol Sci. 14 (7): 270 (1993). See, kus taolised kontekstispetsiifilised hinnangud on asjakohased, ja kuidas need võiksid käesoleva leiutise kontekstis asjakohased olla, on antud valdkonna asjatundjatele mõistetav.

15 13 EE - EP B1 Siin kasutatuna hõlmab retseptori moduleerimine retseptori agonismi, osalist agonismi, antagonismi, osalist antagonismi või pöördagonismi. Käesolevas kontekstis viidatud neurotransmitterid, mille vabanemist moduleerivad käesolevaga kirjeldatud ühendid, hõlmavad, kuid ei piirdu järgmistega: atsetüülkoliin, dopamiin, norepinefriin, serotoniin glutamaat, ning siin kirjeldatud ühendid toimivad agonistide või osaliste agonistidena ühes või enamas kesknärvisüsteemi nikotiin-atsetüülkoliini retseptoris. I. Ühendid Käesolev leiutis käsitleb ühendeid, mille üldvalemiteks on 1 ja 2: Valem 1 Valem 2 milles k, m, n ja p on eraldi 0, 1, 2 või 3, tingimusel et k + p = 1, m või n või mõlemad peavad olema suuremad kui 0; milles k + p = 2 ja m + n = 1 või k + p = 2 ja m + n = 0 või k + p = 1 ning m + n = 1; 1 R on vesinik, madal alküül, arüülalküül (kaasa arvatud heteroarüülalküül), atsüül, alkoksükarbonüül või arüüloksükarbonüül; Ar on heteroarüül, kas siis mono- või polütsükliline, mis valikuliselt asendatakse mis tahes positsioonil asendajaga Z nagu allpool näidatakse, tingimusel, et valemi

16 14 EE - EP B ühendites, kui asabitsükliline tsükkel on 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, Ar ei ole püridiin või asendatud püridiin ning milles, juhul kui ühendid on asabitsüklo[3.2.1]okteenid, valitakse Ar tsükkel järgmistest: püridinüül, pürimidinüül, pürasinüül, püridasinüül, pürrolüül, pürasolüül, tiasolüül, isotiasolüül, triasolüül, oksasolüül või isoksasoüül; Zj tähistab Z-asendajate j-hulka, mis võivad esineda asabitsüklilise tsükli mis tahes süsiniku aatomil. Iga Z on eraldi mittevesiniku asendajaliigid (kinnitunud asabitsükli süsiniku aatomile), mis on valitud järgmistest: alküül, asendatud alküül, alkenüül, asendatud alkenüül, heterotsüklüül, asendatud heterotsüklüül, tsükloalküül, asendatud tsükloalküül, arüül (kaasa arvatud heteroarüül), asendatud arüül (kaasa arvatud heteroarüül), alküülarüül, asendatud alküülarüül, arüülalküül, asendatud arüülalküül, halo (nt F, Cl, Br või I), -OR, -NR R",-CF 3, -CN, -NO 2, -C 2 R, -SR, -N 3, -C(=O)NR R", NR C(=O) R", -C(=O)R, - C(=O)OR, -OC(=O)R, - O(CR R") r C(=O)R, -O(CR R") r NR"C(=O)R, - O(CR R) r NR"SO 2 R, -OC(=O)NR R", -NR C(=O)OR", -SO 2 R, -SO 2 NR R" ja - NR SO 2 R", milles R ja R" on eraldi vesinik madal alküül (nt hargnemata või hargnev alküül, kaasa arvatud C 1 -C 8, eelistatavalt C 1 -C, nt metüül, etüül või isopropüül), tsükloalküül heterotsüklüül, arüül või arüülalküül (nt bensüül) ja r on 1 kuni 6 seast valitud täisarv. R ja R" saavad moodustada tsüklilise funktsionaalsuse. Termin asendatud" tähistab alküüli, arüüli (kaasa arvatud heteroarüül), tsükloalküüli ja teiste sarnaste puhul kasutatuna eelpool kirjeldatud asendajaid, alustades halost ja lõpetades -NR SO 2 R"-ga; ning j on 0, 1 või 2. Leiutise ühendid võivad olla tööstusliku stereoisomeeri või stereoisomeeride segu kujul. Ar on eelistatavalt - või 6-liikmeline heteroaromaatne tsükkel. Seega võib Ar kujutada järgmiselt: milles iga X, X, X", X" ja X"" on eraldi lämmastik, hapnikuga liidetud lämmastik (nt N-oksiid või N-O funktsionaalsus), või H-ga liidetud süsinik või mittevesinikust

17 1 EE - EP B1 1 asendajaliigid (nt käesolevaga näidatud asendajaliigid Z). Mitte rohkem kui kolm X, X, X", X" ja X"" seast on lämmastikud või hapnikuga liidetud lämmastikud, ning eelistatavalt on ainult üks või kaks X, X, X", X" ja X"" seast lämmastikud või hapnikuga liidetud lämmastikud. Lisaks on veel eelistatavam, et mitte enam kui üks X, X, X", X" ja X"" seast oleks hapnikuga liidetud lämmastik; ning eelistatavam on see, et kui üks nendest liikidest on hapnikuga liidetud lämmastik, siis on see liik X". X" on kõige eelistatumalt lämmastik. Teatud eelistatud juhtudel on nii X kui X" lämmastikud. Tavaliselt on X, X" ja X"" asendajaliikidele liidetud süsinik, ning see on tavaline, et X; X" ja X"" asendajaliigid on lämmastikud. Teatud teiste eelistatud ühendite puhul, kus X" on asendajaliigiga liidetud süsinik, nt lämmastik, on X ja X mõlemad lämmastikud. Teatud teiste eelistatud ühendite puhul, kus X on asendajaliigiga liidetud süsinik, nt lämmastik, on X ja X" mõlemad lämmastikud. Ar võib olla samuti -liikmeline heteroaromaatne tsükkel, nt pürrool, furaan, tiofeen, isoksasool, isotiasool, oksasool, tiasool, pürasool, 1,2,4-oksadiasool, 1.3,4-oksadiasool või 1,2,4-triasool. Taoliste tsüklite teisi näiteid kirjeldatakse Ameerika Ühendriikide patendis nr 6,022,868 - Olesen et al., mille sisu on käesolevaga tervikviitena ära toodud. Seega on veel üks Ar kirjeldamise võimalus järgmine: 2 milles Y ja Y" on eraldi lämmastik, asendajaliigile, hapnikule, väävlile või süsinikule liidetud lämmastik või asendajaliigile liidetud süsinik, ning Y ja Y" on lämmastik või asendajaliigile liidetud süsinik. Katkendjooned näitavad, et sidemed (Y ja Y ning Y ja Y" vahel) võivad olla üksik- või kaksiksidemed. Ent kui Y ja Y vahel olev side on üksikside, siis peab Y ja Y" vahel olev side olema kaksikside ning vastupidi. Kui Y või Y" on hapnik või väävel, siis on Y ja Y" seast ainult üks kas hapnik või väävel. Y, Y, Y ja Y" seast peab vähemalt üks olema hapnik, väävel, lämmastik või asendajaliigiga liidetud lämmastik. Eelistatud on see, et mitte rohkem kui kolm

18 16 EE - EP B1 1 2 Y, Y, Y" ja Y" seast peab olema hapnik, väävel, lämmastik või asendajaliigiga liidetud lämmastik. Täiendavalt on eelistatud see, et vähemalt üks, kuid mitte rohkem kui kolm Y, Y, Y" ja Y" seast peavad olema lämmastik. Kuid kui m + n = 0, siis pole Ar ei 1,2,-oksadiasool ega 1,2,-tiadiasool ega selle asendatud variant. X, X, X", X", X"", Y, Y, Y" ja Y" -ga seotud asendajaliikidel (kui neist mõni on asendajaliigile liidetud süsinik) on tavaliselt sigma m väärtus vahemikus umbes - 0,3 ja 0,7, sageli vahemikus umbes -0,2 ja 0,6; ning iga sigma m väärtus võib eraldi olla 0 või mitte võrdne nulliga; mis saadakse vastavalt tekstile Hansch et al., Chem. Rev. 91:16 (1991). X, X, X", X", X"", Y, Y, Y" ja Y" -ga seotud (kui neist mõni on asendajaliigile liidetud süsinik) sobivate asendajaliikide näideteks on järgmised: vesinik, alküül, asendatud alküül, alkenüül, asendatud alkenüül, heterotsüklüül, asendatud heterotsüklüül, tsükloalküül, asendatud tsükloalküül, arüül (kaasa arvatud heteroarüül), asendatud arüül (kaasa arvatud heteroarüül), alküülarüül, asendatud alküülarüül, arüülalküül, asendatud arüülalküül, halo (nt F, Cl, Br või I), -OR, - NR R", -CF 3, -CN, -NO 2, -C 2 R, -SR, -N 3, -C(=O)NR R", -NR C(=O) R", -C(=O)R, - C(=O)OR, -OC(=O)R, -O(CR R") r C(=O)R, -O(CR R") r NR"C(=O)R, - O(CR R") r NR"SO 2 R, -OC(=O)NR R", -NR C(=O)OR", -SO 2 R, -SO 2 NR R" ja - NR SO 2 R", milles R ja R" on eraldi vesinik, madal alküül (nt hargnemata või hargnev alküül, kaasa arvatud C 1 -C 6, eelistatavalt C 1 -C 4, nt metüül, etüül või isopropüül), tsükloalküül, heterotsüklüül, arüül või arüülalküül (nt bensüül) ja r on 1 kuni 6 seast valitud täisarv. R ja R" saavad moodustada tsüklilise funktsionaalsuse. Termin asendatud" tähistab alküüli, arüüli (kaasa arvatud heteroarüül), tsükloalküüli ja teiste sarnaste puhul kasutatuna eelpool kirjeldatud asendajaid, alustades halost ja lõpetades -NR SO 2 R"-ga;. Sobivate Ar-rühmade näidete hulka kuuluvad järgmised: 3-püridinüül (asendamata või asendatakse. ja/või 6. positsiooni(de)l mis tahes eelpool mainitud asendajaga), -pürimidinüül (asendamata või asendatakse 2. positsioonil mis tahes eelpool mainitud asendajaga), 2-pürasinüül ja 3-püridasinüül, 4 ja - isoksasolüül, 4 ja -isotiasolüül, - oksasolüül, - tiasolüül, -(1,2,4- oksadiasolüül), 2-(1,3,4-oksadiasolüül) või 3-(1,2,4-triasolüül).

19 17 EE - EP B1 X, X, X", X", X"", Y, Y, Y" ja Y" külgnevad asendajad (asendajate kohalolekul) ühenduvad, et moodustada ühe või enama küllastatud või küllastumata, asendatud või asendamata karbotsüklilise või heterotsüklilise ahela, mis hõlmab, kuid ei piirdu järgmiste funktsionaalustega: eeter, atsetaal, ketaal, amiin, ketoon, laktoon, laktaam, karbamaat või uurea. Ühendid võivad esineda stereoisomeersetes vormides, kaasa arvatud taoliste ühendite üksikud enantiomeerid ja ratseemilised segud kui ka enantiomeerse ülejäägi erinevatel tasemetel segud. Valmistamise lihtsuse huvides tuleks eelistada sümmeetriatasandiga ühendeid, selliseid, milles ühend ei oleks kiraalne. 1 Ühendid võivad olla vaba aluse või soola kujul (nt farmatseutiliselt sobivad soolad). Eespool on toodud farmatseutiliselt sobivate soolade näited. Esinduslikke soolasid kirjeldab Ameerika Ühendriikide patent nr,97,919 - Dull et al.,,616,716 - Dull et al. ja,663,36 - Ruecroft et al., mille avaldused on käesolevaga tervikviitena ära toodud. Käesoleva leiutise ühendid on lämmastikalused ja mõnedel juhtudel suudavad need alküülivate ainetega (nt alküül haliidid) reageerides moodustada kvaternaarse ammooniumi soolasid. Taolised kvaternaarse ammooniumi soolad on ka käesoleva leiutise ühenditeks. Järgnevalt on toodud konkreetsed allstruktuurid, mis jäävad valemite 1 ja 2 käsitlusalasse:

20 18 EE - EP B1 seal, kus katkendlik side tähistab kaksiksideme valikulist olemasolu (ja milles külgnevate katkendlike sidemete olemasolu viitab sellele, et üks (aga mitte mõlemad) katkendlikest sidemetest võib olla topeltside), seal X on N, või H-ga või asendaja Z-ga liidetud süsinik, vastavalt eeltoodud määratlusele, ning R, Z ja j on nõnda nagu eelpool defineeritud. Eelpool näidatud struktuuride rühmas, mis jäävad valemite 1 ja 2 alla, on eelistatud alamosaks järgmine struktuuride rühm:

21 19 EE - EP B1 milles R, Z ja j on nõnda nagu eelpool defineeritud, ning katkendlik side tähistab kaksiksideme valikulist olemasolu. Selle alamosa spetsiifilised ühendid hõlmavad järgmisi:

22 EE - EP B1 Käesoleva leiutise esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een,

23 21 EE - EP B1 1 7-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2 2-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een,

24 22 EE - EP B (-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2-(6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een,

25 23 EE - EP B1 1 8-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(6-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(6-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(6-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(6-metoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(6-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(6-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(6-metoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2 2-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(-isopropoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een,

26 24 EE - EP B1 1 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(-isopropoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(-isopropoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(-isopropoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(-isopropoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(-isopropoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(-isopropoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2 2-(-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(-fenoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(-fenoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een,

27 2 EE - EP B1 9-(-fenoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(-fenoksü-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(-fenoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(-fenoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(-fenoksü-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: (-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(-fenüül-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(-fenüül-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(-fenüül-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(-fenüül-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

28 26 EE - EP B1 7-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(-fenüül-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(-fenüül-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(-fenüül-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(-fenüül-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(-fenüül-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: (6-kloro-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(6-kloro-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(6-kloro-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(6-kloro-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(6-kloro-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(6-kloro-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(6-kloro-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(6-kloro-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

29 27 EE - EP B (6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(6-kloro-3-püridinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(6-kloro-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(6-kloro-3-püridinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(6-kloro-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(6-kloro-3-püridinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: 2-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(-pürimidinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(-pürimidinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(-pürimidinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(-pürimidinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 2-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 4-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

30 28 EE - EP B1 6-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(-pürimidinüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-pürimidinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(-pürimidinüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(-pürimidinüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(-pürimidinüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(-pürimidinüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: (3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(3-pürrolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(3-pürrolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(3-pürrolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(3-pürrolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 2-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 3-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 4-(3-pürrolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

31 29 EE - EP B1 7-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(3-pürrolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(3-pürrolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(3-pürrolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(3-pürrolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(3-pürrolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(3-pürrolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: (4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(4-pürasolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(4-pürasolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(4-pürasolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(4-pürasolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 2-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 3-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 4-(4-pürasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

32 EE - EP B1 6-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(4-pürasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(4-pürasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(4-pürasolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(4-pürasolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(4-pürasolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(4-pürasolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Käesoleva leiutise täiendavad esinduslikud ühendid hõlmavad järgmisi: (4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een, 3-(4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 4-(4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, 6-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 7-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een, 6-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 8-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]noon-7-een, 4-(4-isoksasolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]noon-3-een, 3-(4-isoksasolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dek-3-een, 8-(4-isoksasolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dek-8-een, 9-(4-isoksasolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undek-8-een, 2-(4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 3-(4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan,

33 31 EE - EP B (4-isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 7-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, 6-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 8-(4-isoksasolüül)-2-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(4-isoksasolüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 4-(4-isoksasolüül)-8-asabitsüklo[.1.1]nonaan, 3-(4-isoksasolüül)-8-asabitsüklo[4.3.1]dekaan, 8-(4-isoksasolüül)-4-asabitsüklo[.2.1]dekaan, ja 9-(4-isoksasolüül)-4-asabitsüklo[.3.1]undekaan. Eelpool toodud esinduslike ühendite asabitsüklilistes jääkides NCH 3 asendamisel NH-ga saadavad ühendid on samuti käesoleva leiutise esinduslikud ühendid. Kõigis nendes ühendites jäävad nende konkreetsed stereoisomeerid, nende segud, kaasa arvatud ratseemilised segud, enantiomeerid, diastereomeerid ja nende tautomeerid ja nende farmatseutiliselt sobivad soolad, käesoleva leiutise käsitlusalasse. II. Ühendite valmistamise meetodid Nagu seda skeemil 1 kujutatakse, valmistatakse käesoleva leiutise ühendeid otstarbekalt Suzuki seostamise teel (Oh -e et al., J. Org. Chem. 8: 21 (1993); Lepifre et al., Tetrahedron Lett. 40(3): 6373 (1999)), kasutades sobivat heteroarüülboorhapet (või estrit) ja N -kaitstud asabitsüklilist enooltriflaati (st trifluorometaansulfonaat) või enoolfosfaati. Enooltriflaat või fosfaat saadakse omakorda vastavast asabitsüklilisest ketoonist, kasutades erinevaid meetodeid, mis on teada orgaanilise süsteesi valdkonna asjatundjatele. Näiteks ketooni töötlemine liitium-diisopropüülamiidiga (LDA) tekitab vastava enolaadi, mida saab reageerida erinevate trifluorometaansulfoneerivate reagentidega, nt N- fenüültrifluorometaansulfoonimiid või 2-(N,N-bis(trifluorometaansulfonüül)amino-- kloropüridiin, et saada enooltriflaat. Analoogiliselt annab enolaadi töötlemine difenüül klorofosfaadiga vastava enoolfosfaadi (Nan and Yang, Tetrahedron Lett.

34 32 EE - EP B (17): 3321 (1999)). Teise võimalusena võib ketooni töödelda trifluorometaansulfoonanhüdriidi ja 2,6-lutidiiniga, et saada enooltriflaat. Tavapärases Suzuki seostamise tingimustes kasutatakse pallaadium tetrakist(trifenüülfosfiin), naatriumkarbonaati ja liitiumkloriidi vee ja dimetoksüetaani segus. Enoolfosfaadi substraatide puhul on kirjeldatud vastavat nikliga katalüüsitud reaktsiooni (Nan and Yang, Tetrahedron Lett. 40(17): 3321 (1999)). Alternatiivne võimalus heteroarüüli rühma ühendamiseks asabitsükliga (näidatud skeemil 1) on N-kaitstud asabitsüklilise ketooni reageerimine heteroarüüli organometallilise reagendiga (nt 3 -litiopüridiin), et saada tertsiaarne alkohol. Kasutada võib erinevaid alkoholi alkeeniks muutmise meetodeid, kas siis haliidi derivaadi vaheetapi kaudu või ilma. Taolisi dehüdreerimise ja dehüdrohalogeenimise reaktsioone on hulgaliselt ning need on orgaanilise süsteesi valdkonna asjatundjatele hästi teada. Üheks täiendavaks heteroarüüli rühma asabitsükliga ühendamise võimaluseks on heteroarüüli organometallilise reagendi (nt 3 -püridinüülliitium või 3- püridinüülmagneesium bromiid) reageerimine teatavate asabitsükloalkeeni lähteainetega, eriti nendega, milles küllastumata, elektron-lahkuv rühm (CN, -NO 2, -C(=O)NR R", -C(=O)R, -C(=O)OR, -SO 2 R, -SO 2 NR R") on kinnitunud ühele kaksiksidemega süsinikule. Taolised süsteemid (antud ala asjatundjatele tuntud kui Michaeli aktseptorid) annavad nukleofiilseid reagente konjugeeritud või 1,4 viisil, nõnda et uus side tekib arüülirühma ja kaksiksidemega süsiniku vahel, mis on elektron-lahkuva rühma suhtes beeta asendis. Taolisi konjugaadi liitumisreaktsioone katalüüsitakse sageli siirdemetallisooladega (nt vasksoolad). Antud juhul on taolise reaktsiooni produktiks valemi 2 ühend, milles elektronlahkuv rühm (valemis Z -asendaja) kinnitub asabitsüklile süsinikul, mis külgneb sellega, mis kannab heteroarüüli rühma. Õigesti valitud elektron-lahkuvaid rühmi saab kasutada topeltsideme loomiseks koos heteroarüüli rühmaga, saades nõnda valemi 1 ühendi.

35 33 EE - EP B1 Skeem 1 pg = kaitsegrupp tf = triflüül lg = lõpugrupp alus Valem 1 (R=H) Valem 2 (R=H) Kasutatud kaitserühmad on tavaliselt karbamaadid või amiidid, millest mõlemaid saab eemaldada antud valdkonna asjatundjatele tuttavate meetodite abil (vt Greene and Wuts, Protective Groups in Organic Synthesis 2nd ed., Wiley- Interscience Pub. (1991). Alkeeni hüdrogeenimist võib teostada enne (või pärast) kaitserühma eemaldamist. Nõnda saadakse nii valemi 1 kui 2 ühendid. Nende materjalide täiendav töötlemine on võimalik näiteks sekundaarse amiini alküülimisel, et saada tertsiaarset amiini. Seega, sekundaarse amiini töötlemine

36 34 EE - EP B1 sipelghappe ja vesi-formaldehüüdiga annab vastava N-metüüli derivaadi. Samuti annab sekundaarse amiini töötlemine bensaldehüüdi ja naatriumtsüaanboorhüdriidiga N-bensüüli derivaadi. Antud valdkonna asjatundjatele on teada ka mitmed teised alküülimise tehnikad, nt taoline, millega erinevaid alküüli ja asendatud alküüli rühmi saab paigutada asabitsükli lämmastikuaatomile. Suzuki ühendamiseks vajalikud heteroarüülboorhapped on kas kaubandusvõrgus kättesaadavad või valmistatakse vastavalt meetoditele, mis on orgaanilise süsteesi valdkonna asjatundjatele hästi teada. Näiteks heteroaromaatse haliidi halogeen-metalli vahetus alküülliitiumiga (nt n -butüülliitium), ning saadud heteroarüülliitiumi kergendamine boraatestriga annab heteroarüülboorhappe või estri (sõltuvalt reaktsiooni teostamise tingimustest). Teise võimalusena saab heteroaromaatset haliidi töödelda pinakolatoboraaniga pallaadiumkatalüsaatori kohalolekul, et saada pinakoloolboorester (Ishiyama et al., J. Org. Chem. 60: 708 (199); Murata et al., J. Org. Chem. 6: 164 (00)). 1 Antud valdkonna asjatundjatele on selge, et vajalik võib olla käesoleva leiutise ühendeid saada enantiomeerselt puhta vormina. Seda on võimalik saavutada substraati kiraalse abilise toomisega. Näiteks valemi 1 või 2 ratseemilise ühendi sekundaarse lämmastiku derivatiseerimine enantiomeerselt puhta karbamaadiga või amiidi kaitserühmaga tekitab diastereomeersete ühendite paari. Nende diastereomeersete vahesaaduste eraldamine saavutatakse tavaliselt kristalliseerimise või kromatograafia teel, saades puhtad enantiomeerid, kui kiraalne abiline hilisemas etapis eemaldatakse. Spetsiifilised tsüklisüsteemid 2 Valemite 1 ja 2 ühendid, milles k=n=0 ja m=p=1, ning valemite 1 ja 2 isomeersed ühendid, milles k=m=1 ja n=p=0, omavad 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaani tuuma ning valmistatakse samast asabitsüklilise ketooni vahesaadusest, 6- asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-üks. Kirjeldatud on selle ketooni erinevate N-kaitstud sünteese (Carroll et al., J. Chem. Soc. Perkin Trans. I, 137 (1991); Trost and Genet, J. Am. Chem. Soc. 98: 816 (1976); Gensler et al., J.Org. Chem. 33: 2968 (1968); Furstoss et al., J. Chem. Soc. Chem. Comm. : 80 (1970); Winkler et

37 3 EE - EP B1 1 al., J. Am. Chem. Soc. 123: 7429 (01); Asaoka et al., Heterocycles 38: 24 (1994); and Huffman et al., J. Org. Chem. 32: 697 (1967)). Kõige hõlpsamini kasutatav on Carrolli protseduur (skeem 2). Seega annab 3 - tsüklohekseenkarboksüülhappe jodolaktonisatsioon ja järgnev dehüdrohalogenatsioon küllastumata laktooni. Laktooni avamine bensüülamiiniga annab amiidi, mis redutseeritakse liitiumalumiiniumhüdriidiga aminoalkoholiks. Allüülalkoholi funktsionaalsuse oksüdeerimine mangaandioksiidiga annab otse intramolekulaarse Michaeli liitumise bitsüklilise produkti. Otstarbekaks osutus vahetada bensüüli kaitserühm karbamaadi vastu, nt t-butüül karbamaat. See saavutatakse kloroformaadi dealküülimisel ja sekundaarse amiini järgneval reageerimisel di-t-butüül dikarbonaadiga. Selliselt valmistatuna muudetakse N-(tbutoksükarbonüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-üks eelnevalt kirjeldatud meetodite abil (enooltriflaadi moodustamine ja Suzuki seostamine) käesoleva leiutise ühenditeks. Antud juhul moodustub kaks isomeerset enooltriflaati (ja seega kaks isomeerset Suzuki produkti), mis kujutavad endast lämmastikku sisaldava silla kaksiksideme kahte positsiooniisomeeri. Need on kromatograafia teel eraldatavad.

38 36 EE - EP B1 Skeem 2 2). alus 1 Valemite 1 ja 2 ühendid, milles k=m=0 ja n=p=1, omavad ka 6- asabitsüklo[3.2.1]oktaan tuuma, kuid on eelmiste näidetega isomeersed tänu asabitsükli ja heteroarüüli rühma vahelisele ühendusele. Ketooni vahesaadus, N- kaitstud 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-4-üks, valmistatakse hüdroksütsüklohekseenkarboksamiidi vahesaadusest, mida kirjeldatakse skeemis 2. Seega, nagu skeemil 3 näidatakse, muudab selle vahesaaduse töötlemine tionüülkloriidi või metaansulfonüülkloriidiga allüülalkoholi allüülkloriidiks või mesülaadiks. Seejärel saavutatakse intramolekulaarne alküülimine alusega (nt kaalium t-butoksiid) töötlemise teel, saades soovitud 7-okso-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-eeni. Alkeen muudetakse epoksiidiks, mille järel redutseeritakse nii laktaami kui epoksiidi funktsionaalsused liitiumalumiiniumhüdriidiga ja saadakse N-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-4- ool. Bensüüli kaitserühma eemaldamine pallaadiumiga söel hüdrogeenimisel di-t-

39 37 EE - EP B1 butüül dikarbonaadi kohalolekul andis t-butüül karbamaadi. Hüdroksüülrühma oksüdeerimine saavutatakse kas kroomi (VI) põhise oksüdandi või Swemi tingimustes, et saada vastav 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-4-üks. See ketoon muudetakse eelnevalt kirjeldatud meetodite abil valemite 1 ja 2 ühenditeks. Teiste sarnaste 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaani vahesaaduste valmistamiseks, mis on kasulikud käesoleva leiutise ühendite sünteesimiseks vt Weinreb et al., Tet. Lett. 41: 2333 (00); Mazzocchi et al., J. Org. Chem. 46: 4 (1981); Krow et al., Syn. Comm. 13: 7 (1983); Kuehne and Home, J. Org. Chem. 40: 1287 (1974); and Waegell et al., J. Org. Chem. 43: 3746 (1978). Skeem 3 1 Valemite 1 ja 2 ühendid, milles k=m=p=1 ja n=0, omavad 3-asabitsüklo[3.3.1] nonaani tuuma. Ketooni vahesaadus, N-kaitstud 3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-7- üks, on teada (Bok and Speckamp, Tetrahedron 3: 267 (1979)) ja seda on mõistlik valmistada, kasutades skeemil 4 näidatud tsüklit. -metoksüisoftaalhappe või -aminoisoftaalhappe Birchi redutseerimisele järgneb saadud vahesaaduste happehüdrolüüs, mis annab küllastatud tsükloheksanoon-3,-cisdikarboksüülhappe. Ketoonkarbonüüli esterdamisele ja kaitsmisele ketaalina järgneb diooliks redutseerimine. Mesüülimise ja ammooniumhüdroksiidiga töötlemise tulemusena moodustub bitsükliline amiin.

40 38 EE - EP B1 Sekundaarse amiini kaitsmine etüülkarbamaadina ja ketaali happeline kaitse eemaldamine annab soovitud ketooni. See muudetakse käesoleva leiutise ühenditeks, kasutades juba kirjeldatud meetodeid. Skeem 4 1 Skeemil on näidatud, kuidas valmistada valemite 1 ja 2 ühendeid, milles k=p=1 ja m=n=0, mis omavad 3-asabitsüklo[3.2.1]oktaani tuuma, ja kuidas sünteesida ketooni vahesaadust, 3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-ühte. Seega annab 2- kloroakrülonitriili ja tsüklopentadieeni Diels-Alder reaktsioon adukti, mis seejärel hüdrolüüsitakse aluselistes tingimustes ja teostatakse sellele aurudestillatsioon, et saada bitsüklo[2.2.1]hept--een-2-üks (Freeman et al., J. Org. Chem. 33: 2211 (1968); Greene et al., J. Am. Chem. Soc. 4: 473 (1982)). Karbonüüli rühm kaitstakse ketaalina, millele järgneb osonolüütiline lõhustumine ja saadud dialdehüüdi kohene reduktsioon annab diooli. Diool muudetakse bis-mesülaadiks, millele järgneb eemaldamine ammoniaagiga, mille järel saadakse soovitud asabitsükkel. Lämmastiku kaitsmine etüülkarbamaadina ja ketaali happeline lõhustamine annab 3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-ühe. See muudetakse käesoleva leiutise ühenditeks, kasutades juba kirjeldatud meetodeid.

41 39 EE - EP B1 Skeem 1 Käesoleva leiutise ühendite sünteesimiseks võib vahesaadusteks olla ka mitmeid teisi asabitsüklilisi ketoone. Taolise ketooni üheks näiteks on 3- asabitsüklo[3.3.1]nonaan-6-üks, mida on võimalik valmistada ühe meetodi järgi, mis on toodud järgnevas kirjanduses: Oppolzer, Tetrahedron 41(17): 3447 (198); Speckamp et al., Heterocycles 12(3): 343 (1979); Johnson et al., J. Org. Chem. 33: 319 (1968) või Johnson et al., J. Org. Chem. 34: 3834 (1969). Taolise ketooni üheks täiendavaks näiteks on 6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-2-üks, mida on võimalik valmistada meetodi järgi, mida kirjeldab Bonjoch et al., Tetrahedron: Asymmetry (12): 2399 (1999). Üheks täiendavaks näit eks on 2-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-7- üks, mida on võimalik valmistada meetodi järgi, mida kirjeldab Ikeda et al., Heterocycles 4(2): 747 (01). Üheks täiendavaks näiteks on 2 - asabitsüklo[3.3.1]nonaan-6-üks, mida on võimalik valmistada meetodi järgi, mida kirjeldab Boger et al., Tet. Lett. 23(44): 49 (1982).

42 40 EE - EP B1 III. Ravimkoostised 1 2 Käesolevaga kirjeldatud ühendeid saab ravimkoostistesse liita ning kasutada selleks, et takistada konkreetset haigusseisundit või häiret subjektil, kes on aldis kõnealusele haigusseisundile või häirele ja/või selleks, et ravida subjekti, kes taolise haigusseisundi või häire all kannatab. Käesolevaga kirjeldatud ravimkoostised hõlmavad ühte või enamat valemi 1 või 2 ühendit ja/või selle farmatseutiliselt sobivat soola. Kiraalseid ühendeid saab kasutada ratseemiliste segude või puhaste enantiomeeridena. Ühes teostuses saab käesolevaga kirjeldatud ühendeid liita ravimkoostistesse ning põhjustada suitsetamise lõpetamist, ravida narkosõltuvust või ravida või vältida rasvumist. Selles teostuses toimivad toimeained nende manustamisel subjekti kehas olevate retseptorsaitidega, mis juhivad dopamiini vabanemist. Selles teostuses on ühendite võime osaliselt inhibeerida dopamiini vabanemist eriti oluline, kuna see näitab seda, et kõnealused ühendid võivad olla tõhusad dopamiini tasusüsteemi katkestamisel ning seega sellega vahendatavate häirete ravis. Taoliste häirete hulka kuuluvad sõltuvushäired, tubakatarbimine ja kaalutõus. Seega on ühendid selles teostuses tõhusaks alternatiiviks ravimaks uimastisõltuvust, kaasa arvatud alkohol, amfetamiinid, barbituraadid, bensodiasepiinid, kofeiin, kannabinoidid, kokaiin, hallutsinogeenid, opiaadid, fentsüklidiin ja tubakas ning ravimaks söömishäireid, nt rasvumine, mis ilmneb narkootikumidest loobumise järel, vähendades samal ajal psühhomotoorika stimulantide kasutamisega seotud kõrvaltoimeid (ärevus, unetus, sõltuvus, jne). Selles teostuses mõjutavad ühendid kasulikult ka kesknärvisüsteemi toimimist, optimeerides mõju konkreetsetele retseptori alamtüüpidele, mis mõjutavad dopamiini vabanemist, minimeerides samas mõjusid lihase tüübi retseptori alamtüüpidele. Teatavates tingimustes saab neid ühendeid kasutada ravimkoostise osana koos teiste ühenditega, mis on mõeldud narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise vältimiseks või ravimiseks. Lisaks siin kirjeldatud ühendite efektiivsetele

43 41 EE - EP B1 1 2 kogustele võivad ravimkoostised sisaldada ka mitmeid teisi komponente nagu abija lisaained. Farmatseutiliselt sobivad näidiskomponendid või -abiained, mida kasutatakse konkreetsetel juhtudel, on järgmised: antidepressandid, antioksüdandid, vabade radikaalide püüdjad, peptiidid, kasvufaktorid, antibiootikumid, bakteriostaatilised ained, immuunsupressiivsed ained, antikoagulandid, puhverained, põletikuvastased ained, antipüreetikumid, modifitseeritud vabastamise sideained, anesteetikumid, steroidid, vitamiinid, mineraalid ja kortikosteroidid. Taolised komponendid võivad pakkuda täiendavat terapeutilist abi, toimides ravimkoostise terapeutilise toime mõjutajana või takistades potentsiaalseid kõrvalnähtusid, mis võivad ravimkoostise manustamisel ilmneda. Ühendite manustamise viisid võivad olla erinevad. Ravimkoostis manustatakse eelistatavalt suukaudselt (nt vedelal kujul solvendi sees, nt veepõhine või mitteveepõhine vedelik, või tahke kandja sees). Eelistatavad koostised suukaudseks manustamiseks hõlmavad järgmisi: pillid, tabletid, kapslid, kapslikujulised tabletid, siirupid ja lahused, kaasa arvatud kõvad želatiinkapslid ja modifitseeritud vabanemisega kapslid. Koostisi võib moodustada ühikuannuse kujul, mitmeühikulisel või ühikust väiksemal kujul. Eelistatavad koostised on vedelal või pooltahkel kujul. Koostises võib kasutada vedelat farmatseutiliselt inertset kandjat nagu vesi või teised farmatseutiliselt sobivad vedelikud või pooltahked ained. Taoliste vedelike või pooltahkete ainete kasutamine on antud valdkonna asjatundjatele hästi teada. Koostisi saab manustada ka süstimise teel, st intravenoosselt, intramuskulaarselt, subkutaanselt, kõhukelmesiseselt, intraarteriaalselt, intratekaalselt ja intratserebroventrikulaarselt. Eelistatavaks süstimise viisiks on intravenoosne manustamine. Antud valdkonna asjatundjatele on süstimiseks sobilikud kandjad hästi teada ning nendeks on näiteks % dekstroosi lahused, füsioloogiline lahus ja fosfaat-puhverdatud soolalahus. Ühendeid saab manustada ka infusioonina või süstimise teel (nt suspensioonina või emulsioonina farmatseutiliselt sobivas vedelikus või vedelike segus).

44 42 EE - EP B1 Ravimvorme võib manustada ka muul viisil, nt rektaalse manustamise teel. Rektaalseks manustamiseks sobivad ravimvormid, nt suposiidid, on antud valdkonna asjatundjatele hästi teada. Ühendeid võib manustada ka inhalatsiooni teel (nt aerosooli kujul kas nasaalselt või kasutades sellist tüüpi manustamisvahendeid, mida kirjeldab Ameerika Ühendriikide patent nr 4,922,901 - Brooks et al., mille avaldus on käesolevaga täies ulatuses ära toodud); paikselt (nt losjooni kujul) või transdermaalselt (nt kasutades transdermaalset lappi, kasutades tehnoloogiat, mida kaubandusvõrgus pakuvad Novartis ja Alza Corporation). Kuigi ühendeid saab manustada aktiivse keemilise ainehulgana, soovitatakse tõhusa manustamise huvides siiski iga ühendit pakkuda ravimkoostise või ravimvormi kujul. Taoliste ühendite manustamise näidismeetodid on antud valdkonna asjatundjatele hästi teada. Nende ravimvormide kasulikkus sõltub konkreetsest kasutatud koostisest ja ravi saavast subjektist. 1 2 Need ravimvormid võivad sisaldada vedelat kandjat, mis võib olla õli- või veepõhine, emulsioon või sisaldada teatavaid vastava manustamisviisi jaoks sobivaid solvente. Ravimkoostisi võib manustada vahelduva või järkjärgulise, pideva või kontrollitud määrana püsisoojasele loomale (nt imetaja nagu hiir, rott, kass, küülik, koer, siga, lehm või ahv), kuid eelistatavalt manustatakse seda inimesele. Samuti võib varieeruda ravimvormi manustamise aeg päeva jooksul ning selle manustamise kordade arv. Eelistatavalt toimivad toimeained nende manustamisel subjekti kehas olevate retseptorsaitidele, mis mõjutavad kesknärvisüsteemi toimimist. Kesknärvisüsteemi häire ravimisel optimeerib eelistatav manustamine mõju konkreetsetele nikotiinatsetüülkoliini retseptori alamtüüpidele, mis mõjutavad kesknärvisüsteemi toimimist, minimeerides samas mõjusid lihase tüübi retseptori alamtüüpidele. Teisi käesoleva leiutise ühendite sobivaid manustamisviise kirjeldab Ameerika Ühendriikide patent nr,604,231 - Smith et al., mille sisu on käesolevaga ka viitena ära toodud.

45 43 EE - EP B1 1 2 Teatavates tingimustes saab käesolevaga kirjeldatud ühendeid kasutada ravimkoostise osana koos teiste ühenditega, mis on mõeldud konkreetse häire vältimiseks või ravimiseks. Lisaks siin kirjeldatud ühendite efektiivsetele kogustele võivad ravimkoostised sisaldada ka mitmeid teisi komponente nagu abi- ja lisaained. Farmatseutiliselt sobivad näidiskomponendid või -abiained, mida kasutatakse konkreetsetel juhtudel, on järgmised: antioksüdandid, vabade radikaalide püüdjad, peptiidid, kasvufaktorid, antibiootikumid, bakteriostaatilised ained, immuunsupressiivsed ained, antikoagulandid, puhverained, põletikuvastased ained, antipüreetikumid, modifitseeritud vabastamise sideained, anesteetikumid, steroidid, vitamiinid, mineraalid ja kortikosteroidid. Taolised komponendid võivad pakkuda täiendavat terapeutilist abi, toimides ravimkoostise terapeutilise toime mõjutajana või takistades potentsiaalseid kõrvalnähtusid, mis võivad ravimkoostise manustamisel ilmneda. Sobiv ühendi annus on kogus, mis on piisav, et vältida häire sümptomite ilmnemist patsiendil või ravida selle häire sümptomeid, mille all patsient kannatab. Efektiivne kogus, terapeutiline kogus või efektiivne annus tähendab kogust, mis on piisav, et esile kutsuda soovitud farmakoloogilisi või terapeutilisi mõjusid, tingides seega häire efektiivse vältimise või ravi. Kui ühendeid kasutatakse kesknärvisüsteemi häire ravimi tootmises, siis on ühendi efektiivne kogus selline kogus, mis on piisav, et ületada subjekti hematoentsefaalset barjääri, siduda vastavatele retseptorsaitidele subjekti ajus ja moduleerida vastavate nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite alamtüüpide tegevust (nt need, mille ülesandeks on neurotransmitteri sekretsioon, tagades nõnda häire tõhusa vältimise või ravi). Häire takistamine avaldub häire sümptomite puhkemise viivitusena. Häire ravi avaldub häirega seotud sümptomite vähenemises või häire korduvate sümptomite leevenemises. Efektiivne kogus on eelistatavalt piisav, et saavutada soovitud tulemus, kuid ebapiisav, et tekitada olulisi kõrvalmõjusid. Efektiivne annus võib varieeruda, sõltuvalt taolistest teguritest nagu patsiendi seisund, häire sümptomite raskusaste, ning ravimkoostise manustamise viis. Inimpatsientide puhul tähendab tüüpiliste ühendite efektiivse annuse manustamine ühendi manustamist sellises koguses, mis on piisav, et moduleerida vastavate kesknärvisüsteemi nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite tegevust (nt mõjutada

46 44 EE - EP B1 1 2 neurotransmitteri vabanemist), kuid see kogus peab olema ebapiisav, et tekitada olulisi mõjusid skeletilihastele ja ganglionidele. Ühendite efektiivne annus on erinevatel patsientidel loomulikult erinev, kuid selle kogused algavad üldiselt sealt, kus on märgata mõju kesknärvisüsteemile või teisi soovitud terapeutilisi toimeid, kuid jäävad alla taolise koguse, mille puhul on märgata mõju lihastele. Narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravimise puhul tähendab tüüpiliste ühendite efektiivse annuse manustamine ühendi manustamist sellises koguses, mis on piisav, et vähendada dopamiini vabanemist, kuid see kogus peab olema ebapiisav, et tekitada olulisi mõjusid skeletilihastele ja ganglionidele. Konkreetne ühendi annus, mis on efektiivne narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise vältimiseks või ravimiseks (põhiliselt kuid mitte tingimata narkootikumide või nikotiini tarbimise lõpetamisega seotud rasvumine), ei kutsu esile teatavate ganglion-tüüpi nikotiiniretseptorite aktiveerumist üle -kordse kontsentratsiooni puhul, eelistatavalt üle 0-kordse kontsentratsiooni puhul, ja veelgi eelistatumalt üle 00-kordse kontsentratsiooni puhul, kui see, mis on vajalik dopamiini produktsiooni ja/või vabanemise mahasurumiseks. Siin kirjeldatud teatavate ühendite selektiivsus nende ganglion-tüüpi retseptorite suhtes, mis vastutavad kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete eest, avaldub nende ühendite võimetuses aktiveerida adrenaalse kromafiinkoe nikotiinifunktsiooni suuremates kontsentratsioonides kui need, mis on vajalikud dopamiini produktsiooni ja/või vabanemise mahasurumiseks. Kui neid ühendeid kasutatakse efektiivsetes kogustes vastavalt käesolevaga kirjeldatud meetodile, siis on need selektiivsed teatud kindlate nikotiinatsetüülkoliini retseptorite suhtes, kuid ei toimi oluliselt retseptoritele, mis on seotud ebasoovitavate kõrvaltoimetega kontsentratsioonidel, mis on vähemalt kõrgemad kui need, mis on vajalikud dopamiini või teiste neurotransmitterite vabanemise moduleerimiseks. See tähendab, et näiteks konkreetne ühendi annus, mis on efektiivne kesknärvisüsteemi häire vältimiseks ja ravimiseks, ei kutsu esile teatavate ganglion-tüüpi nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite aktivatsiooni kontsentratsioonidel, mis on üle korra kõrgemad, eelistatavalt üle 0 korra kõrgemad ja veelgi eelistatumalt üle 00 korra kõrgemad kui need, mis on vajalikud neurotransmitteri

47 4 EE - EP B1 1 2 vabanemise moduleerimiseks. Siin kirjeldatud teatavate ühendite selektiivsus nende ganglion-tüüpi retseptorite suhtes, mis vastutavad kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete eest, avaldub nende ühendite võimetuses aktiveerida adrenaalse kromafiinkoe nikotiinifunktsiooni suuremates kontsentratsioonides kui need, mis on vajalikud dopamiini vabanemise moduleerimiseks. Kui käesolevaga kirjeldatud ühendeid kasutatakse efektiivsetes kogustes vastavalt käesolevaga kirjeldatud meetoditele, siis takistavad need teatud määral kesknärvisüsteemi häirete progressiooni, leevendavad kesknärvisüsteemi häirete sümptomeid ning teatud määral leevendavad kesknärvisüsteemi häirete kordumist. Nende ühendite efektiivsed kogused jäävad tavaliselt allapoole lävekontsentratsiooni, mille juures ilmnevad olulised kõrvaltoimeid, nt selliseid, mis on seotud skeletilihastega. Ühendeid võib manustada terapeutilises aknas, milles teatud kesknärvisüsteemi häireid ravitakse ja teatud kõrvaltoimeid välditakse. Parimal juhul on käesolevaga kirjeldatud ühendite efektiivne annus piisav, et tekitada soovitud mõjusid kesknärvisüsteemile, kuid ebapiisav (st ei ole piisavalt kõrgel tasemel), et tekitada ebasoovitavaid kõrvaltoimeid. Ühendeid manustatakse eelistatavalt annusena, mis on kesknärvisüsteemi häirete raviks efektiivne, kuid mille kogus on 1/, sageli 1/ kogusest, mis on vajalik teatud kõrvaltoimete olulisel määral esilekutsumiseks. Kõige eelistatavamalt on efektiivsed annused väga madalatel kontsentratsioonidel, mille puhul märgatakse maksimaalseid mõjusid koos minimaalsete kõrvaltoimetega. Tavaliselt tähendab taoliste ühendite efektiivne annus ühendi manustamist koguses, mis jääb alla mg/kg patsiendi kaalust. Käesoleva leiutise ühendeid manustatakse sageli koguses umbes alla 1 mg/kg patsiendi kaalust ning tavaliselt alla umbes 0 µg/kg patsiendi kaalust, kuid sageli vahemikus umbes µg kuni alla 0 µg/kg patsiendi kaalust. Ühendite puhul, mis ei madalates kontsentratsioonidel ei kutsu esile mõjusid lihas-tüüpi nikotiiniretseptoritel, on efektiivne annus alla mg/kg patsiendi kaalust; ning sageli manustatakse taolisi ühendeid koguses alates 0 µg kuni alla mg/kg patsiendi kaalust. Eelpool toodud efektiivsed annused kujutavad endast kogust, mis manustatakse üksikannusena või ühe ja enama annusena, mis manustatakse 24-tunnise perioodi kestel.

48 46 EE - EP B1 1 2 Inimpatsientide puhul eeldab tüüpiliste ühendite efektiivse annuse manustamine tavaliselt ühendi manustamist koguses, mis on vähemalt umbes 1, tihti vähemalt umbes ja sageli vähemalt umbes 2 µg/ 24 hr/ patsiendi kohta. Inimpatsientide puhul eeldab tüüpiliste ühendite efektiivse annuse manustamine tavaliselt ühendi manustamist koguses, mis ei ületa umbes 00, tihti ei ületa umbes 400 ja sageli ei ületa umbes 0 µg/ 24 hr/ patsiendi kohta. Lisaks manustatakse ravimkoostisi eelistatavalt efektiivse annusena sellisel tasemel, et ühendi kontsentratsioon patsiendi plasmas ei ületa tavaliselt 00 µg/ml, tihti ei ületa 0 µg/ml ja sageli ei ületa 0 µg/ml. IV. Ühendite ja/või ravimkoostiste kasutamise meetodid Ühendeid saab kasutada sellist tüüpi haigusseisundite ja häirete raviks, mille raviks on välja pakutud muud tüüpi nikotiiniühendeid. Vt näiteks Williams et al., Drug News Perspec. 7(4): (1994), Arneric et al., CNS Drug Rev. 1(1):1 (199), Arneric et al., Exp. Opin. Invest. Drugs (1):79 (1996), Bencherif et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 279:1413 (1996), Lippiello et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 279:1422 (1996), Damaj et al., J. Pharmacol. Exp. Ther. 291:390 (1999); Chiari et al., Anesthesiology 91:1447 (1999); Lavand homme and Eisenbach, Anesthesiology 91:14 (1999); Neuroscience (1997), Holladay et al., J. Med. Chem. 40(28):4169 (1997), Bannon et al., Science 279:77 (1998), PCT WO 94/08992, PCT WO 96/3147, ja Ameerika Ühendriikide patent nr,83,140 - Bencherif et al.,,97,919 - Dull et al. ja,604,231 - Smith et al., mille avaldused on käesolevaga tervikviitena ära toodud. Teatud ühendeid saab täpsemalt kasutada sellist tüüpi haigusseisundite ja häirete raviks, mille raviks on välja pakutud 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori alamtüübi selektiivsusega nikotiiniühendeid. Vt näiteks Leonard et al., Schizophrenia Bulletin 22(3): 431 (1996), Freedman et al., Biol. Psychiatry 38(1): 22 (199), Heeschen et al., J. Clin. Invest. 0: 27 (02), Utsugisawa et al., Molecular Brain Research 6(1-2): 88 (02), U.S. Patent Applicati on 02/ , Levin and Rezvani, Current Drug Targets: CNS and Neurological Disorders 1(4): 423 (02)), O Neill et al., Current Drug Targets: CNS and Neurological Disorders 1(4): 399 (02, Jeyarasasingam et al., Neuroscience 9(2): 27 (02)), Xiao et al., Proc. Nat. Acad. Sci. (US) 99(12): 8360 (02)), PCT WO 99/6, PCT WO 99/0389,

49 47 EE - EP B1 1 PCT WO 97/998, PCT WO 01/36417, PCT WO 02/1662, PCT WO 02/163, PCT WO 02/1636, PCT WO 02/1637, PCT WO 02/1638, PCT WO 02/1738, Stevens et al., Psychopharm. 136: 3 (1998), Dolle et al., J. Labelled Comp. Radiopharm. 44: 78 (01) and Macor et al., Bioorg. Med. Chem. Lett. 11: 319 (01) ja nendes toodud viited, mille sisu on käesolevaga tervikviitena ära toodud. Neid ühendeid saab kasutada ka lisateraapiana koos olemasolevate teraapiatega eelpool nimetatud haiguste ja häirete tüüpide ohjamisel. Taolistes olukordades on eelistatav manustada toimeaineid taolisel viisil, mis minimeerib mõjusid nikotiinatsetüülkoliini retseptorite alamtüüpidele, mis on seotud lihaste ja ganglionidega. Seda on võimalik saavutada suunatud ravimi manustamisega ja/või annuse reguleerimisega selliselt, et soovitud toime saavutatakse ilma annuse läve saavutamata, mille juures olulised kõrvaltoimed ilmneksid. Ravimkoostisi saab kasutada nende haigusseisundite, haiguste ja häiretega seotud sümptomite leevendamiseks. Esinduslikud häirete klassid, mida on võimalik ravida, on üksikasjalikult allpool ära toodud. Kesknärvisüsteemi häirete ravi 2 Ravitavate haigusseisundite ja häirete näideteks on neuroloogilised häired ja neurodegeneratiivsed häired ning eriti just kesknärvisüsteemi häired. Kesknärvisüsteemi häired võivad olla ravimitest tingitud; need võivad olla põhjustatud geneetilisest eelsoodumusest, infektsioonist või traumast; või võivad need olla tundmatu etioloogiaga. Kesknärvisüsteemi häired hõlmavad neuropsühhiaatrilisi häireid, neuroloogilisi haigusi ja vaimuhaigusi; ja need sisaldavad neurodegeneratiivseid haigusi, käitumishäireid, kognitiivseid häireid ja kognitiiv-afektiivseid häireid. Eksisteerib mitmeid kesknärvisüsteemi häireid, mille kliinilisi ilminguid on omistatud kesknärvisüsteemi väärtalitlusele (s.t. neurotransmitteri vabanemise sobimatust tasemest tingitud häired, neurotransmitteri retseptorite sobimatud omadused ja/või sobimatu interaktsioon neurotransmitterite ja neurotransmitterite retseptorite vahel). Mitmed kesknärvisüsteemi häired on tingitud koliini, dopamiini, norepinefriini ja/või serotoniini puudulikkusest.

50 48 EE - EP B1 1 2 Järgnevalt on toodud näited kesknärvisüsteemi häiretest, mida käesoleva leiutise kohaselt saab ravida: preseniilne dementsus (varane Alzheimeri tõbi), seniilne dementsus (Alzheimeri tüüpi), Lewy kehakeste dementsus, mikroinfarktist tingitud dementsus, AIDSiga seotud dementsus, HIV-dementsus, mitmekordsed peaajuinfarktid, parkinsonism, kaasa arvatud Parkinsoni tõbi, Picki tõbi, progresseeruv supranukleaarne degeneratsioon, Huntingtoni korea, tardiivne düskineesia, hüperkineesia, maania, tähelepanuhäire, ärevus, depressioon, düsleksia, skisofreenia, obsessiiv-kompulsiivsed häired, Tourette i sündroom, kerge kognitiivne häire, vananemisega seotud mäluhäire (AAMI), varane amneesia, ja kognitiivsed häired, mis on seotud vananemisega või on tingitud alkoholismist või immuunpuudulikkuse sündroomist, või on seotud veresoontehäiretega, geneetilise muundamisega (nt trisoomia 21) või tähelepanu või õppimishäiretega, akuutsete või krooniliste neurodegeneratiivsete haigusseisunditega nagu amüotroofiline lateraalskleroos, Sclerosis multiplex, perifeersed neurotroofiad ning pea- või seljaaju traumad. Samuti saab neid ühendeid kasutada nikotiinisõltuvuse ja/või teiste käitumishäirete raviks, mis on seotud ainetega, mis viivad sõltuvuse tekkimiseni (nt alkohol, kokaiin, heroiin ja teised opiaadid, psühhostimulandid, bensodiasepiinid ja barbituraadid). Skisofreenia on näide kesknärvisüsteemi häirest, mis on 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori alamtüübi moduleerimise teel ravile eriti hästi allutatav. Neid ühendeid saab manustada kognitsiooni parandamiseks ja/või neuroprotektiivse toime saavutamiseks, ning need alad alluvad eriti hästi ravile just selliste ühenditega, mida käsitleb käesolev leiutis ning mis on 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori alamtüübile eriomased. Skisofreenia all kannatavad patsiendid põevad positiivseid sümptomeid (hallutsinatsioon) ja negatiivseid sümptomeid (depressioon ja kognitiivne puudulikkus). Skisofreenia ravi puhul kaldub hallutsinatsioonide ravis 7 retseptori moduleerimine olema olulisem kui 4 2 retseptori moduleerimine. Kuid 4 2 retseptori moduleerimine on tõhus skisofreeniaga seotud negatiivsete sümptomite ravis (aga ka nende ravis, mida tavapärased skisofreeniavastased ühendid raskendavad), nt meeleolu kõikumine, tähelepanuhäire ja kognitiivne puudulikkus.

51 49 EE - EP B1 Neid ühendeid, mis seonduvad mõlemale retseptorile (või ühendite segud, milles üks seondub 7 retseptorile ja teine 4 2 retseptorile), saab kasutada mitte ainult skisofreenia positiivsete ja negatiivsete sümptomite raviks, vaid ka tavapäraste skisofreeniavastaste ravimite tüüpiliste kõrvalmõjude raviks. Need ühendid võivad patsientidele ka neuroprotektiivset toimet avaldada. Kõnealuseid häireid on võimalik ravida ja/või tõkestada, võimaldades vastavat ravi või ennetamist vajavale patsiendile efektiivse ravimikuuri või preventiivse koguse ühendit, mis takistab teatud määral kesknärvisüsteemi häire progressiooni (st tagab kaitsva toime), leevendades häire sümptomeid ning häire kordumist. 1 2 Põletikuvastane otstarve Ülemäärane põletik ning tuumorinekroosifaktori süntees põhjustavad erinevate haiguste korral haigestumust ja isegi suremust. Need haigused hõlmavad, kuid ei piirdu järgmistega: endotokseemia, sepsis, reumatoidartriit ja põletikuline soolehaigus. Närvisüsteem reguleerib teadaolevalt põhiliselt uitnärvi kaudu kaasasündinud immuunvastuse määra, inhibeerides makrofaagtuumorinekroosifaktori (TNF) vabanemist. See füsioloogiline mehhanism on tuntud ka kui kolinergiline põletikuvastane rada (vt näiteks Tracey, Nature 4: 83 (02)). Nikotiin-atsetüülkoliini retseptori 7 alamtüüp on vajalik makrofaag-tnf vabanemise atsetüülkoliini inhibitsiooniks, ning see inhibeerib ka teiste tsütokiinide vabanemist. Agonistid (või, suuremates annustes, osalised agonistid) 7- spetsiifilise retseptori alamtüübil võivad inhibeerida TNF-moduleeritud põletikulist reaktsiooni. Seega saab käesolevaga kirjeldatud ühendeid, mis on 7 agonistid, kasutada selliste põletikuliste häirete raviks, mida iseloomustab TNF-i ülemäärane süntees (vt ka Wang et al., Nature 421: 384 (03)). Põletikulised haigusseisundid, mida saab ravida või vältida käesolevaga kirjeldatud ühendite manustamisega, hõlmavad, kuid ei piirdu järgmistega: krooniline ja akuutne põletik, psoriaas, podagra, akuutne pseudopodagra, akuutne podagrane artriit, artriit, reumatoidartriit, osteoartriit, allografti hülgamisreaktsioonid, krooniline transplantaadi tagasilükkamine, astma,

52 0 EE - EP B1 ateroskleroos, mononukleaarne-fagotsüüdist tingitud kopsukahjustus, idiopaatiline kopsufibroos, atoopiline dermatiit, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, täiskasvanu respiratoorse distressi sündroom, äge rindkeresündroom sirprakulise haiguse puhul, põletikuline soolehaigus, Crohni tõbi, haavandiline jämesoolepõletik, akuutne kolangiit, aftoosne stomatiit, glomerulonefriit, luupusnefriit, tromboos ja transplantaat peremehe vastu reaktsioon. 7 retseptori agonistidega saab ravida ka fibromüalgia sündroomi. Bakteriaalse ja/või viirusinfektsiooniga seotud põletikulise reaktsiooni minimeerimine 1 2 Paljud bakteriaalsed ja/või viirusinfektsioonid on seotud kõrvaltoimetega, mis on tingitud toksiinide tekkimisest ja keha loomulikust reaktsioonist bakteritele või viirustele ja/või toksiinidele. Taoliste bakteriaalsete infektsioonide hulka kuuluvad näiteks Siberi katk, botulism ja sepsis. Nagu eelnevalt märgiti, toodab keha infektsioonile reageerides olulise koguse TNF-i ja/või teisi tsütokiine. Selliste tsütokiinide üleekspressioon võib kaasa tuua tõsiseid kahjustusi, nt septiline šokk, endotoksiline šokk, urosepsis ja toksilise šoki sündroom. Tsütokiini ekspressiooni vahendab 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptor, ning seda saab inhibeerida nende retseptorite agonistide või osaliste agonistide manustamisega. Neid käesolevaga kirjeldatud ühendeid, mis on nende retseptorite agonistid või osalised agonistid, võib seega kasutada bakteriaalse infektsiooni aga ka viirus- ja seeninfektsioonidega seotud põletikulise reaktsiooni minimeerimiseks. Teatavad kõnealused ühendid omavad ise mikroobidevastaseid omadusi. Neid ühendeid, nt antibiootikumid, viirusevastased ained ja seenevastased ained, saab kasutada ka lisateraapiana koos olemasolevate teraapiatega, et ohjata bakteriaalseid, viiruslikke ja seeninfektsioone. Antitoksiine saab kasutada ka nakkusetekitajate poolt toodetud toksiinidele sidumiseks ja seotud toksiinide laskmiseks läbi keha ilma põletikulist reaktsiooni tekitamata. Antitoksiinide näited on esitab näiteks Ameerika Ühendriikide patent nr 6,3,043 - Bundle et al.; mis on käesolevaga viitena ära toodud. Efektiivsed võivad olla ka teised bakterite ja

53 1 EE - EP B1 teiste toksiinide vastased ained ning käesolevaga kirjeldatud ühenditega koos manustamisel saab nende terapeutilist toimet täiendada. Analgeetilised rakendused 1 2 Ühendeid võib manustada selleks, et ravida ja/või ennetada valu, kaasa arvatud neuroloogiline, neuropaatiline ja krooniline valu. Käesolevaga kirjeldatud ühendite analgeetilist toimet saab näidata püsiva põletikulise valu ja neuropaatilise valu mudelitel, mille teostamist kirjeldab Ameerika Ühendriikide patendiavaldus nr A1 - Allgeier et al. (nt mehaaniline hüperalgeesia Freundi põletikulise valu mudelis rottidel ja mehaaniline hüperalgeesia istmikunärvi osalise ligeerimise teel esile kutsutud neuropaatilise valu mudelis hiirtel). Analgeetiline toime on sobilik erineva tekke või etioloogiaga valude ravimiseks, eriti aga põletikulise valu ja sellega seotud liigvalutundlikkuse ravimiseks, neuropaatilise valu ja sellega seotud liigvalutundlikkuse ja kroonilise valu ravimiseks (nt tugev krooniline valu, operatsioonijärge valu ja valu, mis on seotud erinevate haigusseisunditega, kaasa arvatud vähk, angiin, neeru- või sapivoolmed, menstruatsioon, migreen ja podagra). Põletikuline valu võib olla erineva tekkega, kaasa arvatud artriit ja reumaatiline haigus, teno-sünoviit ja vaskuliit. Neuropaatiline valu hõlmab kolmiknärvi või herpeetilist neuralgiat, diabeetilist neuropaatiavalu, kausalgiat, alaseljavalu ja deaferentatsiooni sündroome nagu õlavarrepõimiku avulsioon. Üks täiendav valuklass, mida on eriti sobiv käesolevate ühenditega ravida, on vigastustega seotud ehk notsitseptiivsed valud. Nikotiinist tingitud antinotsitseptsioon näib olevat keerukas nähtus, mis hõlmab mitmeid nikotiiniretseptori alamtüüpe, sõltuvalt valutüübist ja toime asukohast. Olemasolevate farmakoloogiliste andmete põhjal saab siiski öelda, et rakendatud on neuronaalsed nikotiin-atsetüülkoliini retseptorid; 4 2 neuronaalsed alamtüübid on eriti seotud termilise akuutse valu testides nagu kuuma plaadi katse ja saba termilise tundlikkuse katse (tail flick), mis on seotud spinaalse refleksiga. 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptor on samuti seotud kesknärvisüsteemi valuülekande moduleerimisega erinevates liikides ja valutestides, nagu sellele viitavad uuringud, mis väidavad, et 7 retseptorite aktiveerimine kesknärvisüsteemis kutsub esile

54 2 EE - EP B1 1 2 antinotsitseptiivseid toimeid akuutse termilise valu mudelis. Vt näiteks Damaj, M.I., et al., The antinociceptive effects of 7 nicotinic agonists in an acute pain model. Neuropharmacology 39: (00) (mille avaldus on käesolevaga tervikviitena ära toodud), ja käesolevaga tsiteeritud viited, mis pakuvad juhiseid sobivate loommudelite osas, et hinnata käesolevaga kirjeldatud ühendeid, kaasa arvatud akuutse termilise valu mudel hiirtel. Täiendavaid loommudeleid käesolevate ühendite antinotsitseptiivsete toimete hindamiseks või neuronaalsete nikotiin-atsetüülkoliini retseptorite selektiivsusega nikotiiniligandidele iseloomulike käitumuslike toimete ja antinotsitseptiivse toime hindamiseks kirjeldatakse näiteks järgmises tekstis: Bannon, A.W., et al., ABT-94 [(R)--(2-azetidinylmethoxy)-2-chloropyridine]: a novel, orally effective antinociceptive agent acting via neuronal nicotinic acetylcholine receptors: II. In vivo characterization. J. Pharmaco.l Exp. Ther. 28: (1998) (mille avaldus on käesolevaga tervikviitena ära toodud), kaasa arvatud: akuutse termilise valu mudel (kuuma kasti katse) ja püsiva keemilise valu mudel (formaliini katse) rottidel; närilise mudel mõjude kohta motoorika toimimisele (eristamaks motoorika toimimist analgeetilistest toimetest) ja elektroentsefalogramm ( EEG; morfiinitaoliste tuimastavate kõrvaltoimete tuvastamiseks), ja opioidiretseptori antagonistide ja nikotiin-atsetüülkoliini retseptori antagonistide, nt mekamüülamiini kasutamine, et näidata nikotiin-atsetüülkoliini retseptori spetsiifilisust. Täiendavaid asjakohaseid loommudeleid kirjeldab nt Damaj. M.I., et al., Antinociceptive and pharmacological effects of metanicotine, a selective nicotinic agonist. J. Pharmacol. Exp. Ther. 291: (1999) (mille avaldus on käesolevaga tervikviitena ära toodud), kaasa arvatud järgmine: neuronaalsete nikotiinatsetüülkoliini retseptorite selektiivsusega nikotiiniligandide antinotsitseptiivse toime ja käitumuslike mõjude mudel närilistel: akuutse termilise (saba tundlikkuse ja kuuma plaadi katsed hiirtel), mehaanilise (käpa vajutamise katse rottidel) ja vistseraalse valu katsed parafenüülkinooniga (PPQ); püsiv ja krooniline valu (vastavalt formaliini katse ja artriitiline valumudel hiirtel); käitumuslikud mudelid (liikumisaktiivsus, ravimite eristamine ja kehatemperatuuri mõõtmine) nikotiini toimete määramiseks ja ühendi hindamiseks potentsiaalse analgeetilise ravimina, millel on vähem kõrvaltoimeid kui hetkel kättesaadavatel ravimitel.

55 3 EE - EP B1 Soovimata siduda konkreetse teooriaga, usutakse siiski, et teatav analgeesia on seotud 4 2 retseptoriga ja teatav analgeesia on seotud 7 retseptoriga. Seega võivad pakkuda mõlemale retseptorile seonduvad ühendid (või ühendite kombinatsioon, mis seondub mõlemale retseptorile) laiaulatuslikumat analgeesiat kui need ühendid, mis seonduvad ainult ühele neist retseptoritest. Neovaskularisatsiooni inhibeerimine 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptor on samuti seotud neovaskularisatsiooniga. 1 Neovaskularisatsiooni inhibitsioon näiteks 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori antagonistide (või teatavates annustes, osaliste agonistide) manustamise abil võib ravida või ennetada haigusseisundeid, mida iseloomustab ebasoovitatav neovaskularisatsioon või angiogenees. Taolised tingimused võivad hõlmata tingimusi, mida iseloomustab põletikuline angiogenees ja/või isheemiast tingitud angiogenees. Kasvaja levikuga seotud neovaskularisatsiooni saab samuti inhibeerida, manustades käesolevaga kirjeldatud ühendeid, mis toimivad 7 nikotiin-atsetüülkoliini retseptori antagonistide või osaliste agonistidena. 7 niikotiin-atsetüülkoliini retseptori-eriaktiivsuse spetsiifiline antagonism 2 vähendab angiogeenset reaktsiooni põletikule, isheemiale ja neoplaasiale. Juhiseid sobivate loommudelite süsteemide osas käesolevaga kirjeldatud ühendite hindamiseks pakub näiteks Heeschen et al., J. Clin. Invest. 1(4): 27 (02), mis on käesolevaga viitena ära toodud seoses inimese haigusega seotud angiogeneesi 7-spetsiifilise inhibitsiooniga ja angiogeense toime rakulise (in vitro) ja loommudeldamise avaldusega, eriti just Lewise kopsukasvaja mudel (in vivo, hiirte puhul vt eriti just lk 29 ja 32-33). Esinduslikud kasvajatüübid, mida siin kirjeldatud ühenditega saab ravida hõlmavad järgmisi: mitteväikserakuline kopsukasvaja (NSCLC), munasarjavähk, pankreasevähk, rinnanäärmevähk, käärsoolevähk, pärasoolevähk, kopsuvähk, suuneelu vähk, alaneelu vähk, söögitoruvähk, maovähk, pankreasevähk, maksavähk, sapipõievähk, sapiteede vähk, peensoolevähk, kuseteede vähk, neeruvähk, põievähk, urotheliumi vähk, naiste genitaalsüsteemi vähk, emakakaelavähk, emakavähk, munasarjavähk, koriokartsinoom, rasedusaegne trofoblastiline haigus, meeste suguteede vähk, eesnäärmevähk, seemnepõiekeste

56 4 EE - EP B1 1 vähk, testisevähk, sugurakkude kasvajad, endokriinnäärme vähk, kilpnäärmevähk, neerupealise vähk, hüpofüüsi vähk, nahavähk, hemangioomid, melanoomid, sarkoomid, luu ja pehme koe sarkoom, Kaposi sarkoom, ajukasvajad, närvikasvajad, silmakasvajad, ajukelmekasvajad, astrotsütoomid, glioomid, glioblastoomid, retinoblastoomid, neuroomid, neuroblastoomid, Schwannoomid, meningioomid, vereloome vähkkasvajatest (nt leukeemiad, müeloidsed sarkoomid, plasmatsütoomid ja fungoidmükoosi katud ja kasvajad ning naha T-rakuline lümfoom/leukeemia) tingitud kõvad kasvajad ja lümfoomidest põhjustatud kõvad kasvajad. Ühendeid võib manustada ka koos teistsuguste vähiravivormidega, kaasa arvatud koosmanustamine antineoplastiliste kasvajavastaste ainetega nagu Cisplatin, Adriamycin, Daunomycin ja teised sarnased ja/või antud valdkonnas teadaolevate anti-vegf (vaskulaarse endoteeli kasvufaktori vastane) ainetega. Ühendeid saab manustada sellisel viisil, et need on kasvaja asukohale suunatud. Ühendeid saab manustada näiteks mikrosfäärides, mikroosakestes või liposoomides, mis on ühendatud erinevate antikehadega, mis juhivad mikroosakesed kasvajale. Samuti võivad ühendid paikneda mikrosfäärides, mikroosakestes või liposoomides, mis on vastava suurusega, et läbida artereid ja veene, kuid jäävad püsima kasvajaid ümbritsevates kapillaaripõhjades ning manustavad ühendid kasvajale lokaalselt. Taolised ravimimanustamise seadmed on antud valdkonnas üldtuntud. Narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravi 2 Üheneid saab kasutada, ravimaks narkosõltuvust, nikotiinisõltuvust ja/või rasvumist, nt narkootikumidest loobumisega seotud rasvumine. Neid ühendeid saab kasutada ka lisateraapiana koos olemasolevate teraapiatega eelpool nimetatud haiguste ja häirete tüüpide ohjamisel. Taolistes olukordades on eelistatav manustada toimeaineid taolisel viisil, mis optimeerib mõjusid dopamiini produktsioonile ja/või eritumisele, samas minimeerides mõjusid retseptori alamtüüpidele, mis on seotud lihaste ja ganglionidega. Seda on võimalik saavutada suunatud ravimi manustamisega ja/või annuse reguleerimisega

57 EE - EP B1 selliselt, et soovitud toime saavutatakse ilma annuse läve saavutamata, mille juures olulised kõrvaltoimed ilmneksid. 1 Selles teostuses on ühenditel siduda, ja enamikel juhtudel vastustada või osaliselt vastustada patsiendi ajus ühte või enamat nikotiiniretseptorit, mis ei ole 4 2 retseptor, kontsentratsioonidel, mille juures 4 2 retseptor jääb suurelt osalt mõjutamata. Taoliselt on neil ühenditel võime avaldada nikotiini farmakoloogiat, ning toimida konkreetselt just dopamiini antagonistidena. Selliselt on need ühendid antud teostuses efektiivsed dopamiini produktsiooni ja/või vabanemist alla surudes, ning neid saab kasutada narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise raviks efektiivsetes kontsentratsioonides, mis ei ole piisavad, et tekitada olulisi kõrvalmõjusid, nagu seda näitavad vähenevad toimed preparaatides, mis usutavasti peegeldavad mõjusid kardiovaskulaarsüsteemile, või mõjusid skeletilihastele. Selliselt võimaldab ühendite manustamine terapeutilise akna, milles teostatakse narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravi, ning välditakse kõrvaltoimeid. Seega on käesoleva leiutise ühendi efektiivne annus piisav, et tekitada soovitud antagonistlikke mõjusid dopamiini produktsioonile ja/või sekretsioonile, kuid ebapiisav (st ei ole piisavalt kõrgel tasemel), et tekitada ebasoovitavaid kõrvaltoimeid. Eelistatavalt saavutatakse narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravi nende ühendite manustamisel tasemel alla 1/3, tavaliselt alla 1/ ja sageli alla 1/ kogusest, mis on piisav, et tekitada olulisel määral kõrvalmõjusid. Teised häired 2 Lisaks kesknärvisüsteemi häirete, põletikuliste häirete ja neurovaskulaarsete häirete ravimisele ning valureaktsiooni inhibeerimisele, võib kõnealuseid ühendeid kasutada teatavat tüüpi teiste haigusseisundite, haiguste ja häirete ennetamiseks ja raviks. Nende näideteks on autoimmuunhäired nagu luupus, tsütokiini vabanemisega seotud häired, infektsioonist tingitud kahheksia (nt nagu see ilmneb AIDSi, AIDSiga seotud kompleksi ja neoplaasia puhul), aga ka näidustused, millele viitab PCT WO 98/2619. Kõnealuseid ühendeid võib manustada ka krampide

58 6 EE - EP B1 ravimiseks, nt epilepsiale sümptomaatilised krambid, ning ravimaks haigusseisundeid nagu süüfilis ja Creutzfeld-Jakobi tõbi. Diagnostilised rakendused 1 2 Ühendeid võib kasutada diagnostilistes koostistes, nt sondid, eriti kui need modifitseeritakse kandma asjakohaseid märgistusi. Sonde võib kasutada näiteks konkreetsete retseptorite, eriti 4 2 või 7 retseptori alamtüüpide, suhtelise arvu ja/või funktsiooni määramiseks. Käesoleva leiutise ühendeid märgistatakse kõige eelistatumalt radioaktiivse isotoobi jäägiga nagu 11 C, 18 F, 76 Br, 123 I või 12 I, nagu seda käsitletakse tekstis PCT WO 01/ Bencherif et al. Manustatud ühendeid saab tuvastada, kasutades konkreetse märgise jaoks sobivaid teadaolevaid detekteerimismeetodeid. Detekteerimismeetodite näideteks on positronemissioontomograafia (PET) ja footoni emissiooni kompuutertomograafia (SPECT). Eespool kirjeldatud radiomärgistused on kasulikud PET (nt 11 C, 18 F või 76 Br) ja SPECT (nt visualiseerimiseks, poolestusajaga umbes,4 minutit 11 C, umbes 9 minutit 18 F, umbes 13 tundi 123 I ja umbes 16 tundi 76 Br puhul. Kõrge eriaktiivsus on nõutav valitud retseptori alamtüüpide visualiseerimiseks mitteküllastatud kontsentratsioonides. Manustatavad annused jäävad tavaliselt alla toksilise vahemiku ja võimaldavad suure kontrastsusega kujutisi. Käesolevate ühendite puhul eeldatakse nende manustamist mittetoksilistel tasemetel. Annuse määramine toimub viisil, mis on radiomärgistamise valdkonna asjatundjatele teada. Vt näiteks Ameerika Ühendriikide patent nr,969,144 - London et al. Ühendeid saab manustada teadaolevate meetodite abil. Vt näiteks Ameerika Ühendriikide patent nr,969,144 - London et al. Ühendeid saab manustada koostistes, mis sisaldavad teisi koostisaineid, nt sellist tüüpi koostisained, mis on kasulikud diagnostilise koostise moodustamiseks. Käesoleva leiutise teostamise kohaselt rakendatakse eelistatavalt kõrge puhtusega ühendeid. Vt Ameerika Ühendriikide patent nr,83,696 - Elmalch et al. 123 I)

59 7 EE - EP B1 1 2 Pärast ühendite manustamist subjektile (nt inimene), on võimalik selle ühendi olemasolu subjekti sees visualiseerida ja kvantifitseerida vastava tehnika abil, et näidata valitud nikotiini kolinergilise retseptori alamtüüpide olemasolu, kogust ja funktsionaalsust. Lisaks inimestele saab neid ühendeid manustada ka loomadele nagu hiired, rotid, koerad ja ahvid. SPECT ja PET visualiseerimist saab teostada vastavate meetodite ja aparaatide abil. Vt Villemagne et al., In: Neuronal Nicotinic Receptors: Pharmacology and Therapeutic Opportunities, Arneric et al. (Eds.), 23- (1998) ja Ameerika Ühendriikide patent nr,83,696 - Elmalch et al., kus on avaldatud esinduslikud visualiseerimismeetodid. Radiomärgistatud ühendid seonduvad suure afiinsusega selektiivsetele nikotiinatsetüülkoliini retseptori alamtüüpidele (nt 4 2 või 7) ning eelistatavalt ilmutavad mittearvestatavat mittespetsiifilist siduvust teiste nikotiini kolinergilise retseptori alamtüüpide (nt need retseptori alamtüübid, mis on seotud lihaste ja ganglionidega) suhtes. Taolisena saab neid ühendeid kasutada nikotiini kolinergilise retseptori alamtüüpide mitteinvasiivse visualiseerimise vahenditena subjekti kehas, eriti ajus, erinevate kesknärvisüsteemi haiguste ja häiretega seotud diagnooside jaoks. Ühe aspektina saan diagnostilisi koostisi kasutada subjekti, nt inimpatsiendi haiguse diagnoosimise meetodis. See meetod hõlmab patsiendile käesolevaga kirjeldatud tuvastatavalt märgistatud ühendi manustamist, ning selle ühendi seondumise tuvastamist valitud nikotiiniretseptori alamtüüpidele (nt 7 retseptori alamtüüp). Diagnostiliste vahendite, nt PET ja SPECT, valdkonna asjatundjad saavad kasutada käesolevaga kirjeldatud radiomärgistatud ühendeid erinevate haigusseisundite ja häirete diagnoosimiseks, kaasa arvatud kesk- ja autonoomse närvisüsteemi väärtalitlusega seotud haigusseisundid ja häired. Taoliste häirete hulka kuuluvad paljud kesknärvisüsteemi haigused ja häired, kaasa arvatud Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi ja skisofreenia. Need ja teised esinduslikud hinnatavad haigused ja häired on esitatud Ameerika Ühendriikide patendis nr,92,339 - Bencherif et al, mille sisu on käesolevaga ka viitena ära toodud. Teise aspektina saan diagnostilisi koostisi kasutada subjekti, nt inimpatsiendi selektiivse nikotiiniretseptori alamtüüpide jälgimise meetodis. See meetod hõlmab patsiendile käesolevaga kirjeldatud tuvastatavalt märgistatud ühendi manustamist,

60 8 EE - EP B1 ning selle ühendi seondumise tuvastamist valitud nikotiiniretseptori alamtüüpidele (nt 7 retseptori alamtüüp). Järgmised näited esitatakse selleks, et täiendavalt illustreerida moodust, kuidas käesoleva leiutise ühendeid saab kasutada ning neid ei tohi mingil moel tõlgendada selle leiutise suhtes piiravatena. V. Bioloogilised analüüsid Radioligandi sidumine kesknärvisüsteemi nikotiin-atsetüülkoliini retseptoril 4 2 alamtüüp 1 2 Rotte (emased, Sprague-Dawley), kaaluga - g, hoiti 12 h valge/pime tsüklis ning võimaldati vaba ligipääs veele ja toidule: PMI Nutrition International, Inc. Loomad tuimastati 70% CO 2, seejärel dekapiteeriti. Ajud eemaldati ja asetati jääkülmale alusele. Suurajukoor eemaldati ja asetati osana (kaal: maht) jääkülma preparatiivpuhvrisse (137 mm NaCl,,7 mm KCl,,8 mm KH 2 PO 4, 8 mm Na 2 HPO 4, mm HEPES (vaba hape), mm jodoatsetamiid, 1,6 mm EDTA, ph 7,4); lisati PMSF, mis oli lahustatud metanoolis lõppkontsentratsioonini 0 µm ning suspensioon homogeniseeriti Polytroniga. Homogenaat fuugiti x g juures minutit temperatuuril 4 C ning saadud sade resuspendeeriti osas jääkülmas vees. Pärast 60-minutilist inkubatsiooni jääl, koguti uus sade fuugimisel x g juures minutit temperatuuril 4 C. Lõplik sade resuspendeeriti puhvri osana ja jäeti hoiule temperatuuril - C. Katsepäeval kude sulatati, fuugiti x g juures minutit, seejärel resuspendeeriti jääkülmas PBS-is (Dulbecco fosfaat - puhverdatud soolalahus, 138 mm NaCl, 2,67 mm KCl, 1,47 mm KH 2 PO 4, 8,1 mm Na 2 HPO 4, 0,9 mm CaCl 2, 0, mm MgCl 2, Invitrogen/Gibco, ph 7,4) umbes 4 mg valku/ml lõppkontsentratsioonini. Valk määratleti Lowry et al., J. Biol. Chem. 193: 26 (191) meetodil, kasutades standardina veise seerumalbumiini. [ 3 H]nikotiini sidumist mõõdeti tekstides Romano et al., Science 2:647 (1980) ja Marks et al., Mol. Pharmacol. : 427 (1986) toodud meetodeid mod ifitseerides.

61 9 EE - EP B1 [ 3 H]nikotiin (eriaktiivsus = 81, Ci/mmol) saadi tootjalt NEN Research Products. [ 3 H]nikotiini sidumist mõõdeti 3-tunnise inkubeerimisega temperatuuril 4 C. 1 Inkubeerimised teostati 48 süvendiga mikrotiitrimise plaatidel ning need sisaldasid umbes 400 µg valku süvendi kohta lõplikus inkubatsioonimahus 0 µl. Inkubatsioonipuhvriks oli PBS ning [ 3 H]nikotiini lõppkontsentratsioon oli nm. Sidumisreaktsioon lõpetati valku sisaldava seotud ligandi filtreerimisega klaaskiust filtritele (GF/B, Brandel), kasutades Brandeli koekorjajat temperatuuril 4 C. Filtreid leotati deioniseeritud vees, mis sisaldas 0,33 % polüetüleenimiini, et vähendada mittespetsiifilist siduvust. Iga filtrit pesti jääkülma puhvriga (3 x 1 ml). Mittespetsiifiline siduvus määrati µm mitteradioaktiivse L-nikotiini (Acros Organics) lisamisega valitud süvenditesse. [ 3 H]nikotiini siduvuse inhibeerimist katseühenditega määratleti katseühendi seitsme erineva kontsentratsiooni lisamisega valitud süvenditesse. Iga kontsentratsiooni replitseeriti kolmes eksemplaris. IC 0 väärtused kalkuleeriti ühendi kontsentratsioonina, mis inhibeeris 0 protsenti spetsiifilist [ 3 H]nikotiini siduvust. Inhibitsioonikonstandid (Ki -väärtused), nm ühikutes, arvutati IC0 väärtustest, kasutades Cheng et al., Biochem. Pharmacol. 22: 99 (1973) meetodit. 7 alamtüüp 2 Rotte (emased, Sprague-Dawley), kaaluga - g, hoiti 12 h valge/pime tsüklis ning võimaldati vaba ligipääs veele ja toidule: PMI Nutrition International, Inc. Loomad tuimastati 70% CO 2, seejärel dekapiteeriti. Ajud eemaldati ja asetati jääkülmale alusele. Hipokampus eemaldati ja asetati osana (kaal: maht) jääkülma preparatiivpuhvrisse (137 mm NaCl,,7 mm KCl,,8 mm KH 2 PO 4, 8 mm Na 2 HPO 4, mm HEPES (vaba hape), mm jodoatsetamiid, 1,6 mm EDTA, ph 7,4); lisati PMSF, mis oli lahustatud metanoolis lõppkontsentratsioonini 0 µm ning koesuspensioon homogeniseeriti Polytroniga. Homogenaat fuugiti x g juures minutit temperatuuril 4 C ning saadud sade resuspendeeriti osas jääkülmas vees. Pärast 60-minutilist inkubatsiooni jääl, koguti uus sade fuugimisel x g juures minutit temperatuuril 4 C. Lõplik sade resuspendeeriti puhvri osana ja jäeti hoiule temperatuuril - C. Katsepäeval kude sulatati, fuugiti

62 60 EE - EP B x g juures minutit, seejärel resuspendeeriti jääkülmas PBS-is (Dulbecco fosfaat-puhverdatud soolalahus, 138 mm NaCl, 2,67 mm KCl, 1,47 mm KH 2 PO 4, 8,1 mm Na 2 HPO 4, 0,9 mm CaCl 2, 0, mm MgCl 2, Invitrogen/Gibco, ph 7,4) umbes 2 mg valku/ml lõppkontsentratsioonini. Valk määratleti Lowry et al., J. Biol. Chem. 193: 26 (191) meetodil, kasutades standardina veise seerumalbumiini. [ 3 H]MLA sidumist mõõdeti tekstides Davies et al., Neuropharmacol. 38: 679 (1999) toodud meetodeid modifitseerides. [ 3 H]MLA (eriaktiivsus = 2-3 Ci/mmol) saadi tootjalt Tocris. [ 3 H]MLA sidumist määratleti 2-tunnise inkubeerimisega temperatuuril 21 C. 1 2 Inkubeerimised teostati 48 süvendiga mikrotiitrimise plaatidel ning need sisaldasid umbes 0 µg valku süvendi kohta lõplikus inkubatsioonimahus 0 µl. Inkubatsioonipuhvriks oli PBS ning [ 3 H]MLA lõppkontsentratsioon oli nm. Sidumisreaktsioon lõpetati valku sisaldava seotud ligandi filtreerimisega klaaskiust filtritele (GF/B, Brandel), kasutades Brandeli koekorjajat toatemperatuuril. Filtreid leotati deioniseeritud vees, mis sisaldas 0,33 % polüetüleenimiini, et vähendada mittespetsiifilist siduvust. Iga filtrit pesti jääkülma PBSiga (3 x 1 ml) toatemperatuuril. Mittespetsiifiline siduvus määrati 0 µm mitteradioaktiivse MLA lisamisega valitud süvenditesse. [ 3 H]MLA siduvuse inhibeerimist katseühenditega määratleti katseühendi seitsme erineva kontsentratsiooni lisamisega valitud süvenditesse. Iga kontsentratsiooni replitseeriti kolmes eksemplaris. IC 0 väärtused kalkuleeriti ühendi kontsentratsioonina, mis inhibeeris 0 protsenti spetsiifilist [ 3 H]MLA siduvust. Inhibitsioonikonstandid (Ki -väärtused), nm ühikutes, arvutati IC0 väärtustest, kasutades Cheng et al., Biochem. Pharmacol. 22:99-38 (1973) meetodit. Dopamiini vabanemise määratlemine Dopamiini vabanemist mõõdeti roti ajust saadud juttkeha sünaptosoomide abil, vastavalt protseduuridele, mis on esitatud tekstis Rapier et al., J. Neurochem. 4: 937 (1990). Rotte (emased, Sprague -Dawley), kaaluga - g, hoiti 12 h valge/pime tsüklis ning võimaldati vaba ligipääs veele ja toidule: PMI Nutrition International, Inc. Loomad tuimastati 70% CO 2, seejärel dekapiteeriti. Ajud

63 61 EE - EP B1 eemaldati kiiresti ning juttkehad lõigati lahti. 2 rotilt võetud juttkeha koed ühendati ning homogeniseeriti jääkülmas 0,32 M sahharoosis ( ml), mis sisaldas mm HEPES, ph 7,4, kasutades klaas/klaas homogenisaatorit. Kude fuugiti seejärel 00 x g juures minutit. Sade jäeti kõrvale ning supernatanti fuugiti x g juures minutit. Saadud sade resuspendeeriti perfusioonipuhvris, mis sisaldas monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid (128 mm NaCl, 1,2 mm KH 2 PO 4, 2,4 mm KCl, 3.2 mm CaCl 2, 1,2 mm MgSO 4, 2 mm HEPES, 1 mm askorbiinhapet, 0,02 mm pargüliini HCl ja mm glükoosi, ph 7,4) ning fuugiti 1 minutit x g juures. 1 2 Lõplik sade resuspendeeriti perfusioonipuhvris (1,4 ml) koheseks kasutamiseks. Sünaptosoomilist suspensiooni inkubeeriti minutit temperatuuril 37 C, et taastada metaboolne aktiivsus. [ 3 H]dopamiin ([ 3 H]DA, eriaktiivsus = 28.0 Ci/mmol, NEN Research Products) lisati 0,1 µm lõppkontsentratsioonil ning suspensiooni inkubeeriti veel minutit temperatuuril 37 C. Koe alikvoodid (0 µl) perfusioonipuhver (0 µl) sisestati Brandel Suprafusion Systemi (0 seeria, Gaithersburg, MD) suprafusiooni kambritesse. Perfusioonipuhver (toatemperatuuril) pumbati kambritesse kiirusega 3 ml/min vähemalt 8-minutiliseks pesuperioodiks. Seejärel kanti katseühend ( µm) või nikotiin ( µm) 40 sekundiks perfusioonijukka. Igast kambrist koguti pidevalt fraktsioone (kõik 12 sekundit) kogu katse käigus, et registreerida baasvabanemine ja agonistist tingitud tippvabanemine ning taastada agonisti rakendamise järel algseis. Perfusaat koguti otse stsintillatsiooniviaalidesse, millesse lisati stsintillatsioonivedelikku. Eraldunud [ 3 H]DA kvantifitseeriti stsintillatsioonloendusega. Iga kambri tipu integreeritud piirkond normaliseeriti selle baastasemele. Eraldumist väljendati võrdse L-nikotiini kontsentratsiooniga saadud eraldumise protsendina. Igas katses replitseeriti katseühendit 2-3 kambris; replikaatidest võeti keskmine. Vastavalt vajadusele määratleti doosvastuse kõverad. Üksikute ühendite maksimaalne aktivatsioon (Emax) määratleti protsendina L-nikotiini poolt tingitud maksimaalsest aktivatsioonist. Samuti selgitati välja spetsiifilise ioonivoo poolest maksimaalsest aktivatsioonist (EC 0 ) tingitud ühendi kontsentratsioon.

64 62 EE - EP B1 Dopamiini vabanemise antagonismi saab hinnata ka katsetega, mida kirjeldab Gradyet al., "Characterization of nicotinic receptor mediated [3H]dopamine release from synaptosomes prepared from mouse striatum," J. Neurochem. 9: (1992) ja Soliakov and Wonnacott, "Voltage-sensitive Ca2+ channels involved in nicotinic receptor-mediated [3H]dopamine release from rat striatal synaptosomes," J. Neurochem. 67: (1996). Selektiivsus vs. perifeersed nikotiin-atsetüülkoliini retseptorid Interaktsioon inimese lihase alamtüübis 1 Lihas-tüüpi nikotiin-atsetüülkoliini retseptori aktiveerimine tuvastati inimese rakuliinil TE671/RD, mis saadi embrüo Rhabdomüosarkoomist (Stratto n et al., Carcinogen : 899 (1989)). Need rakud ekspresseerivad retseptoreid, millel on lihas-tüüpi nikotiin-atsetüülkoliini retseptorile sarnased farmakoloogilised (Lukas, J. Pharmacol. Exp. Ther. 21:17 (1989)), elektrofüsioloogilised (Oswald et al., Neurosci. Lett. 96:7 (1989)), ja molekulaarbioloogilised profiilid (Luther et al., J. Neurosci. 9:82 (1989)). TE671/RD rakke hoiti proliferatiivses kasvufaasis vastavalt tüüpplaanidele (Bencherif et al., Mol. Cell. Neurosci. 2:2 (1991) ja Bencherif et al., J. Pharamacol. Exp. Ther. 27:946 (1991)). Rakke kasvatati Dulbecco modifitseeritud Eagle i söötmes (Gibco/BRL) koos % hobuseseerumi (Gibco/BRL), % veise loote seerumi (Hy -Clone, Logan UT), 1mM naatrium püruvaadi, 4 mm L-Glutamiini ja ühiku penitsiliin/streptomütsiiniga (Irvine Scientific). Kui rakud olid 80% laatunud, siis kanti need 6 süvendiga polüstüreenplaatidele (Costar). Katsed teostati rakkude 0% laatumise järel. 2 Nikotiin-atsetüülkoliini retseptori (nachr) toimimist hinnati 86 Rb + väljavooluga, vastavalt meetodile, mida kirjeldab Lukas et al., Anal. Biochem. 17:212 (1988). Katsepäeval eemaldati kasvukeskkond ettevaatlikult süvendist ning igasse süvendisse lisati 86 Rubiidiumkloriidi ( 6 µci/ml) sisaldavat kasvukeskkonda. Rakke inkubeeriti vähemalt 3 tundi temperatuuril 37 C.

65 63 EE - EP B1 Täitmisperioodi järel eemaldati liigne 86 Rb + ning rakud pesti kaks korda tundmatu tootja Dulbecco fosfaadiga puhverdatud soolalahusega (138 mm NaCl, 2,67 mm KCl, 1,47 mm KH 2 PO 4, 8,1 mm Na 2 HPO 4, 0,9 mm CaCl 2, 0, mm MgCl 2, Invitrogen/Gibco, ph 7,4), püüdes mitte häirida rakke. Järgmiseks eksponeeriti rakke kas 0 µm katseühendi, 0 µm L-nikotiini (Acros Organics) või ainult puhvriga 4 minutit. Ekspositsiooniperioodi järel eemaldati eraldunud 86 Rb + sisaldav supernatant ning kanti stsintillatsiooniviaalidesse. Lisati stsintillatsioonivedelik ning eraldunud radioaktiivsust mõõdeti vedeliku stsintillatsioonloendusega. 1 Igas katses oli igas punktis 2 replikaati, millest võeti keskmine. 86 Rb + vabanemise kogust võrreldi nii positiivse (0 µm L -nikotiin) kui negatiivse (puhver eraldi) kontrolliga, et määrata protsent L-nikotiiniga eraldumise suhtes. Vastavalt vajadusele määratleti doosvastuse kõverad. Üksikute ühendite maksimaalne aktivatsioon (Emax) määratleti protsendina L-nikotiini poolt tingitud maksimaalsest aktivatsioonist. Samuti selgitati välja spetsiifilise ioonivoo poolest maksimaalsest aktivatsioonist (EC 0 ) tingitud ühendi kontsentratsioon. Interaktsioon roti ganglioni alamtüübis 2 Roti ganglioni nikotiin-atsetüülkoliini retseptori aktivatsioon tuvastati Feokromotsütoom rakuliinil PC12, mis on neuraalharjast lähtuv pidev klonaalne rakuliin, mis on saadud roti neerupealise säsiolluse kasvajast. Nendes rakkudes ekspresseeruvad ganglionilaadsed neuronaalsed nikotiiniretseptorid (vt Whiting et al., Nature 327:1 (1987); Lukas, J. Pharmacol. Exp. Ther. 21:17 (1989); Whiting et al., Mol. Brain Res. :61 (1990)). Roti PC12 rakke hoiti proliferatiivses kasvufaasis vastavalt tüüpplaanidele (Bencherif et al., Mol. Cell. Neurosci. 2:2 (1991) ja Bencherif et al., J. Pharamacol. Exp. Ther. 27:946 (1991)). Rakke kasvatati Dulbecco modifitseeritud Eagle i söötmes (Gibco/BRL) koos % hobuseseerumi (Gibco/BRL), % veise loote seerumi (Hy -Clone, Logan UT), 1mM naatrium

66 64 EE - EP B1 püruvaadi, 4 mm L-Glutamiini ja ühiku penitsiliin/streptomütsiiniga (Irvine Scientific). 1 Kui rakud olid 80% laatunud, siis kanti need 6 süvendiga Nunc plaatidele (Nunclon) ja kaeti 0,03% polü-l-lüsiiniga (Sigma, lahustatud 0mM boorhappes). Katsed teostati rakkude 80% laatumise järel. Nikotiin-atsetüülkoliini retseptori (nachr) toimimist hinnati 86 Rb + väljavooluga, vastavalt meetodile, mida kirjeldab Lukas et al., Anal. Biochem. 17:212 (1988). Katsepäeval eemaldati kasvukeskkond ettevaatlikult süvendist ning igasse süvendisse lisati 86 Rubiidiumkloriidi ( 6 µci/ml) sisaldavat kasvukeskkonda. Rakke inkubeeriti vähemalt 3 tundi temperatuuril 37 C. Täitmisperioodi järel eemaldati liigne 86 Rb + ning rakud pesti kaks korda tundmatu tootja Dulbecco fosfaadiga puhverdatud soolalahusega (138 mm NaCl, 2,67 mm KCl, 1,47 mm KH 2 PO 4, 8,1 mm Na 2 HPO 4, 0,9 mm CaCl 2, 0, mm MgCl 2, Invitrogen/Gibco, ph 7,4), püüdes mitte häirida rakke. Järgmiseks eksponeeriti rakke kas 0 µm katseühendi, 0 µm nikotiini või ainult puhvriga 4 minutit. Ekspositsiooniperioodi järel eemaldati eraldunud 86 Rb + sisaldav supernatant ning kanti stsintillatsiooniviaalidesse. Lisati stsintillatsioonivedelik ning eraldunud radioaktiivsust mõõdeti vedeliku stsintillatsioonloendusega. 2 Igas katses oli igas punktis 2 replikaati, millest võeti keskmine. 86 Rb + vabanemise kogust võrreldi nii positiivse (0 µm nikotiin) kui negatiivse (puhver eraldi) kontrolliga, et määrata protsent L-nikotiiniga eraldumise suhtes. Vastavalt vajadusele määratleti doosvastuse kõverad. Üksikute ühendite maksimaalne aktivatsioon (Emax) määratleti protsendina L -nikotiini poolt tingitud maksimaalsest aktivatsioonist. Samuti selgitati välja spetsiifilise ioonivoo poolest maksimaalsest aktivatsioonist (EC 0 ) tingitud ühendi kontsentratsioon. Interaktsioon inimese ganglioni alamtüübis Rakuliin SH-SYY on püsiv liin, mis on saadud vanema rakuliini SK-N-SH järjestikusel subkloneerimisel, mis saadi algselt inimese perifeersest

67 6 EE - EP B1 neuroblastoomist. SH-SYY rakkudes ekspresseerub ganglionilaadne nikotiinatsetüülkoliini retseptor (Lukas et al., Mol. Cell. Neurosci. 4:1 (1993)). 1 Inimese SH-SYY rakke hoiti proliferatiivses kasvufaasis vastavalt tüüpplaanidele (Bencherif et al., Mol. Cell. Neurosci. 2:2 (1991) ja Bencherif et al., J. Pharamacol. Exp. Ther. 27:946 (1991)). Rakke kasvatati Dulbecco modifitseeritud Eagle i söötmes (Gibco/BRL) koos % hobuseseerumi (Gibco/BRL), % veise loote seerumi (Hy -Clone, Logan UT), 1mM naatrium püruvaadi, 4 mm L-Glutamiini ja ühiku penitsiliin/streptomütsiiniga (Irvine Scientific). Kui rakud olid 80% laatunud, siis kanti need 6 süvendiga polüstüreenplaatidele (Costar). Katsed teostati rakkude 0% laatumise järel. Nikotiin-atsetüülkoliini retseptori (nachr) toimimist hinnati 86 Rb + väljavooluga, vastavalt meetodile, mida kirjeldab Lukas et al., Anal. Biochem. 17:212 (1988). Katsepäeval eemaldati kasvukeskkond ettevaatlikult süvendist ning igasse süvendisse lisati 86 Rubiidiumkloriidi ( 6 µci/ml) sisaldavat kasvukeskkonda. Rakke inkubeeriti vähemalt 3 tundi temperatuuril 37 C. Täitmisperioodi järel eemaldati liigne 86 Rb + ning rakud pesti kaks korda tundmatu tootja Dulbecco fosfaadiga puhverdatud soolalahusega (138 mm NaCl, 2,67 mm KCl, 1,47 mm KH 2 PO 4, 8,1 mm Na 2 HPO 4, 0,9 mm CaCl 2, 0, mm MgCl 2, Invitrogen/Gibco, ph 7,4), püüdes mitte häirida rakke. Järgmiseks eksponeeriti rakke kas 0 µm katseühendi, 0 µm nikotiini või ainult puhvriga 4 minutit. Ekspositsiooniperioodi järel eemaldati eraldunud 86 Rb + sisaldav supernatant ning kanti stsintillatsiooniviaalidesse. Lisati stsintillatsioonivedelik ning eraldunud radioaktiivsust mõõdeti vedeliku stsintillatsioonloendusega. 2 Igas katses oli igas punktis 2 replikaati, millest võeti keskmine. 86 Rb + vabanemise kogust võrreldi nii positiivse (0 µm nikotiin) kui negatii vse (puhver eraldi) kontrolliga, et määrata protsent L-nikotiiniga eraldumise suhtes. Vastavalt vajadusele määratleti doosvastuse kõverad. Üksikute ühendite maksimaalne aktivatsioon (Emax) määratleti protsendina L -nikotiini poolt tingitud

68 66 EE - EP B1 maksimaalsest aktivatsioonist. Samuti selgitati välja spetsiifilise ioonivoo poolest maksimaalsest aktivatsioonist (EC 0 ) tingitud ühendi kontsentratsioon. VI. Näited Järgmised sünteesinäited esitatakse käesoleva leiutise illustreerimiseks, ning neid ei tohi mingil moel tõlgendada selle leiutise suhtes piiravatena. Kõik nendes näidetes toodud osad ja protsendid on massiosad ja massiprotsendid, kui pole teisiti märgitud. Reaktsioonisaagised on toodud mooliprotsentides. Näide 1 Näide nr 1 on isomeeride paar, 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 4-jodo-6-oksabitsüklo[3.2.1]oktaan-7-üks: 1 3-tsüklohekseenkarboksüülhape (,0 g, 40 mmol) vees (0 m l) suspensioonile lisati intensiivsel segamisel naatriumbikarbonaat (9,90 g, 118 mmol). Valmistati kaaliumjodiid (39.0 g, 23 mmol) vees (12 ml) segu, ning sellele lisati jood ( g, 40 mmol), mis andis pruuni vedeliku. See lahus lisati ühe terve osana tsüklohekseenkarboksülaadi intensiivselt segatavale lahusele. Segu segati toatemperatuuril 18 tundi pimedas. Saadud tahke aine koguti filtreerimise teel. Niiske tahke aine lahustati kloroformis ( ml) ja pesti naatrium tiosulfaadi lahusega (2 x 2 ml) ning seejärel soolveega (2 ml). See kuivatati magneesiumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades jodolaktooni (8, g, 84%, m.p C). 6-oksabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-7-üks: 2 4-jodo-6-oksabitsüklo[3.2.1]oktaan-7-ühele (8,0 0 g, 31,7 mmol) benseenis (0 ml) lisati 1,8-diasabitsüklo[.4.0]undek-7-een (7,9 g, 32 mmol) lämmastiku keskkonnas, ning segu kuumutati 6 tundi refluksi all. Valge sade filtreeriti jahutatud lahusest ja pesti eetriga (0 ml). Kombineeritud filtraadid pesti veega (0 ml), 1N

69 67 EE - EP B1 HCl (0 ml) ja soolveega (2 ml), ning seejärel kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Solvendid eemaldati rootoraurustamisega, saades alkeeni helepruuni õlina (2,6 g, 66%). N-bensüül--hüdroksütsükloheks-3-eenkarboksamiid: oksabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-7-ühele (2,6 g, 21 mmol) ksüleenis (0 ml) lämmastiku keskkonnas lisati bensüülamiini (3,42 g, 32 mmol). Segu kuumutati refluksi all 16 tundi, seejärel jahutati toatemperatuurini. Raske valge sade koguti filtreerimise teel ja rekristalliseeriti diklorometaan/heksaanist, saades amiidi valge tahke ainena (3,8 g, 78%, m.p C). -(bensüülaminometüül)tsükloheks-2-enool: Liitiumalumiiniumhüdriid (1,0 g, 40. mmol) kuivas THF -is (0 ml) suspensioonile, mis jahutati jäävannis, lisati minuti jooksul tilkhaaval N- bensüül--hüdroksütsükloheks-3-eenkarboksamiid (4,6 g, mmol) THF-is (60 ml) lahus. Külm vann eemaldati ning reaktsioon kuumutati 16 tundi refluksi all. Seejärel jahutati segu jäävannis ning lahjendati eetriga (0 ml), seejär el kergendati ettevaatlikult järjestikku veega (1, ml), 1N naatriumhüdroksiidiga (4 ml) ja veega (1, ml). 4-minutilise segamise järel filtreeriti valge suspensioon läbi klaasfriti, ning jääk pesti eetriga. Solventide eemaldamine rootoraurustamisega andis alkoholi selge, värvitu õlina (3,8 g, 88%). 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-üks: -(bensüülaminometüül) tsükloheks-2-enool (3,80 g, 17, mmol) kuivas diklorometaanis ( ml) lahusele lisati ühe osana aktiveeritud mangaandioksiid (18,0 g, 2 mmol). Segu segati 2 tundi intensiivselt lämmastiku all. Kollane lahus filtreeriti läbi tseliidi ning tahked osad pesti diklorometaaniga (2 x 0 ml). Kombineeritud filtraadid kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades oranži õli, mis lühiajalisel seismisel tahenes. Tahke aine rekristalliseeriti kuumast heksaan/eetrist, saades ketooni ebapuhta valge tahke ainena (2,6 g, 68%). t-butüül 3-okso-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaat:

70 68 EE - EP B1 1 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-üks (1,2 g,,6 mmol) kuivas diklorometaanis ( ml) lahusele, mis jahutati jäävannis lämmastiku keskkonnas, lisati tilkhaaval kloroetüülkloroformaati (Acros 0,64 ml, 7,2 mmol). Segu segati minutit temperatuuril 0 C, seejärel soojendati toatemperatuuril ja segati 1, h. Segu kontsentreeriti rootoraurustamisega kuivaks ning jääk lahustati metanoolis (1 ml). Saadud lahus kuumutati 2 tundi refluksi all, seejärel kontsentreeriti rootoraurustamisega kuivaks ning jääk resuspendeeriti kuivas diklorometaanis ( ml). Suspensioon jahutati jäävannis, seejärel lisati trietüülamiini (2,1 ml, 1 mmol), seejärel di-t-butüül dikarbonaati (1,31 g, 6,01 mmol). Segul lasti soojeneda toatemperatuurini ja segati 64 tundi. Reaktsioonisegu lahjendati diklorometaaniga ja pesti veega, 1N HCl, veega ja soolveega (kõiki ml). Orgaaniline kiht kuivatati magneesiumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades kollase õli, mis seismisel tahenes vahajaks tahkeks aineks. Produkt sisaldas vähesel määral lisandeid ning see puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaat gradienti (0 -% etüülatsetaat), saades produkti kahvatukollase vahaja tahke ainena (0,80 g, 63%). t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-karboksülaat: 2 Kuiva diisopropüülamiini (0,1 ml, 1,1 mmol) kuivas THF -is (1 ml) lahusele, mis jahutati lämmastiku keskkonnas temperatuurini -78 C, lisati tilkhaaval 2.4 M n- butüülliitium heksaani (0,46 ml, 1.1 mmol) lahus. 1 minuti järel lisati tilkhaaval t- butüül 3-okso-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaat (22 mg, 1 mmol) THF-is (3 ml) lahus. Pärast 1-minutilist segamist temperatuuril -78 C lisati ühe osana 2- (N,N-bis(trifluorometüülsulfonüül)amino--kloropüridiin (431 mg, 1, mmol). Reaktsioonil lasti 1, tunni jooksul soojeneda temperatuurini umbes 0 C, mille järel kergendati seda naatriumbikarbonaadi (2 ml) küllastatud lahuse lisamisega. Segu ekstraheeriti eetriga (4 x 1 ml) ning orgaan ilised ekstraktid kombineeriti ja pesti 1N HCl, veega, naatriumbikarbonaadi küllastatud lahusega ja soolveega (kõiki ml) ning kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Filtreerimine ja kontsentreerimine rootoraurustamisega andis viskoosse oranži õli. See lahustati kloroformis, adsorbeeriti g silikageelile, kuivatati ja elueeriti ISCO combiflash süsteemil ( g

71 69 EE - EP B1 SiO 2 sammas, ml/min vool, 0-0% etüülatsetaat/heksaan min jooksul). Soovitud produkti (kõrgem R f, mitte-uv-aktiivne) kohaselt ühendati osad ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades enooltriflaatide segu kahvatukollase õlina (260 mg, 73%). 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(3- püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: Enooltriflaatide segu (1,0 g, 2,8 mmol) dimetoksüetaanis ( ml) lahusele lisati naatriumkarbonaadi ( ml), liitiumkloriidi (0,42 g, mmol) ja 3 - püridinüülboorhappe ( mg, 4, mmol) küllastatud lahus. 1 2 Reaktsioonisegu täideti lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator (0 mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 4 tundi refluksi all. Tume segu filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse (2 ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 2 ml) ning seejärel pesti orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati naatriumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaanetüülatsetaati (2:1), saades pruuni õli (70 mg). Õli lahustati metanoolis ( ml) ja töödeldi 4 N HCl -ga dioksaanis (1 ml) 2 tundi toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis lahustati metanoolis ja töödeldi ammooniumhüdroksiidiga, seejärel kontsentreeriti rootoraurustamisega. Saadud õli hõõruti kloroformiga ning ekstrakt puhastati kolonnkromatograafiaga ISCO g silikageel sambal, kasutades eluendina of metanool/diklorometaani (0 -% metanool koos 1% ammooniumhüdroksiidiga) gradienti. See eraldas kaks regioisomeeri. Kõrgemad R f osad ühendati, kontsentreeriti, töödeldi metanool-hcl-ga ja kontsentreeriti, saades 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriidi, (96 mg), m.p.=2-212 C. Madalamad R f osad ühendati, kontsentreeriti, töödeldi metanool-hcl-ga ja kontsentreeriti, saades 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriidi, (28 mg).

72 70 EE - EP B1 Näide 2 Näide nr 2 on 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan: 1 T-butüül 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6-karboksülaat ja t-butüül 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-karboksülaat ( mg) metanoolis ( ml) segu lahusele lisati katalüsaator % Pd/C ning segule teostati 48 jooksul vesiniklagundamine (4 psi). Reaktsioon filtreeriti läbi tseliidi ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, ning seejärel viidi jääk diklorometaani (1 ml) ja töödeldi trifluoroäädikhappega (2 ml). 3 tunni järel kontsentreeriti segu rootoraurustamisega kuivaks, jaotati vee ja diklorometaani vahel, ning orgaaniline kiht jäeti kõrvale. Veekiht muudeti naatriumhüdroksiidiga aluseliseks ja ekstraheeriti diklorometaaniga. Pärast naatriumsulfaadi kohal kuivatamist kontsentreeriti filtreeritud lahus rootoraurustamisega kuivaks ning jääk puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina metanool/diklorometaani gradienti (0-% metanool koos 1% ammooniumhüdroksiidiga). Produkti osad ühendati ja kontsentreeriti, saades soovitud produkti ( mg). Seejärel see rekromatografeeriti (samad tingimused), saades vaba aluse ( mg) pruuni õlina. Näide 3 2 Näide nr 3 on regioisomeeride paar, 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-(6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3- (6-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: T-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaat (1 mg, 0,336 mmol) dimetoksüetaanis (2 ml) segu lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0. ml), liitiumkloriidi (42 mg, 1 mmol) ja 2 -metoksü--

73 71 EE - EP B1 1 püridinüülboorhape 1,3-propaandiool tsüklilise estri (96 mg, 0, mmol) küllastatud lahus. Reaktsioonikolvis tekitati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator ( mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 2, tundi refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0 -% etüülatsetaat), saades produkti pruuni õlina (6 mg, 63%). Saadud regioisomeeride dioksaanis (1 ml) segu lahust töödeldi 4N HCl dioksaanis (0. ml) minutit toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis rekristalliseeriti isopropanool-eetrist, saades produkti kahvatukollase vahuna (GC 86% puhtus, 2 isomeeri vastavalt 61% ja 2%). Näide 4 Näide nr 4 on regioisomeeride paar, 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-(-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3- (-fenoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: 2 T-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaat (144 mg, 0.40 mmol) dimetoksüetaanis (2 ml) segu lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0, ml), liitiumkloriidi (0 mg, 1,2 mmol) ja -fenoksü-3- püridinüülboorhappe (128 mg, 0,60 mmol) küllastatud lahus. Reaktsioonikolvis tekitati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator (0 mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 2, tundi refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml).

74 72 EE - EP B1 Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0-% etüülatsetaat), saades produkti pruuni õlina. Saadud regioisomeeride paari dioksaanis (1 ml) lahust töödeldi 4N HCl dioksaanis (0, ml) minutit toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis rekristalliseeriti isopropanool-eetrist, saades soovitud regioisomeeride paari (32 mg) segu kahvatukollase vahuna. Näide Näide nr on regioisomeeride paar, 6-metüül-3-(3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een ja 6-metüül-3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: metüül-3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een ja 6-metüül-3-(3- püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een: 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid (0 mg, 0,18 mmol) dikloroetaanis (3 ml) segu suspensioonile lisati 40% vesi-formaldehüüdi (7 mg, 1 mmol), seejärel naatrium triatsetoksüborohüdriidi (21 mg, 1 mmol). Segu segati üle öö toatemperatuuril ja seejärel kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk lahustati metüleenkloriidis ja lisati küllastatud naatriumbikarbonaat. Faasid eraldati ning orgaanilised osad pesti soolveega, kuivatati magneesiumsulfaadi kohal ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk filtreeriti läbi silikageelitropi, elueerides metanool/diklorometaaniga (% metanool koos 1% ammooniumhüdroksiidiga), saades soovitud regioisomeeride (1 mg) paari segu kahvatukollase õlina. Näide 6 Näide nr 6 on isomeeride paar, 3-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2- een dihüdrokloriid ja 3-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt:

75 73 EE - EP B1 3-(-fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(- fenüül-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: 1 T-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaat (72 mg, 0,2 mmol) dimetoksüetaanis (1 ml) segu lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0,3 ml), liitiumkloriidi (2 mg, 0,6 mmol) ja -fenüül-3- püridinüülboorhappe (60 mg, 0,3 mmol) küllastatud lahus. Reaktsioonikolvis tekitati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator (23 mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 2, tundi refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0-% etüülatsetaat), saades produkti pruuni õlina. Saadud regioisomeeride paari dioksaanis (1 ml) lahust töödeldi 4N HCl dioksaanis (0, ml) minutit toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis rekristalliseeriti isopropanool-eetrist, saades soovitud regioisomeeride paari (11 mg) segu kahvatukollase vahuna. Näide 7 2 Näide nr 7 on isomeeride paar, 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een dihüdrokloriid ja 3-(-isopropoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid:

76 74 EE - EP B1 1 T-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaat (1 mg, 0,336 mmol) dimetoksüetaanis (2 ml) segu lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0, ml), liitiumkloriidi (42 mg, 1 mmol) ja -isopropoksü- 3-püridinüülboorhappe (1 mg, 0, mmol) küllastatud lahus. Reaktsioonikolvis tekitati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator ( mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 2, tundi refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0-% etüülatsetaat), saades produkti pruuni õlina. Saadud regioisomeeride dioksaanis (1 ml) lahust töödeldi 4N HCl dioksaanis (0, ml) minutit toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis rekristalliseeriti isopropanool-eetrist, saades soovitud regioisomeeride paari (3 mg) segu kollase vahuna. Näide 8 Näide nr 8 on 4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-7-üks: 2 N-bensüül--hüdroksütsükloheks-3-eenkarboksamiid (3,0 g, 13 mmol) kloroformis ( ml) lahusele lisati tilkhaaval tionüülkloriid (,0 ml, 68 mmol). Segu muutus oranžiks ja vahutas intensiivselt, seejärel tuhmus minuti jooksul järk-järgult peaaegu värvituks lahuseks. Segu töödeldi ettevaatlikult veega ja kui vahutamine lõppes, siis kanti eralduslehtrisse. Kloroformi kiht pesti veega, soolveega, kuivatati magneesiumsulfaadi kohal ja kontsentreeriti, saades kahvatukollase tahke aine. Toorprodukt lahustati THF-is ( ml) ja lisati kaalium t-butoksiid (1,8 g, 1 mmol)

77 7 EE - EP B1 THF-is ( ml) lahusele. Segu segati üle öö toatemperatuuril. Reaktsioonisegu lahjendati etüülatsetaadiga, pesti vee ja soolveega, kuivatati naatriumsulfaadi kohal ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades kibedalõhnalise kollase õli (0 mg). Puhastamine kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti ( -0% etüülatsetaati), andis puhta laktaami kahvatukollase õlina (1,4 g, 1%). 8-bensüül-3-oksa-8-asatritsüklo[ ]nonaan-7-üks: 1 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-7-üks (1,0 g, 4,7 mmol) kloroformis (0 ml) lahusele, mida jahutati jäävannis, lisati meta-kloroperbensoehapet (1,22 g, 7,0 mmol) 3 osana minuti jooksul. Reaktsioonisegul lasti soojeneda toatemperatuurini ning segati üle öö. Saadud selget lahust töödeldi ettevaatlikult naatrium tiosulfaadi vesilahusega, et vähendada liigset metakloroperbensoehapet, ning kihid eraldati. Orgaanilist kihti pesti küllastatud naatriumbikarbonaadi, vee ja soolveega ning kuivatati naatriumsulfaadi kohal. Solvent eemaldati rootoraurustamisega, saades epoksiidi viskoosse õlina, mis lühiajalisel seismisel tahenes. Seda kasutati järgmises etapis ilma täiendava puhastamiseta. 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-4-ool: 2 Liitiumalumiiniumhüdriid (18 mg, 4,87 mmol) THF-is (0 ml) suspensioonile, mis jahutati temperatuurini 0 C, lisati tilkhaaval 8-bensüül-3-oksa-8- asatritsüklo[ ]nonaan-7-üks (1,1 g,,02 mmol) THF -is ( ml) lahus. Reaktsiooni segati üle öö toatemperatuuril, seejärel jahutati jäävannis ning lahjendati eetriga (0 ml). Reaktsiooni kergendati ettevaatlikult järjestikku veega (0,2 ml), 1 M naatriumhüdroksiidiga (0,3 ml) ja veega (0,2 ml). Pärast 1-tunnilist segamist suspensioon filtreeriti ning filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades aminoalkoholi viskoosse kollase õlina (0,90 g, 83%).

78 76 EE - EP B1 t-butüül 4-hüdroksü-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaat: 6-bensüül-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-4-ool (0,90 g, 4,2 mmol) metanoolis (0 ml) lahusele lisati % Pd/C (0 mg) ja mõned tilgad 12 N HCl. Segule teostati 48 h jooksul (4 psi vesinik) Parri aparaadiga vesiniklagundamine. Segu filtreeriti läbi tseliidi ning filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades kleepuva kollase õli, mis seejärel suspendeeriti diklorometaanis (2 ml) n ing jahutati jäävannis. Lisati trietüülamiin (1,4 ml, mmol), seejärel di-t-butüül dikarbonaat (1,09 g,,00 mmol) ning segu segati üle öö. Reaktsioonisegu pesti veega, 1 N HCl ja soolveega (mõlemaid 2 x 1 ml), kuivatati magneesiumsulfaadi kohal ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades kleepuva tahke aine. Jääk puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaat gradienti (0-0% etüülatsetaat), saades alkoholi valge tahke ainena (400 mg, 43%). t-butüül 4-okso-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaat: 1 T-butüül 4-hüdroksü-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaat (800 mg, 3,2 mmol) kuivas diklorometaanis (7 ml) lahusele lisati tseliiti (2 g), naatriumatsetaati (0,82 g, mmol) ja püridiiniumklorokromaati (1,1 g,,1 mmol). Segu segati lämmastiku keskkonnas 66 tundi. Tume suspensioon lahjendati eetriga (0 ml) ja filtreeriti läbi silikageelitropi, saades helepruuni lahuse. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega ja jäägi puhastamine kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina metanool/diklorometaani gradienti (0 -% metanool), andis ketooni kahvatukollase õlina (770 mg, 96%). t-butüül karboksülaat: 4-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-2 Diisopropüülamiin (0,42 ml, 3,0 mmol) kuivas THF -is ( ml) lahuse le lisati tilkhaaval 2, M n- butüülliitiumi (1,2 ml, 3,0 mmol) temperatuuril -78 C. 1 minuti järel lisati tilkhaaval t-butüül 4-okso-6-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-karboksülaati THF-is ( ml). Oranži reaktsioonisegu segati 4 minutit temperatuuril -78 C, seejärel lisati ühe osana 2-(N,N-bis(trifluorometüülsulfonüül)amino--kloropüridiin

79 77 EE - EP B1 (0,82 g, 2,1 mmol). Reaktsioonil lasti 1, tunni jooksul aeglaselt soojeneda temperatuurini - C. Reaktsiooni kergendati ammooniumkloriidi ( ml) küllastatud lahuse lisamisega. Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (3 x 1 ml) ning kombineeritud ekstraktid pesti järjestikku 1 N HCl, % kaaliumhüdroksiidi lahuse ja soolveega (kõiki 2 x ml). Kuivatatud ekstraktid filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, ning jääk puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaat gradienti (0-0% etüülatsetaat), saades triflaadi kollase õlina (400 mg, 6%). 4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: 1 2 T-butüül 4-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6- karboksülaat (0 mg, 0,28 mmol) dimetoksüetaanis (2 ml) lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0, ml), liitiumkloriidi (36 mg, 0,84 mmol) ja 3 - püridinüülboorhappe 1,3-propaandiool tsüklilise estri (68 mg, 0,42 mmol) küllastatud lahus. Reaktsioonisegule teostati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati pallaadium tetrakis (trifenüülfosfiin) katalüsaator ( mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 0. tundi refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 0% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0 -% etüülatsetaat), saades produkti värvitu õlina (60 mg, 7%). Õli dioksaanis (1 ml) l ahust töödeldi 4N HCl-ga dioksaanis (0, ml) minutit toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mis rekristalliseeriti isopropanool-eetrist, andes dihüdrokloriidsoola kahvatukollas pulbrina (34 mg, 63%). Näide 9 Näide nr 9 on 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt:

80 2-klorobitsüklo[2.2.1]hept--een-2-karbonitriil: 78 EE - EP B1 2-kloroakrülonitriil (0,0 g, 71 mmol) tolueenis ( ml) lahusele lisati aeglaselt tsüklopentadieeni (37,7 g, 71 mmol). Reaktsiooni segati 60 tundi toatemperatuuril lämmastiku keskkonnas. Reaktsioon kontsentreeriti seejärel rootoraurustamisega, et eemaldada enamus tolueenist. Ühend puhastati vaakumdestilleerimisega (0- C, 1 mm Hg), saades nitriili valge tahke ainena (49,7 g, 6,%). Bitsüklo[2.2.1]hept--een-1-üks: 1 Kaaliumhüdroksiid (8 g) vees ( ml) lahusele lisati segamise käigus tilkhaaval 2- klorobitsüklo[2.2.1]hept--een-2-karbonitriil DMSO-s (40 ml) lahus. Reaktsioon muutus nitriili lisamisel punaseks. Segu segati 48 h. Lisati vesi (00 ml), seejärel destilleeriti ära (70-0 C, 1 mm Hg), mis tõi välja ketooni. Seda aurudestillatsiooni teostati teist korda (veel 00 ml vett). Destilleeritud osad kombineeriti, ekstraheeriti dietüüleetriga (3 x 0 ml), kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti. Seda ühendit destilleeriti veel üks kord (90 C, 1 mm Hg), saades ketooni selge, värvitu õlina (26,6 g, 76%). Bitsüklo[2.2.1]hept--een-2-üks etüleenketaal: 2 Bitsüklo[2.2.1]hept--een-2-üks (14,6 g, 13 mmol) benseenis ( ml) lahusele lisati segamise käigus p-tolueensulfoonhape (2,9 g, 13,6 mmol) ja etüleenglükool (1,1 g, 271 mmol). Segu refluksiti seejärel 60 tundi lämmastiku all, kasutades Dean-Starki. Pärast reaktsiooni jahutamist toatemperatuurini segati seda minutit küllastatud naatriumbikarbonaadiga (0 ml). Kihid eraldati ja veekiht ekstraheeriti etüülatsetaadiga (1 x 0 ml). Orgaanilised osad kombineeriti seejärel, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada ketaal selge, värvitu õlina (18,1 g, 88,1 %). 6,8-bis(hüdroksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.4]nonaan: Btsüklo[2.2.1]hept--een-2-üks etüleenketaal (7,04 g, 46,3 mmol) % metanool/diklorometaanis (0 ml) lahusele teostati 4 minu ti kestel ( minutit pärast seda, kui reaktsioon muutus siniseks) osonolüüs temperatuuril -78 C. Seejärel lasti lämmastikgaas läbi lahuse, kuni see jälle selgeks muutus. Sel hetkel

81 79 EE - EP B1 lisati ühe osana naatriumborohüdriid (,2 g, 139 mmol). Reaktsioonil last i aeglaselt jahtuda toatemperatuurini, segades samal ajal seda lämmastiku all. 18 h järel kontsentreeriti reaktsioon rootoraurustamisega. Lisati küllastatud ammooniumkloriid (2 ml), ning lahus ekstraheeriti kloroformiga ( x 7 ml). Seejärel orgaanilised osad kombineeriti, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada diool selge, värvitu õlina (,66 g, 6,1%). 6,8-bis(metüülsulfonüüloksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.4]nonaan: 1 6,8-bis(hüdroksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.4]nonaan (8,1 8 g, 43, mmol) lahustati diklorometaanis (0 ml) ning jahutati temperatuurini 0 C. Jahutatud lahusele lisati 4-dimetüülaminopüridiin (0,3 g, 4,4 mmol) ning destilleeritud trietüülamiin (18,2 ml, 131 mmol). Seejärel lisati minuti jooksul süstlaga tilkhaaval metaansulfonüül kloriidi (7,41 ml, 11,0 g, 9,7 mmol) ning reaktsioonil lasti tõusta toatemperatuurini ning segati 18 h lämmastiku all. Reaktsiooni kergendati küllastatud naatriumbikarbonaadiga (2 ml) ja segati minutit. Segamise järel eraldati kihid ja veekiht ekstraheeriti diklorometaaniga (2 x 0 ml). Orgaanilised osad kombineeriti, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada punakaspruun õli (14,9, 99,4%). 3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-üks etüleenketaal: 2 6,8-bis(metaansulfonüüloksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.4]nonaan (14.90 g, 43.3 mmol) suspendeeriti ammoniaagi vesilahuses (3%, ml) ning kuumutati 18 tundi temperatuuril 60 C. Reaktsioon jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääki töödeldi küllastatud naatriumkloriidi lahusega (0 ml) ja ekstraheeriti kloroformiga (3 x 0 ml). Orgaanilised ekstraktid kombineeriti, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada pruun õli (7,69 g, 0%). Etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat etüleenketaal: 3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-6-üks etüleenketaal (7,69 g, 4, mmol) lahustati metüleenkloriidis (0 ml) ning jahutati temperatuurini 0 C. Sellele lahusele lisati tilkhaaval trietüülamiini (6,34 ml, 91,0 mmo l), seejärel etüülkloroformaati (4,02 ml, 0,1 mmol). Reaktsioon soojendati toatemperatuurini ja segati18 h. Lisati

82 80 EE - EP B1 naatriumbikarbonaadi küllastatud lahus (0 ml), ning orgaaniline kiht eraldati. Veekiht küllastati naatriumkloriidiga ja ekstraheeriti metüleenkloriidiga (1 x 0 ml). Seejärel orgaanilised osad kombineeriti, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti. Jäme pruun jääk destilleeriti seejärel Kugelrohr aparaadiga (0,2 mm Hg, temperatuur teadmata), saades selge tumepruuni õli (6,72 g, 61,3%). Etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat: Väävelhappe 2% vesilahusele (0 ml) lisati etüül 6 -okso-3- asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat etüleenketaali (6,72 g, 27,9 mmol) ning segu segati 1 tund. Seejärel ekstraheeriti segu etüülatsetaadiga (2 x 0 ml). Kombineeritud orgaanilised kihid kuivatati kaaliumkarbonaadi kohal, filtreeriti, kontsentreeriti rootoraurustamisega ja seejärel destilleeriti Kugelrohr aparaadiga (0,2 mm Hg, C), saades selge, värvitu õli (3,49 g, 64%). Etüül 6-hüdroksü-6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat: 1 3-bromopüridiin (1,04 g, 6,8 mmol) kuivas dietüüleetris ( ml) lahusele lisati temperatuuril -78 C 2, M n-butüülliitiumi (2,63 ml, 6,6 mmol). Reaktsiooni segati minutit lämmastiku all. Püridinüülliitiumi lahus kanti seejärel kanüüliga aeglaselt etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat (1,00 g,,07 mmol) THF-is ( ml) lahusesse temperatuuril -78 C. Reaktsiooni segati 4 tundi temperatuuril - 78 C ja seejärel kergendati ammooniumkloriidi küllastatud vesilahusega ( ml). Reaktsioon ekstraheeriti seejärel kloroformiga (3 x 2 ml), kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Liigne püridiin eemaldati korduva aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga, saades soovitud produkti (1, g, 86%). 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een: 2 Etüül 6-hüdroksü-6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaadile (1, g, 4,0 mmol) lisati tionüülkloriid ( ml) ja segu kuumutati refluksini 1 tund lämmastiku all. Tionüülkloriid eemaldati aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga, saades tumepruuni õli, mis suspendeeriti % kaaliumhüdroksiid etanoolis ( ml) lahuses ja refluksiti 18 h. Reak tsioonisegu jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti rootoraurustamisega. Seejärel lisati

83 81 EE - EP B1 küllastatud naatriumkloriidi lahus ( ml). Segu filtreeriti. Kogutud tahked ained pesti kloroformiga (2 ml) ning filtraat ekstraheeriti kloroformiga (3 x 2 ml). Kombineeritud kloroformi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti, kontsentreeriti rootoraurustamisega ja destilleeriti Kugelrohr aparaadiga, saades helepruuni õli ( mg, 47%). 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een dihüdrokloriid: 1 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een (190 mg, 1,0 mmol) lahustati etanoolis ( ml) ja lisati 12 N HCl (2 ml): Lahust töödeldi kõrgsagedusheliga 3 minutit ja seejärel kontsentreeriti aseotroopse rootoraurustamisega etanooliga (3 x ml), saades koheva tahke aine. Seejärel lahustati sool kuumas isopropanoolis (2 ml), ning lisati dietüüleeter kuni saadi piimjas lahus. Külmikus jahutamine andis helepruuni tahke aine. Tahke aine filtreeriti, pesti dietüüleetriga ja kuivatati tugevas vaakumis, saades 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een dihüdrokloriidi (2 mg, 87%, m.p C). Näide Näide nr on 3-metüül-6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-metüül-6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een dihüdrokloriid: 2 Sipelghape (98%, ml) ja formaldehüüd (37% vesilahus, 1 ml) lisati 6 -(3- püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-eenile (38 mg, 0,2 mmol) ning lahust refluksiti 1 tund lämmastiku all. Seejärel kontsentreeriti reaktsioon rootoraurustamisega ning jääk muudeti küllastatud bikarbonaadi lahusega ( ml) vabaks aluseks ja ekstraheeriti kloroformiga (4 x ml). Kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk puhastati Kugelrohr destilleerimisega. Hüdrokloriidi sool moodustati 12 N HCl lisamisega ühendi lahusele etanoolis ( ml), millele järgnes aseotroopne rootoraurustamine etanooliga (3 x ml), saades helevalge vahu (44,4 mg, 79%).

84 82 EE - EP B1 Näide 11 Näide nr 11 on 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Dimetüül -oksotsükloheksaan-1,3-dikarboksülaat: 1 -metoksüisoftaalhape (,00 g, 2,0 mmol) kuivas metanoolis (7 ml) suspensioonile lisati veevaba ammoniaak (70 ml) (ammoniaagigaas veeldati temperatuuril -78 C otse kolbi). Naatriummetall (6,8 g, 0, mol) lõigati väikesteks tükkideks ja lisati ühe tunni jooksul ettevaatlikult kolbi. Lahus muutus naatriumi lisamisega roosast helepruuniks. Pärast 1 h segamist temperatuuril -78 C lisati tahke ammooniumkloriid (0 g). Segu soojendati seejärel 1 h jooksul toatemperatuurini. Reaktsiooni ph langetati seejärel kontsentreeritud HCl-ga tasemele 2. Lisati ammooniumkloriidi küllastatud vesilahus (0 ml), ning reaktsioonisegu ekstraheeriti dietüüleetriga (6 x 0 ml). Kombineeritud eetriekstraktid kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk lahustati DMF-is ( ml), töödeldi K 2 CO 3 -ga (24,0 g, 174 mmol) ja segati 1 h. Metüüljodiid (26,69 g, 173,9 mmol) lisati ühe osana ning reaktsiooni segati toatemperatuuril üle öö. Seejärel lisati soolvesi ( ml) ja reaktsioon ekstraheeriti etüülatsetaadiga (4 x 0 ml). Kombineeritud orgaanilised ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Viskoosne vedel jääk lahustati heksaanides, millest eraldati ketodiester selgete värvitute kristallidena (6, g, 32% saagis). Dimetüül 1,4-dioksaspiro[4.]dekaan-7.9-dikarboksülaat: 2 Dimetüül -oksotsükloheksaan-1,3-dikarboksülaat (6,0 g, 28 mmol) tolueenis (0 ml) lahusele lisati etüleenglükool (3,73 g, 6,6 mmol) ja p-tolueensulfoonhape (6 mg). Reaktsiooni refluksiti üle öö, kasutades liigvee eemaldamiseks Dean-Starki aparaati. Reaktsioonist eemaldati rootoraurustamisega tolueen, lisati soolvesi ( ml) ja ekstraheeriti etüülatsetaadiga (3 x 40 ml). Kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, et saada soovitud produkt paksu, värvitu vedelikuna (6,0 g, 82%).

85 7.9-bis(hüdroksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.]dekaan: 83 EE - EP B1 Dimetüül 1,4-dioksaspiro[4.]dekaan-7,9-dikarboksülaat (6,0 g, 23 mmol) kuivas THF-is lahusele lisati temperatuuril 0 C argooni all liitiumalumiiniumhüdriid (4,67 g, 68,7 mmol). Reaktsiooni refluksi seejärel üle öö. Reaktsioon jahutati temperatuurini 0 C, ning seejärel lisati dietüüleeter (I00 ml) ja tilkhaaval N NaOH kuni hall liitiumalumiiniumhüdriid muutus valgeks tahkeks aineks. Reaktsiooni segu filtreeriti seejärel läbi tseliidipadja, mis seejärel dietüülestriga (0 ml). Kombineeritud filtraadid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, et saada soovitud alkohol viskoosse, värvitu vedelikuna (6,3 g, 93%). 7,9-bis(metüülsulfonüüloksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.]dekaan: 7,9-bis(hüdroksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.]dekaan (6,3 g, 21 mmol) kuivas diklorometaanis (0 ml) trietüülamiiniga (8,90 ml, 63,8 mmol) lahusele lisati temperatuuril 0 C tilkhaaval metaansulfonüül kloriid (4,11 ml, 3,2 mmol). 1 Reaktsioonil lasti tulla toatemperatuurini ja segati üle öö. Reaktsiooni kergendati küllastatud naatriumbikarbonaadiga (0 ml) ja segati 1 minutit. Eraldamise järel ekstraheeriti veekiht diklorometaaniga (1 x 0 ml). Kombineeritud ekstraktid kuivatati kaaliumkarbonaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada tumepruun vedelik (7,3 g, 97%). 2 Etüül 3-asa-7-oksabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat etüleenketaal: 7,9-bis(metüülsulfonüüloksümetüül)-1,4-dioksaspiro[4.]dekaan (7,3 g, mmol) % NH 4 OH-s (0 m) lisati vask(i)jodiidi ( mg). Reaktsiooni kuumutati seejärel refluksi all 18 tundi. Pärast reaktsioonisegu kontsentreerimist rootoraurustamisega lisati naatriumbikarbonaadi küllastatud lahus ( ml), seejärel etü ülkloroformaat (3,88 ml, 40,6 mmol). Seda segu segati seejärel üle öö toatemperatuuril lämmastiku all. Seejärel ekstraheeriti see etüülatsetaadiga (4 x 40 ml). Need ekstraktid kombineeriti, kuivatati kaaliumkarbonaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, et saada helepruun vedelik (4, g, 90%).

86 84 EE - EP B1 Etüül 7-okso-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat: Etüül 7-okso-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat etüleenketaal (4,40 g, 17,2 mmol) kombineeriti 2% H 2 SO 4 vesilahusega (0 ml) ja se gati 4 h. Seejärel ekstraheeriti reaktsioonisegu etüülatsetaadiga (4 x ml). Kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, et saada helekollane õli (3, g, 88,1%). Etüül karboksülaat: 1 Liitium-diisopropüülamiid (LDA) moodustati temperatuuril -78 C, lisades 2, M n- butüülliitiumi (3,3 ml, 8,2 mmol) diisopropüülamiinile (1,16 ml, 8,28 mmol) THF -is (0 ml), ning seejärel segati seda minutit lämmastiku all. LDA kanti seejärel kanüüli abil etüül 7-okso-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat (1,16 g,,49 mmol) THF-is (0 ml) segamislahusesse temperatuuril -78 C. Lahusel lasti 4 minuti jooksul soojeneda temperatuurini -40 C, mille juures lisati ühe osana 2- [N,N-bis(trifluorometüülsulfonüül)amino]--kloropüridiin (4,32 g, 11,0 mmol). Reaktsiooni segati 2 tunni jooksul ja lasti soojeneda temperatuurini 0 C, mille juures kergendati seda naatriumbikarbonaadi küllastatud lahusega (0 ml). Kihid eraldati ja veekiht ekstraheeriti eetriga (2 x 2 ml). Kombineeritud orgaanilised osad pesti seejärel 1 N HCl (0 ml), naatriumbikarbonaadi ja soolvee küllastatud lahustega (mõlemat 1 x 0 ml), kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk puhastati seejärel kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaat gradienti (-40% etüülatsetaat), saades helekollase õli (1,31 g, 69,7%). Etüül 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat: 2 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- Etüül 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (0,34 g, 1,0 mmol) dimetoksüetaanis (8 ml) lahusele lisati küllastatud naatriumkarbonaadi lahus (2, ml), liitiumkloriid (127 mg, 3,0 mmol) ja püridinüülboorhape (123 mg, 1,00 mmol). Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Seejärel lisati pallaadium tetrakis trifenüülfosfiin (23 mg, 0,02 mmol) ning tühjendamise-täitmise protseduur teostati uuesti. Seejärel suleti

87 8 EE - EP B1 1 2 kolb argooni all ning segatud reaktsioonisegu kuumutati 2 tundi temperatuuril 9 C. Segu jahutati toatemperatuurini ja lahjendati seejärel eetriga ( ml) ning filtreeriti läbi tseliidipadja. Tseliiti pesti vee % ammooniumhüdroksiidi (2 ml) ja eetriga (0 ml). Kombineeritu d filtraadid eraldati orgaaniliseks ja veefaasiks ning veekiht ekstraheeriti eetriga (1 x 2 ml). Kombineeritud orgaanilistele kihtidele lisati kloroform ( ml) ning segu kuivatati naatriumsulfaadi kohal ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, seejärel puhastati jääk (7 mg) kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina kloroform/metanool gradienti (0:2% metanooli), saades helekollase õli (90 mg, 33%). 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid: 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksüülhape etüülester (90 mg, 0,03 mmol) lahustati kontsentreeritud 12 N HCl ( ml) sees ja refluksiti üle öö. Seejärel kontsentreeriti reaktsioon rootoraurustamisega ning jääk muudeti küllastatud naatriumbikarbonaadi lahusega (- ml) vabaks aluseks. Segu töödeldi küllastatud naatriumkloriidiga ( -3 g) ja ekstraheeriti kloroformiga (3 x ml). Kombineeritud orgaanilised ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jääk puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina metanool/kloroformi (% metanool 1% ammooniumhüdroksiidiga), saades 26,2 mg vaba alust. Vaba alus etanoolis ( ml) lahusele lisati kontsentreeritud HCl ( tilka). Liigne HCl ja jääkvesi eemaldatikorduva aseotroopse rootoraurustamisega etanooliga. Jäme sool lahustati kuumas isopropanoolis ( ml) and ja lahjendati dietüüleetriga (1 ml). Lahus muutus häguseks ning sel lasti 1 h aeglaselt jahtuda. Servades moodustusid valged kristallid. Supernatant dekanteeriti, ning tahke aine pesti % eeter/isopropanooli lahusega ja kuivatati kõrgvaakumpumbaga. See andis 7-(3- püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriidi valge pulbrina (14 mg, 16%, m.p C). Näide 12 Näide nr 12 on 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt:

88 86 EE - EP B1 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan dihüdrokloriid: 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid (17,2 mg, mmol) lahustati metanoolis ( ml) ja lisati % Pd/C ( mg). Segu hüdrogeeniti 3 h, kasutades vesinikuga täidetud ballooni. Reaktsiooni lõppemisel filtreeriti reaktsioon läbi tseliidi, pesti metanooliga ja kontsentreeriti rootoraurustamisega, saades helepruuni tahke aine. See lahustati etanoolis ( ml) ning töödeldi kontsentreeritud HCl-ga ( tilka). Liigne HCl ja jääkvesi eemaldatikorduva aseotroopse rootoraurustamisega etanooliga. 7-(3-püridinüül)-3- asabitsüklo[3.3.1]nonaan dihüdrokloriid isoleeriti valge tahke ainena (18,2 mg, 0%). GC-MS näitab diastereomeeride suhteks 8:1. Näide 13 Näide nr 13 on 3-metüül-7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 3-metüül-7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid: (3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid (90 mg, 0,33 mmol) lahustati 37% formaldehüüdi vesilahuses (3 ml) ning lisati 98% sipelghappe ( ml). Seda segu refluksiti 1 tund. Seejärel reaktsioon jahutati, kontsentreeriti rootoraurustamisega ja töödeldi küllastatud naatriumbikarbonaadi lahusega (1 ml). See ekstraheeriti seejärel kloroformiga (3 x 1 ml), ning ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Vaba alus etanoolis ( ml) lahusele lisa ti kontsentreeritud HCl ( tilka). Liigne HCl ja jääkvesi eemaldatikorduva aseotroopse rootoraurustamisega etanooliga. 3- metüül-7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een dihüdrokloriid isoleeriti valge hügroskoopse tahke ainena (116 mg, niiskusesisalduse tõttu >0%). Näide 14 Näide nr 14 on 6-metüül-4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt:

89 87 EE - EP B1 6-metüül-4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid: 1 4-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een dihüdrokloriid (90 mg, 0,3 mmol) 1 ml diklorometaanis suspensiooni lisati formaldehüüdi lahus (37% vesilahus, 0,1 ml, ~1,8 mmol). Intensiivsel segamisel lisati kahes osas tahke naatriumtriatsetoksüborohüdriid (0 mg, 1,4 mmol). Reaktsiooni segati üle öö toatemperatuuril. Reaktsioonisegu kergendati naatriumhüdroksiidi lahuse (% vesilahus, ligikaudu 1 ml) lisamisega, ning ekstraheeriti diklorometaaniga (2 x ml). Orgaanilised ekstraktid pesti järjestikku vee ja soolveega (mõlem at ml) ning kuivatati naatriumsulfaadi kohal. Filtreerimine ja solvendi eemaldamine in vacuo andis jäägi, mis lahustati väikeses koguses metanoolis ning töödeldi umbes 1 ml 4M HCl-ga dioksaanis. Saadud lahus kontsentreeriti in vacuo, jääk viidi väikesesse kogusesse sooja isopropanooli. Pärast lühiajalist jahutamist lisati eetrit kuni hägustumiseni, ning lahus jahutati aeglaselt toatemperatuurini. Moodustus kleepuv tahke sade, mis ei kristalliseerunud. Solvendid eemaldati in vacuo, andes produkti hügroskoopse, kumja massina ( mg, 32%). Näide 1 Näide nr 1 on 4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een: 2 T-butüül 4-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6- karboksülaat (0 mg, 0,60 mmol) dimetoksüetaanis (4 ml) lahusele lisati naatriumkarbonaadi küllastatud lahus (1 ml), liitiumkloriid (72 mg, 1,7 mmol) ja - metoksü-3-püridinüülboorhape (128 mg, 0,837 mmol). Reaktsioonise gule teostati tugev vaakum ja täideti kolm korda lämmastikuga, seejärel lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) katalüsaator (40 mg). Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati 4 minutit refluksi all. Tume segu lahjendati etüülatsetaadiga ( ml) ja filtreeriti läbi tseliidi padja 14% ammooniumhüdroksiidi vesilahusesse ( ml). Segu ekstraheeriti etüülatsetaadiga (2 x 1 ml) ning seejärel pesti kombineeritud orgaanilised osad soolveega (2 x 1 ml) ja kuivatati veevaba magneesiumsulfaadi kohal. Kontsentreerimine rootoraurustamisega

90 88 EE - EP B1 andis tumeda õli, mis puhastati kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina heksaan/etüülatsetaadi gradienti (0-0% etüülatsetaat), saades produkti värvitu õlina (1 mg, 68%). Õli diklorometaanis ( ml) lahust tööd eldi trifluoroäädikhappega (1 ml) 2 tundi toatemperatuuril. Solvendi eemaldamine rootoraurustamisega andis jäägi, mida töödeldi mõne tilga kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidiga. Vesi eemaldati aseotroopse aurustamisega etanooliga (3 x ml). Jääk viidi diklorometaani ja filtreeriti läbi vatitropi, saades kontsentreerimise järel kollase õli ( mg, 0%). Näide 16 Näide nr 16 on 6-metüül-4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 6-metüül-4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een: 1 4-(-metoksü-3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-eeni (1 mg, 0,07 mmol), formaldehüüdi vesilahuse (37%, 0,2 ml) ja 90% sipelghappe (1 ml) segu kuumutati refluksi all 1-1/2 h. Segu kontsentreeriti vähendatud rõhu all, ning järelejäänud lenduvad ained eemaldati aseotroopsel aurustamisel metanooliga (kolm korda). Jääk muudeti lahjendatud naatriumhüdroksiidi vesilahusega aluseliseks ja ekstraheeriti diklorometaani. Ekstraktid kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti. Toorprodukt kromatografeeriti silikageelkolonnil, elueerides 90::1 diklorometaan/metanool/kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidiga. Valitud fraktsioonide kontsentreerimine andis produkti õlina (9,0 mg, 6%). Näide 17 2 Näide nr 17 on 4-(3-metüül--isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: tert-butüül 4-etünüül-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-karboksülaat: t-butüül 4-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6- karboksülaat (1,8 g,,0 mmol) ml tolueenis lahusele ml trietüülamiini, seejärel trimetüülsilüülatsetüleeni (0,49 g,,0 mmol). Segu degaseeriti, viidi

91 89 EE - EP B1 tert-butüül karboksülaat: lämmastikukeskkonda, ning lisati vaskjodiid (0 mg) ning bis(trifenüülfosfiin)pallaadium dikloriid (0 mg). Reaktsioonisegu kuumutati refluksi all 16 tundi, seejärel jahutati ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all. Jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil, kasutades eluendina 0-0% etüülatsetaati heksaanis, saades tert-butüül 4-trimetüülsilüületünüül-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaadi (900 mg, 8.9%). See lahustati 2 ml metanoolis ning töödeldi tahke kaaliumkarbonaadiga ( - 1 g) intensiivsel segamisel. 4 h järel kontsentreeriti segu in vacuo kuivaks, ning jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil, elueerides 2:1 heksaan/etüülatsetaadiga, saades kollase õli (0 mg, 2,8% kahe astme jaoks). 4-(3-metüül--isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een (3-metüül--isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een: 2 atsetaaldoksiim (6 mg, 1,1 mmol) 1 ml kloroformis lahusel e lisati 2 tilka püridiini, seejärel N-klorosuktsiinimiidi (146 mg, 1,1 mmol). Pärast hägusa segu segamist 1 tund toatemperatuuril lisati tert-butüül 4-etünüül-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-karboksülaat (233 mg, 1,00 mmol) 2 ml kloroformi, seejärel lisati tilkhaaval trietüülamiin (0,17 ml, 1,2 mmol). Segu segati toatemperatuuril 4 tundi ning seejärel kontsentreeriti vähendatud rõhu all kuivaks. Jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil gradiendiga 2:1 heksaan/etüülatsetaat 2:1 etüülatsetaat/heksaanile, saades esimese taastatud lähteaine, seejärel tert-butüül 4-(3-metüül--isoksasolüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een-6-karboksülaadi (0 mg, 40%). Tert-butüül 4-(3-metüül--isoksasolüül)-6-asabitsüklp[3.2.1]okt-3-een-6- karboksülaat (80 mg, 0,28 mmol) ml diklorometaanis lahust töödeldi trifluoroäädikhappega (2 ml) jäävanni jahutusega. Pärast 2 h segamist ja toatemperatuurini soojendamist kontsentreeriti reaktsioonisegu vähendatud rõhu all kuivaks. Jääk muudeti aluseliseks % kaaliumhüdroksiidi lahusega ja ekstraheeriti kloroformiga (2 x ml). Ekstraktid kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, saades soovitud produkti viskoosse õlina ( mg, 8 %).

92 90 EE - EP B1 Näide 18 Näide nr 18 on 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Tsükloheks-3-enüülmetüülamiin: Liitiumalumiiniumhüdriidi (3,70 g, 0 mmol) 0 ml THF -is segatud suspensioonile, mida jahutati jäävannis, lisati tilkhaaval tsüklohekseen-3- karbonitriil (,7 g, 0 mmol) 0 ml THF -is lahus. Pärast lisamise lõpetamist kuumutati segu refluksi all 14 h. Segu jahutati jäävannis, lahjendati 0 ml eetriga ja kergendati ettevaatliku järjestikuse 3,7 ml vee,, ml % NaOH ja 4 ml vee lisamisega. Pärast 1-tunnilist segamist segu filtreeriti ja kontsentreeriti, saades produkti amiini värvitu vedelikuna ( g, 90%). Etüül tsükloheks-3-een-1-üülmetüülkarbamaat: 1 2 Tsükloheks-3-enüülmetüülamiin ( g, 90 mmol) lahustati 0 ml diklorometaanis ja jahutati jäävannis. Lisati trietüülamiin (16,8 ml, 1 mmol) ning seejärel tilkhaaval etüülkloroformaat (,9 g, 0,0 mol). Segu segati üle öö toatemperatuuril, seejärel pesti veega, lahjendatud HCl-ga, lahjendatud naatriumhüdroksiidi vesilahusega ja soolveega (kõiki 0 ml). Orgaaniline kiht kuivatati veevaba magneesiumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all, saades toorkarbamaadi (14 g, 8%). Etüül N-(hüdroksümetüül)tsükloheks-3-een-1-üülmetüülkarbamaat: Etüül tsükloheks-3-een-1-üülmetüülkarbamaat (,1 g, 28 mmol) 00 ml THF -is proovi töödeldi paraformaldehüüdi (16,7 g, 60 mmol), kaaliumkarbonaadi (7,8 g, 6 mmol) ja tseesiumkarbonaadiga (1,8 g,,6 mmol). Segu segati intensiivselt ja kuumutati refluksi all 4 tundi. Segu jahutati, filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all. Jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil, kasutades eluendina 3:1 heksaan/etüülatsetaati, saades värvitu õli (3,6 g, 61 %).

93 91 EE - EP B1 Etüül 3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat: Etüül N-(hüdroksümetüül)tsükloheks-3-een-1-üülmetüülkarbamaat (213 mg, 1,00 mmol) 1 ml diklorometaanis segatud lahusele, mida jahutati jäävannis, lisati tilkhaaval boortrifluoriid eteraati (0,19 ml, 1, mmol). Algselt hägus reaktsioonisegu selgines aeglaselt. Pärast homogeenseks muutumist soojendati see toatemperatuurini ja segati 1, h. Reaktsiooni kergendati ml vee ja ml % KOH lahuse järjestikuse lisamisega. Segu ekstraheeriti diklorometaaniga (2 x ml) ning kombineeritud ekstraktid pesti soolveega (2 ml), kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all. Jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil 2:1 heksaan/etüülatsetaadiga, saades produkti värvitu õli (14 mg, 74%). Etüül 6-hüdroksü-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat: 1 Etüül 3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat (2,0 g, 12,8 mmol) 7 ml THF-is lahus jahutati jäävannis ja tilkhaaval lisati boraan-thf (1M THF-is, 19 ml, 19 mmol). Reaktsiooni segati 3, h temperatuuri umbes C, seejärel jahutati jäävannis. Naatriumhüdroksiid (2,4 g, 60 mmol) ml vees lahus lisati tilkhaaval, seejärel lisati kohe täiendavalt 0 ml THF ja ml vett. Seejärel lisati vesinikperoksiid (% vesilahus, 8, g, 7 mmol) ning segu segati toatemperatuuril üle öö. Segu ekstraheeriti eetriga (2 x 0 ml) ning kombineeritud ekstraktid pesti vee ja soolveega (mõlemaid 2 ml). Kuivatati veevaba magneesiumsulfaadi kohal, seejärel filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all ning saadi produkt värvitu viskoosse õlina (2,2 g, 80%). Etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat: 2 Oksalüülkloriid (1,31 ml, 1 mmol) 0 ml diklorometaanis lahus jahutati kuivas jää-atsetoon vannis, ning minuti jooksul lisati tilkhaaval DMSO (1,4 ml, mmol). minuti pärast lisati minuti jooksul 6-hüdroksü-3- asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat (2,2 g, mmol) ml diklorometaanis. Segu segati minutit ja seejärel lisati aeglaselt trietüülamiin (6,3 ml, 4 mmol). Segu segati 1, tundi, soojendades järk-järgult temperatuurini - C. Reaktsiooni kergendati vee lisamisega (2 ml). Orgaaniline kiht eraldati, pesti soolveega (2

94 92 EE - EP B1 Etüül karboksülaat: ml), kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all, et saada kollane õli. See kromatografeeriti silikageelkolonnil 2% metanooliga diklorometaanis, saades soovitud ketooni (1,0 g, 4%). Kromatograafia võimaldas ka isomeerse ketooni, etüül 7-okso-3- asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaadi proovi ja mõne reageerimata alkoholi lähtematerjali. 6-trifluorometaansulfonüüloksü-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-1 LDA lahus valmistati n-butüülliitiumi (2,4 ml 2, M, 6,0 mmol) lisamisega diisopropüülamiin (0,84 ml, 6,0 mmol) ml THF-is lahusele temperatuuril 0 C. Seejärel lisati LDA-le temperatuuril -78 C tilkhaaval etüül 6-okso-3- asabitsüklo[3.3.1]nonaan-3-karboksülaat (633 mg, 3,00 mmol) ml THF-is lahus. Pärast 4-minutilist segamist ja soojendamist temperatuurini - C, jahutati lahus uuesti temperatuurini - 78 C ning töödeldi 2-(N,Nbis(trifluorometaansulfonüül)amino--kloropüridiiniga (1,77 g, 4,0 mmol). Tumepruuni reaktsioonisegu segati 3 h, soojendades aeglaselt toatemperatuurini, ning kergendati küllastatud naatriumbikarbonaadi vesilahuse lisamisega. Segu ekstraheeriti eetriga (2 x 0 ml) ning eetri ekstraktid pes ti lahjendatud naatriumkarbonaadi lahuse, vee ja soolveega (kõiki 0 ml). Eetrilahus kuivatati seejärel veevaba magneesiumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all. Saadud toorprodukt kromatografeeriti silikageelkolonnil 0-% metanool diklorometaanis gradiendiga, saades soovitud enooltriflaadi (0,32 g, 31%). Etüül 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat: 2 Etüül 6-trifluorometaansulfonüüloksü-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (270 mg, 0,790 mmol) 6 m L dimetoksüetaanis, 1, ml naatriumkarbonaadi küllastatud lahuse, 3-püridiinboorhappe (146 mg, 1, mmol) ja liitiumkloriidi (99 mg, 2,37 mmol) segu degaseeriti ja paigutati argooni keskkonda ( min puhastamine). Lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium (0) (60 mg), ning reaktsioonisegu kuumutati refluksi all 4 tundi. Seejärel see jahutati ning filtreeriti läbi silikageelitropi, elueerides etüülatsetaadiga. Filtraadi

95 93 EE - EP B1 kontsentreerimine ja puhastamine kolonnkromatograafiaga, gradiendiga of 0-% metanooli diklorometaanis, andis kollase õli (1 mg, 60%). 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een: Etüül 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaadi (0 mg, 0,370 mmol) ja 1, ml kontsentreeritud HCl segu kuumutati refluksi all 16 tundi. Segu jahutati jäävannis ning muudeti M naatriumhüdroksiidi vesilahuse lisamisega aluseliseks. Suspensioon ekstraheeriti kloroformiga (3 x ml) ning ekstraktid kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti vähendatud rõhu all. Jääk filtreeriti läbi silikageelitropi, elueerides 90::1 diklorometaani/metanooli/kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidiga, saades produkti õlina (11 mg, 1%). Näide 19 Näide nr 19 on 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: (-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat: Etüül 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (0,12 g, 0,3 mmol) dimetoksüetaanis ( 3 ml) lahusele lisati küllastatud naatriumkarbonaadi lahus (1 ml), liitiumkloriid (0,04 g, 0,9 mmol) ja - isopropoksü-3-püridinüülboorhape (0,12 g, 0,66 mmol). Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) (0,01 g, 0,01 mmol) ning tühjendamine ja argooniga täitmine teostati uuesti. Seejärel suleti kolb argooni all ning segatud reaktsioonisegu kuumutati 2 tundi temperatuuril 9 C. Segu jahutati toatemperatuurini, lahjendati veega ( ml) ja ekstraheeriti kloroformiga (3 x ml). Kloroformi ekstraktid kuivatati veevaba naatriumsulfaadi kohal ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, seejärel puhastati jääk silikageeli kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina 0-2% metanool-kloroformis gradienti, saades 0,16 g helekollast õli. See lahustati etanoolis ( ml) ning lisati segatud 0% KOH vesilahusesse ( ml). Segu refluksiti seejärel 6 päeva. Etanool aurustati ning jäägile lisati soolvesi ( ml).

96 94 EE - EP B1 Võeti kolm kloroformi ekstrakti (kõik 1 ml), kuivatati (Na 2 SO 4 ) ja kontsentreeriti. Jääk kromatografeeriti silikageelil, kasutades eluendina 0-1% kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidi gradienti 8:1 kloroform/metanoolis, saades vaba aluse (36,1 mg, 0,14 mmol). See lahustati seejärel ml isopropanoolis, millele lisati seejärel galaktaarhape ( mg, 0,09 mmol). Hägust suspensiooni kuumutati ja segati, kui suspensioonile lisati tilkhaaval vett. Kui lahus muutus selgeks, siis filtreeriti seda kuumana ning seejärel jahutati aeglaselt toatemperatuurini ja jäeti üle öö hoiule. Kui kristalliseerumist polnud ilmnenud, siis kontsentreeriti lahust 2, ml ja hoiti 3 tundi temperatuuril 0 C. Valge sade koguti imifiltreerimisega ja pesti külma isopropanooliga. Kõrgvaakumkuivatuse järel (toatemperatu uril, 6 h) jäi 4,8 mg (9,4%) 7 -(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraati (m.p. 172 C). Näide 1 Näide nr on 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Etüül karboksülaat: 2 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- Etüül 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (0,12 g, 0,3 mmol) dimetoksüetaanis (3 ml) lahusele lisati küllastatud naatriumkarbonaadi lahus (1 ml), liitiumkloriid (0,04 g, 0,9 mmol) ja - fenüül-3-püridinüülboorhape (0,12 g, 0.7 mmol). Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Seejärel lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) (0,01 g, 0,01 mmol) ning tüh jendamine ja argooniga täitmine teostati uuesti. Seejärel suleti kolb argooni all ning segatud reaktsioonisegu kuumutati 2 tundi temperatuuril 9 C. Segu jahutati toatemperatuurini, lahjendati veega ( ml) ja ekstraheeriti kloroformiga (3 x ml). Kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, seejärel puhastati jääk silikageeli kolonnkromatograafiaga, kasutades eluendina kloroform/metanooli (0-2% metanool) gradienti, saades etüül 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3- asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaadi helekollase õlina (0,12 g, 90%).

97 9 EE - EP B1 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat: 1 Etüül 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat (0, g, 0,29 mmol) etanoolis ( ml) lahus lisati segatud 0% KOH vesilahusesse ( ml). Segu refluksiti seejärel 3 päeva. Etanool aurustati ning jäägile lisati soolvesi ( ml). Võeti kolm kloroformi ekstrakti (kõik 1 ml), kuivatati (Na 2 SO 4 ) ja kontsentreeriti. Jääk kromatografeeriti silikageelil, kasutades eluendina 0-2% kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidi gradienti 8:1 kloroform/metanoolis, saades vaba aluse (.1 mg, 0.9 mmol). See lahustati ml isopropanoolis, millele lisati galaktaarhape (13 m g, 0,062 mmol). Hägust suspensiooni kuumutati ja segati, kui suspensioonile lisati tilkhaaval vett. Kui lahus muutus selgeks, siis filtreeriti seda kuumana ning jahutati aeglaselt toatemperatuurini ning sel temperatuuril hoiti seda üle öö. Sade filtreeriti ära ning pesti külma isopropanooliga. Kõrgvaakumkuivatuse järel (toatemperatuuril, 6 h) kaalus valge tahke aine 23,3 mg (6,1%, m.p.186 C). Näide 21 Näide nr 21 on 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Etüül karboksülaat: 2 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- Etüül 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (0,13 g, 0,38 mmol) dimetoksüetaanis (3 ml) lahusele lisati küllastatud naatriumkarbonaadi lahus (1 ml), liitiumkloriid (0,04 g, 0,9 mmol) ja - fenoksü-3-püridinüülboorhape (0.17 g, 0,79 mmol). Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Seejärel lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) (0,01 g, 0,01 mmol) ning tühjendamine ja argooniga täitmine teostati uuesti. Seejärel suleti kolb argooni all ning segatud reaktsioonisegu kuumutati 2 tundi temperatuuril 9 C. Segu jahutati toatemperatuurini, lahjendati veega ( ml) ja ekstraheeriti kloroformi ga (3 x ml). Ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, seejärel puhastati jääk silikageeli kolonnkromatograafiaga,

98 1 Etüül 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaat (0.12 g, 0.33 mmol) etanoolis ( ml) lahus lisati segatud 0% KOH vesilahusesse ( ml). Segu refluksiti seejärel 3 päeva. Etanool aurustati ning jäägile lisati soolvesi ( ml). Võeti kolm kloroformi ekstrakti (kõik 1 ml), kuivatati (Na 2 SO 4 ) ja kontsentreeriti. Jääk kromatografeeriti silikageelil, kasutades eluendina 0-2% kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidi gradienti 8:1 kloroform/metanoolis, saades vaba aluse (4.1 mg, 0.18 mmol). See lahustati ml isopropanoolis, millele lisati galaktaarhape ( mg, 0.09 mmol). Hägust suspensiooni kuumutati ja segati, kui suspensioonile lisati tilkhaaval vett. Kui lahus muutus selgeks, siis filtreeriti seda kuumana ning jahutati aeglaselt toatemperatuurini, mille juures hoiti seda üle öö. Sade filtreeriti ära ning pesti külma isopropanooliga. Kõrgvaakumkuivatuse järel (toatemperatuuril, 6 h) kaalus valge tahke aine 40,7 mg (,%, m.p.176 C). Näide 22 Näide nr 22 on 7-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 7-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat: 2 96 EE - EP B1 kasutades eluendina 0-2% kloroformi-metanoolis gradienti, saades etüül 7-(- fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3-karboksülaadi helekollase õlina (0,12 g, 87%). 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een hemigalaktaraat: Etüül 7-(trifluorometüülsulfonüüloksü)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een-3- karboksülaat (0,32 g, 0,93 mmol) dimetoksüetaanis (8 ml) lahusele lisati küllastatud naatriumkarbonaadi lahus (2. ml), liitiumkloriid (0.12 g, 2,8 mmol) ja -metoksü-3-püridinüülboorhape (0,29 g, 1,9 mmol). Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) (0.02 g, 0.02 mmol) ning tühjendamine ja argooniga täitmine teostati uuesti. Seejärel suleti kolb argooni all ning segatud reaktsioonisegu kuumutati 2 tundi temperatuuril 9 C.

99 97 EE - EP B1 1 Segu jahutati toatemperatuurini, lahjendati veega ( ml) ja ekstraheeriti kloroformiga (3 x ml). Kloro formi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti rootoraurustamisega, seejärel puhastati jääk silikageeli kolonnkromatograafiaga, kasutades 0-2% metanool-kloroformis gradienti, saades 0,41 g helekollast õli. See lahustati etanoolis (40 ml) ning lisati segatud 0% KOH vesilahusesse ( ml). Segu refluksiti seejärel 16 tundi. Etanool aurustati ning jäägile lisati soolvesi ( ml). Võeti kolm kloroformi ekstrakti (kõik ml), kuivatati (Na 2 SO 4 ) ja kontsentreeriti. Jääk lahustati tolueenis ( ml) kontsentreeriti uuesti ja kromatografeeriti silikageelil, kasutades eluendina 9::1 kuni 90::2 kloroform/metanool/kontsentreeritud ammooniumhüdroksiidi gradienti, saades vaba aluse (0 mg, 33%). Osa sellest vabast alusest (40 mg, 0,17 mmol) lahustati isopropanoolis (3 ml) ja töödeldi galaktaarhappega ( mg, 0,09 mmol). Segus tekitati seejärel keeris ning kuumutamisel lisati sellele aeglaselt vett. Kui segu selgines, siis filtreeriti see kuumana ning filtraat jahutati. Üle öö toatemperatuuril hoidmise järel segu filtreeriti, saades valge tahke aine, mis pesti külma isopropanooliga ning kuivatati kõrgvaakumiga (toatemperatuuril, 6 h), saades 11, mg (7,9%, m.p C). Näide 23 Näide nr 23 on 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Etüül karboksülaat: 6-hüdroksü-6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan bromo--fenoksüpüridiin (0,1 g, 2,0 mmol) kuivas dietüüleetris (1 ml) lahusele lisati temperatuuril -78 C 2, M n-butüülliitiumi (0.80 ml, 2.0 mmol). Reaktsiooni segati minutit lämmastiku all temperatuuril -78 C ning seejärel kanti kanüüliga aeglaselt etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat (0, g, 1,0 mmol) THF-is (1 ml) lahusesse temperatuuril -78 C. Reaktsiooni segati 4 tunni jooksul temperatuuril -78 C ja seejärel lasti üle öö soojeneda toatemperatuurini, mille juures kergendati seda ammooniumkloriidi küllastatud lahusega ( ml). Segu ekstraheeriti seejärel kloroformiga (2 x ml), ning kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega.

100 98 EE - EP B1 Liigne püridiin eemaldati korduva aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga, ning jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil (% metanool kloroformis), saades soovitud produkti (0,31 g, 84%). 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat: 1 Etüül 6-hüdroksü-6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3- karboksülaadile (0,31 g, 0,84 mmol) lisati temperatuuril 0 C trietüülamiin (0,47 ml, 3,4 mmol) ja tionüülkloriid (0,18 ml, 2, mmol). Segu kuumutati 18 tundi refluksi juures lämmastiku all. Lenduvad ained eemaldati aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga (2 x ml), saades tum epruuni õli, mis suspendeeriti 0% kaaliumhüdroksiid ( g) etanoolis ( ml) lahuses ja refluksiti 18 h. Reaktsioonisegu jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti rootoraurustamisega. Lisati soolvesi ( ml) ning saadud segu filtreeriti. Kogutud tahked ained pesti kloroformiga (2 ml) ning filtraat ekstraheeriti kloroformiga (3 x 2 ml). Kombineeritud kloroformi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jäägi ettevalmistav HPLCpuhastamine, kasutades 0,1 % trifluoroäädikhapet atsetonitriil/vesi gradiendis, andis soovitud produkti trifluoroatsetaadi soolana (77 mg, 29%). Näide 24 Näide nr 24 on 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: Etüül karboksülaat: 6-hüdroksü-6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan bromo--fenüülpüridiin (0,23 g, 1,0 mmol) THF -is ( ml) lahusele lisati toatemperatuuril 2,0 M isopropüülmagneesium kloriidi THF-is (0, ml). Reaktsiooni segati 1 tund lämmastiku all. Seejärel lisati 6-okso-3- asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat (0,21 g, 1,0 mmol) THF -is (2 ml) lahus. Segu segati üle öö toatemperatuuril, kontsentreeriti ja kergendati veega (1 ml). Segu ekstraheeriti kloroformiga (2 x ml), ning kombineeritud ekstraktid kuivatati magneesiumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti

101 99 EE - EP B1 rootoraurustamisega. Ühend puhastati silikageelkromatograafiaga (1:1 etüülatsetaat/heksaan), saades 0 mg produkti (13%). 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat: 1 Etüül 6-hüdroksü-6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3- karboksülaadile (0,13 g, 0,37 mmol) lisati temperatuuril 0 C trietüülamiin (0, ml, 1,2 mmol) ja tionüülkloriid (0,06 ml, 0,8 mmol). Segu ku umutati 18 tundi refluksi juures lämmastiku all. Lenduvad ained eemaldati aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga (2 x ml), saades tumepruuni õli, mis suspendeeriti 0% kaaliumhüdroksiid etanoolis ( ml) lahuses ja refluksiti 18 h. Reaktsioonisegu jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti rootoraurustamisega. Lisati soolvesi ( ml) ning saadud segu filtreeriti. Kogutud tahked ained pesti kloroformiga (2 ml) ning filtraat ekstraheeriti kloroformiga (3 x 2 ml). Kombineeritud kloroformi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jäägi ettevalmistav HPLCpuhastamine, kasutades 0.1% trifluoroäädikhapet atsetonitriil/vesi gradiendis, andis soovitud produkti trifluoroatsetaadi soolana (9 mg, 43%). Näide 2 Näide nr 2 on 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: 2 Etüül 6-hüdroksü-6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan- 3-karboksülaat: 3-bromo--isopropoksüpüridiin (0,66 g, 3,1 mmol) kuivas dietüüleetris (1 ml) lahusele lisati temperatuuril -78 C 2, M n-butüülliitiumi (1,2 ml, 3,0 mmol). Reaktsiooni segati minutit lämmastiku all temperatuuril -78 C ning seejärel kanti kanüüliga aeglaselt etüül 6-okso-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3-karboksülaat (0. g, 1. mmol) THF-is (1 ml) lahusesse temperatuuril -78 C. Reaktsiooni segati 4 tunni jooksul temperatuuril -78 C ja seejärel lasti üle öö soojeneda toatemperatuurini, mille juures kergendati seda ammooniumkloriidi küllastatud lahusega ( ml). Reaktsiooni ekstraheeriti seejärel kloroformiga (2 x ml), ning kombineeritud ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja

102 0 EE - EP B1 kontsentreeriti rootoraurustamisega. Liigne püridiin eemaldati korduva aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga, ning jääk kromatografeeriti silikageelkolonnil (% metanool kloroformis), saades soovitud produkti (0.34 g, 61 %) (-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]okt-6-een trifluoroatsetaat: Etüül 6-hüdroksü-6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.2.1]oktaan-3- karboksülaadile (0.34 g, 1.0 mmol) lisati temperatuuril 0 C trietüülamiin (0.7 ml, 4.1 mmol) ja tionüülkloriid (0.23 ml, 3.1 mmol). Segu kuumutati 18 tundi refluksini lämmastiku all. Lenduvad ained eemaldati aseotroopse rootoraurustamisega tolueeniga (2 x ml), saades tumepruuni õli, mis suspendeeriti 0% kaaliumhüdroksiid etanoolis ( ml) lahuses ja refluksiti 18 h. Reaktsioonisegu jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti rootoraurustamisega. Lisati soolvesi ( ml) ning saadud segu filtreeriti. Kogutud tahked ained pesti kloroformiga (2 ml) ning filtraat ekstraheeriti kloroformiga (3 x 2 ml). Kombineeritud kloroformi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti rootoraurustamisega. Jäägi ettevalmistav HPLC-puhastamine, kasutades 0,1% trifluoroäädikhapet atsetonitriil/vesi gradiendis, andis soovitud produkti trifluoroatsetaadi soolana (60 mg, 47%) (mp C). Näide 26 Näide 26 on -asendatud-3-püridinüülboorhapete, mis ei olnud kaubandusvõrgus kättesaadavad (st -metoksü, -isopropoksü, -fenoksü ja -fenüül), sünteesid. Need valmistati vastavatest bromopüridiinidest (mille sünteese kirjeldab Ameerika Ühendriikide patent nr,861,423 ja PCT WO 99/6876) Li et al. protseduuri järgi, mida kirjeldab J. Org. Chem. 67(1): (02). Siin on toodud näitena - metoksü-3-püridinüülboorhappe süntees. -metoksü-3-püridinüülboorhape Triisopropüül boraat (29,3 ml, 128 mmol) lisati 2 minuti jooksul -metoksü-3- bromopüridiin (,00g, 6,4 mmol) tolueenis (140 ml) ja tetrahüdrofuraanis (3 ml) lahusele temperatuuril -40 C.

103 1 EE - EP B1 Sellele lahusele lisati tilkhaaval 3 minuti jooksul 2, M n-buli (1,1 ml, 128 mmol), hoides samas temperatuuri tasemel -40 C. Lisamise järel segati reaktsiooni veel minutit temperatuuril - 40 C ning soojendati ühe tunni jooksul temperatuurini -1 C. Reaktsiooni kallati 1 N HCl (17 ml), ning segu segati intensiivselt minutit. Kihid eraldati ning orgaanilist osa pesti uuesti veega (1 ml). Veefaasid kombineeriti ja neutraliseeriti (tasemele ph 7), kasutades N NaOH, mille juures sadestati välja boorhape. Bifaasiline segu ekstraheeriti THF-iga (3 x ml). Orgaanilised faasid kombineeriti, kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti, et saada1,36 g -metoksü-3-püridinüülboorhapet helepruuni tahke ainena (94%). Näide 27 1 Näide nr 27 on regioisomeeride paar, 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2- een trifluoroatsetaat ja 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een trifluoroatsetaat, mis valmistati järgmiste tehnikate kohaselt: pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-een trifluoroatsetaat: 2 3-(-pürimidinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een trifluoroatsetaat ja 3-(- T-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een-6- karboksülaat ja t-butüül 3-trifluorometaansulfonüüloksü-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3- een-6-karboksülaat (0, g, 0, mmol) dimetoksüetaanis (2 ml) segu lahusele lisati naatriumkarbonaadi (0,80 ml), liitiumkloriidi (26 mg, 0,62 mmol) ja pürimidiin- -boorhappe (74 mg, 0,9 mmol) küllastatud lahus. Kolbi tühjendati ja täideti vaheldumisi argooniga kolm korda. Lisati tetrakis(trifenüülfosfiin)pallaadium(0) (13 mg, mmol) ning tühjendamine ja argooniga täitmine teostati uuesti. Reaktsioonisegu segati intensiivselt ja kuumutati refluksi all 4 tundi. Tume segu eraldati M NaOH (1 ml) ja kloroformi (2 ml) vahel. Orgaaniline kiht koguti kokku ja kombineeriti veekihi teise kloroformi ekstraktiga (3 ml). Need kombineeritud kloroformi ekstraktid kuivatati naatriumsulfaadi kohal, filtreeriti ja kontsentreeriti. Jääk kombineeriti ml KOH metanool-vesilahusega (3 g KOH lahustati 2 ml vee ja 0 ml metanooli segus) ja refluksiti üle öö. Reaktsioonisegu jahutati ning

104 2 EE - EP B1 lenduvad ained aurutati. Jäägi ettevalmistav HPLC-puhastamine, kasutades 0.1% trifluoroäädikhapet atsetonitriil/vesi gradiendis, andis soovitud produkti trifluoroatsetaadi soolana (41 mg, 4%). Näide 28: Näite 1 ühendite analgeetiliste mõjude hindamine 1 Näite 1 ühendeid (manustati dihüd rokloriidsoolana 3-(3-püridinüül)-6- asabitsüklo[3.2.1]okt-2-een ja 3-(3-püridinüül)-6-asabitsüklo[3.2.1]okt-3-eeni 3:1 seguna) hinnati selles näites hiirte kuuma plaadi katsega. Näite 1 ühendeid (0,03, 0,1 ja 0,3 mg vaba alust/kg) manustati lühiajaliselt subkutaanselt viis minutit enne kuuma plaadi katset. Morfiin ( mg/kg) manustati subkutaanselt 1 minutit enne katset. Iga hiir asetati kuumale metallist plaadile, mis hoiti temperatuuril 2 0,2 C. Registreeriti notsitseptiivse reaktsiooni latentsus, mida iseloomustab esikäppade lakkumisrefleks või kuumalt plaadilt ärahüppamine. Katkestus seati sekundile. Tasemetel 0,03, 0,1 ja 0,3 mg/kg, tõstsid näite 1 ühendid notsitseptiivset läve vastavalt +72, +68 ja +12%. Notsitseptiivse reaktsiooni latentsuse tõus oli oluline kõigi annuste puhul. Tulemused on esitatud tabelis 1. Tabel 1 Ravi Annus (mg/kg) N Reaktsiooni variatsiooni % latentsus (sek) Soolalahus - 11,2 0,7 - Morfiin 29,4 0, * 163 Näite 1 ühendid 0,03 19,3 2,8* 72 0,1 18,8 2,2* 68 0,3 28,2 1,8* 12 Tulemused on väljendatud: keskmine keskmiste väärtuste standardviga Kandja (soolalahus) Dunnetti katse: * Viitab olulisele erinevusele võrreldes kandjat manustatud vigastatud käpa rühmaga: P<0,0

105 3 EE - EP B1 1 Näite 1 ühendite (0,1, 0,3 ja 1,0 mg vaba alust/kg) analgeetilise mõju ajakulgu hinnati ka kuuma plaadi katsega suukaudse manustamise järel. Ühendite igat annust manustati eraldi loomarühmadele kas, 1, või 60 minutit enne kuuma plaadi katset. Morfiini (60 mg/kg) ja kandjat manustati samuti suukaudselt eraldi loomarühmadele kas, 1, või 60 minutit enne katset. Iga hiir asetati kuumale metallist plaadile, mis hoiti temperatuuril 2 0,2 C. Registreeriti notsitseptiivse reaktsiooni latentsus, mida iseloomustab esikäppade lakkumisrefleks või kuumalt plaadilt ärahüppamine. Katkestus seati sekundile. Morfiin (60 mg/kg) suurendas 1, ja 60 minutit pärast manustamist oluliselt notsitseptiivse reaktsiooni latentsust, võrreldes kandjat saanud kontrollgrupiga, vastavalt +69%, +47% ja +37%. Näite 1 ühendid (1,0 mg/kg) suurendasid ja 1 minuti järel pärast manustamist oluliselt notsitseptiivse reaktsiooni latentsust, võrreldes kandjat saanud kontrollgrupiga, vastavalt +82%, +97%. Väiksemad annused ei modifitseerinud notsitseptiivset läve, kui võrrelda kandjat saanud kontrollgrupiga (andmeid ei esitata). Ühendite antihüperalgeetiliste omaduste hindamiseks kasutati ka perifeerse mononeuropaatia roti mudelit (Bennetti mudel). 2 Tuimastatud rottidel (pentobarbitaal; 4 m g/kg kõhukelmesiseselt) tekitati lühiajaliselt perifeerne mononeuropaatia istmikunärvi nõrga ligeerimisega. Neliteist päeva hiljem hinnati notsitseptiivset läve, kasutades mehaanilist notsitseptiivset stimulatsiooni (käpa vajutamise katse). Looma tagakäpal e rakendati suurenevat survet kuni saavutati notsitseptiivne reaktsioon (häälitus või käpa äravõtmine). Tagakäppades mõõdeti valuläve (kontaktsurve grammid), nii ipsilateraalselt (vigastatud külg) kui kontralateraalselt (mittevigastatud külg) istmikunärvi ligeerimisvigastuse koha suhtes minutit pärast ühendite (1 mg/kg) suukaudset manustamist ja 60 minutit pärast morfiini ja kandja manustamist (60 mg/kg). Tulemused toodi a) notsitseptiivse lävena (keskmine/keskmiste väärtuste standardviga) kontaktsurve grammides vigastatud kappa puhul ja kandjat manustatud rühma mittevigastatud käpa puhul, ja b) notsitseptiivse läve variatsiooni protsent, mis arvutati kandjat manustatud rühma keskväärtusest. Kandjat saanud rühmas täheldati notsitseptiivse läve statistiliselt olulist vähenemist vigastatud käpas, kui võrrelda kontrollkäpaga, mis osutas rottidel

106 4 EE - EP B1 selget hüperalgeesiat. Morfiini (60 mg/kg) saanud rühmas tõusis notsitseptiivne tase oluliselt, kui võrrelda kandjat saanud rühmaga (+144%, 60 minutit pärast manustamist). Kümme minutit pärast suukaudset manustamist tõstsid 1 mg/kg näite 1 ühendid notsitseptiivset läve vigastatud käpas vähemal kuid olulisel määral (+%, kui võrrelda kandjat saanud rühmaga). Ühendite manustamise järel ei täheldatud käitumuslikke kõrvalmõjusid. Tulemused on esitatud tabelis 2. Tabel 2 Kontrollkäpp Vigastatud käpp Katseartikkel Kandja Kandja Näite 1 ühendid Morfiin Annus (mg/kg) Notsitseptiivne lävi (g) 3,0 12,0 1,0 9, 132,0 9,0 * 268,0 18,9 * Variatsiooni % Tulemused on väljendatud: keskmine keskmiste väärtuste standardviga Kandja (destilleeritud vesi) Dunnetti katse: * Viitab olulisele erinevusele võrreldes kandjat manustatud vigastatud käpa rühmaga: P<0,0 Täiendavaid üksikasju ja edasisi juhiseid katseprotokollide kohta pakub Bennett and Xie, Pain, 33:87-7 (1988); D amour and Smith, J. Pharmacol. Exp. Ther., 72:74-79 (1941); ja Grossman et al., J. Comp. Neurol., 6:9-16(1982), mis on käesolevaga kõik viitena ära toodud. Näide 29: Bioloogilise toime kokkuvõte Eelpool kirjeldatud tehnikatega hinnati järgmisi ühendeid.

107 EE - EP B1

108 6 EE - EP B1 1 Bioloogilised andmed näitavad, et käesoleva leiutise ühenditel on võime siduda selektiivselt, kõrge afiinsusega 7 (Ki väärtused alates 0 pm kuni µm) ja 4 2 (Ki väärtused alates 0 pm kuni 24 nm) retseptoritele, millele viitavad suhteliselt madalad siduvuskonstandid, ning mõnedel juhtudel siduda kontsentratsioonidel, mis jäävad oluliselt alla nende kontsentratsioonide, mille juures aktiveeritakse lihase või ganglioni retseptoreid. Seega viitavad andmed sellele, et ühenditel on võime olla kasulik kesknärvisüsteemi häirete ravis, millesse on kaasatud nikotiini kolinergilised süsteemid. Lisaks viitavad andmed ka sellele, et teatavad kõnealused ühendid ei tekita olulisi kõrvalmõjusid lihaste või ganglionide retseptorsaitidel kontsentratsioonidel, mis on efektiivsed kesknärvisüsteemi mõjude tekitamiseks või neurotransmitteri vabastamiseks (dopamiini vabanemine juba nm juures), näidates seega soovimatute kõrvaltoimete puudumist subjektidel, kellele manustatakse neid ühendeid annusevahemikes, mille juures kutsutakse esile mõjusid kesknärvisüsteemile ja neurotransmitteri vabanemist. Eelnev on käesoleva leiutise suhtes illustreeriv ning seda ei tule mingil moel tõlgendada selle leiutise suhtes piiravana. Leiutis määratletakse järgmiste nõuetega, mille ekvivalendid arvatakse nende hulka.

109 7 EE - EP B1 Patendinõudlus 1. Ühend üldvalemiga, või, Valem 1 Valem 2 1 milles k, m, n ja p on eraldi 0, 1, 2 või 3, tingimusel et k + p = 1, m või n või mõlemad peavad olema suuremad kui 0; milles k + p = 2 ja m + n = 1 või k + p = 2 ja m + n = 0 või k + p = 1 ning m + n = 1; Ar on monotsükliline või polütsükliline heteroarüüli tsükkel, mis valikuliselt asendatakse mis tahes positsioonil asendajaga Z nagu allpool näidatakse, tingimusel, et valemi 2 ühendites, kui asabitsükliline tsükkel on 6- asabitsüklo[3.2.1]oktaan, Ar ei ole püridiin, kus juhul kui ühendid on asabitsüklo[3.2.1]okteenid, valitakse Ar tsükkel järgmistest: püridinüül, pürimidinüül, pürasinüül, püridasinüül, pürrolüül, pürasolüül, tiasolüül, isotiasolüül, triasolüül, oksasolüül või isoksasoüül; kus Zj tähistab Z-asendajate j-hulka, mis võivad esineda asabitsüklilise tsükli mis tahes süsiniku aatomil, j on 0, 1 või 2, iga Z on eraldi asendajaliik, mis on valitud rühmast, mis koosneb järgmistest: alküül, asendatud alküül, alkenüül, asendatud alkenüül, heterotsüklüül, asendatud heterotsüklüül, tsükloalküül, asendatud tsükloalküül, arüül (kaasa arvatud heteroarüül), asendatud arüül (k aasa arvatud heteroarüül), alküülarüül, asendatud alküülarüül, arüülalküül, asendatud arüülalküül, halo (nt F, Cl, Br või I), -OR, -NR R",-CF 3, -CN, - NO 2, -C 2 R, -SR, -N 3, -C(=O)NR R", NR C(=O) R", -C(=O)R, - C(=O)OR, -

110 8 EE - EP B1 1 OC(=O)R, -O(CR R") r C(=O)R, -O(CR R") r NR"C(=O)R, - O(CR R) r NR"SO 2 R, -OC(=O)NR R", -NR C(=O)OR", -SO 2 R, -SO 2 NR R" ja -NR SO 2 R", milles R ja R" on eraldi vesinik madal alküül (nt hargnemata või hargnev alküül, kaasa arvatud C 1 -C 8, eelistatavalt C 1 -C, nt metüül, etüül või isopropüül), tsükloalküül heterotsüklüül, arüül või arüülalküül (nt bensüül) ja r on 1 kuni 6 seast valitud täisarv, R ja R" saavad moodustada tsüklilise funktsionaalsuse, termin asendatud" tähistab alküüli, arüüli (kaasa arvatud heteroarüül), tsükloalküüli ja teiste sarnaste puhul kasutatuna eelpool kirjeldatud asendajaid, alustades halost ja lõpetades -NR SO 2 R"-ga, R on vesinik, madal alküül, arüülalküül (kaasa arvatud heteroarüülalküül), atsüül, alkoksükarbonüül või arüüloksükarbonüül eraldi stereoisomeeri või stereoisomeeride segu kujul. 2. Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et Ar on - või 6-liikmeline heteroaromaatne tsükkel. 3. Ühend vastavalt punktile 1 või 2, mis erineb selle poolest, et Ar on püridinüül, pürimidinüül, pürasinüül, püridasinüül, pürrolüül, pürasolüül, tiasolüül, isotiasolüül, triasolüül, oksasolüül või isoksasoüül. 4. Ühend vastavalt ükskõik millisele eelnevale punktile, mis erineb selle poolest, et Ar on 3-püridinüül või -pürimidinüül.. Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et j on 0 või Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et koosneb järgnevast: asabitsüklo[3.3.1]nonanüüli või nonenüüli jääk, või asabitsüklo[3.2.1]oktanüüli või oktenüüli jääk Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et valemi 2 struktuur, milles süsinik, mille juures asabitsükliline tsükkel on Ar jäägile ühendatud, omab R stereokeemiat.

111 9 EE - EP B1 8. Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et valemi 2 struktuur, milles süsinik, mille juures asabitsükliline tsükkel on Ar jäägile ühendatud, omab S stereokeemiat. 9. Ühend vastavalt punktile 1, mis erineb selle poolest, et valitakse rühmast, mis koosneb järgmistest:... milles: Zj ja R on nagu defineeritud punktis 1, X on N, või H-ga liidetud süsinik või Z-asendaja,

112 1 EE - EP B1 katkendlik side tähistab kaksiksideme olemasolu või puudumist, ja ühendid võivad eksisteerida üksikute stereoisomeeridena või stereoisomeeride segudena.. Ühend vastavalt punktile 9, mis erineb selle poolest, et valitakse rühmast, mis koosneb järgmistest: 11. Ühend vastavalt punktile 1, mis valitakse järgmistest: 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een.

113 111 EE - EP B (3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan. 7-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(6-metoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-isopropoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenoksü-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 6-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 7-(-fenüül-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een, 7-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]noon-een, 6-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, ja 7-(6-kloro-3-püridinüül)-3-asabitsüklo[3.3.1]nonaan, ja nende farmatseutiliselt sobivad soolad. 12. Ühend vastavalt punktile 11, mis erineb selle poolest, et on 7-(3-püridinüül)-3- asabitsüklo[3.3.1]noon-6-een või selle farmatseutiliselt sobiv sool. 13. Ühendi vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamine ravimi valmistamiseks kesknärvisüsteemi häire ravimiseks.

114 112 EE - EP B1 14. Ühend vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamiseks kesknärvisüsteemi häire ravimisel. 1. Kasutamine vastavalt punktile 13 või ühend vastavalt punktile 14, mis erineb selle poolest, et kesknärvisüsteemi häire valitakse rühmast, mis koosneb järgmistest: preseniilne dementsus (varane Alzheimeri tõbi), seniilne dementsus (Alzheimeri tüüpi), mikroinfarktist tingitud dementsus, AIDSiga seotud dementsus, Creutzfeld-Jakobi tõbi, Picki tõbi, parkinsonism, kaasa arvatud Parkinsoni tõbi, Lewy kehakeste dementsus, progresseeruv supranukleaarne degeneratsioon, Huntingtoni korea, tardiivne düskineesia, hüperkineesia, maania, tähelepanuhäire, ärevus, düsleksia, skisofreenia, depressioon, obsessiiv-kompulsiivsed häired ja Tourette i sündroom. 16. Ühendi vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamine ravimi valmistamiseks, millega ravitakse valu, ennetatakse koekahjustusi, tagatakse neuroprotektsiooni ja/või juhitakse angiogeneesi Ühend vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamiseks valu raviks, koekahjustuste ennetamiseks, neuroprotektsiooni tagamiseks ja/või angiogeneesi iuhtimiseks. 18. Kasutamine vastavalt punktile 16 või ühend vastavalt punktile 17, mis erineb selle poolest, et valu valitakse rühmast, mis koosneb järgmistest: akuutne valu, püsiv valu, neuropaatiline valu, neuroloogiline valu, krooniline valu ja põletikuline valu. 19. Kasutamine vastavalt punktile 16 või ühend vastavalt punktile 17, mis erineb selle poolest, et valu on tingitud autoimmuunhäirest, bakteriaalsest või viirusinfektsioonist, ainevahetushäirest, kasvajast (healoomuline või vähkkasvaja), vereringesüsteemi haigusest või haigusseisundist, elundite talitlushäirest või traumast.. Ühend vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamine ravimi valmistamiseks põletiku vähendamiseks, kasvaja levikuga seotud angiogeneesi inhibeerimiseks, neovaskularisatsiooni takistamiseks, isheemia ravimiseks, isheemilise koe vaskularisatsiooni parandamiseks, I7 vahendatud tsütokiini

115 113 EE - EP B1 vabanemise inhibeerimiseks, tsütokiinitasemete normaliseerimiseks või narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravimiseks. 21. Ühend vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamine põletiku vähendamiseks, kasvaja levikuga seotud angiogeneesi inhibeerimiseks, neovaskularisatsiooni takistamiseks, isheemia ravimiseks, isheemilise koe vaskularisatsiooni parandamiseks, I7 vahendatud tsütokiini vabanemise inhibeerimiseks, tsütokiinitasemete normaliseerimiseks või narkosõltuvuse, nikotiinisõltuvuse ja/või rasvumise ravimiseks. 22. Kasutamine vastavalt punktile või ühend vastavalt punktile 21, mis erineb selle poolest, et põletik on vahendatud tsütokiini vabanemisega. 23. Kasutamine vastavalt punktile või ühend vastavalt punktile 21, mis erineb selle poolest, et põletikku põhjustab bakteriaalne infektsioon. 24. Kasutamine või ühend vastavalt punktile 23, mis erineb selle poolest, et bakteriaalne infektsioon on põhjustanud sepsise Kasutamine vastavalt punktile või ühend vastavalt punktile 21 põletiku vähendamiseks, manustamiseks koos antibiootikumi ja/või antitoksiiniga. 26. Kasutamine vastavalt punktile või ühend vastavalt punktile 21 kasvaja levikuga seotud angiogeneesi inhibeerimiseks, manustamiseks koos antineoplastilise aine ja/või VEGF-inhibiitoriga. 27. Kasutamine vastavalt punktile või ühend vastavalt punktile 21 kasvaja levikuga seotud angiogeneesi inhibeerimiseks, manustamiseks lokaalselt arenevale kasvajale või arenevat kasvajat ümbritsevale kapillaaripõhjale. 28. Ravimkoostis, mis sisaldab: 2 a) ühendit vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12, b) antineoplastilist ainet ja/või VEGF-inhibiitorit, ja c) farmatseutiliselt vastuvõetavat kandjat. 29. Ühend vastavalt ükskõik millisele punktile 1 kuni 12 kasutamiseks meditsiinis.